Täna tegin piparkooke. Piparkookide hunnik väheneb hoogsalt: söön neid ja blogin.Piparkoogid veel veidi ahjusoojad...
Käis raamatu ostja Tiia. Hästi soe kohtumine oli oma nimekaimu Tiiaga. Me olime enne natuke facebookis rääkinud. Raamatust peamiselt... Mul on tunne, et ükskord kohtume Tiiaga veel 😉
Olen kirjutanud mõnuga jõulukaarte, juba ligi 30... Viimaste aastate rekord!
Mul on väga hea meel, et meie valla sotsiaalkeskuses Pokal saab rippuma edaspidi minu maal "Sisemiserahu liblikas". Huvitav on see, et isiklikult mõtlesin juba siis selle maalile, et sobib sotsiaalkeskuseseinale, kui käisime Iseolemise saade gruppiga Pokal, kuid ma loomulikult ei öelnud seda asjaosalistele. Seda, et soovidakse sinna üht minu maali, teadsin aasta... Nüüd valisid valla inimesed, eesotsas vallavanema Priiduga selle liblika minust sõltumata välja. Minu meelest lihtsalt üksmeelne tore ettekujutamine.... Teine maal, mis oli ka löögi all, ei oleks keskusesse eriti sobinud, kuid see on ainult minu arvamus.
Aga aastaid aastaid tagasi olid ka need jõulud... Ja mul oli tunne, et tehtud kõik ja tuleb uus, mida mina ei tea... Aga lootsin ja uskusin, et tuleb hea... Tegelikult ongi tulnud aastaid väga head ja palju põnevaid asju, millest olen saanud nii palju kogeda ja õppida, olla õnnelik ja mitte nii õnnelik, kuid siiski õnnelik... Ja mind teadakse aastaid mu nimega... On olnud 29 korda rõõmsamaid ja murelikumaid jõuluaegu, mida ei vahetaks ma mitte mingil juhul teistsuguste jõulude vastu... Muidugi üldse kokku on 52... On jõuluhetki, mida mäletada naeratus huulil... Halbu hetked ei tule lihtsalt meelde...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar