Selle lillebuketi sain eile näituselt. Imeilus! Panin ta vaasi peeglilauale, kus tal kõige parem ja turvaline.
Jõulukaktus täna.
Paar päeva tagasi lugesin õiepungasid kokku. Sain 17, siis läks sassi... Üle paarikümne on kindlasti.
See kaktus õitseb vist viiemdat kuuendat korda alla kahe aasta jooksul... Ta koguaeg nagu koguaeg õtseb...
Vanemad jõulukaktused ei õitse üldse...
Lilledel on viimasel ajal longusaeg, mida ei ole neil olnud kaua aega... Sügisperiood - võib ehk olla, kuid... Neil puudub nagu miski hea... Ehk olen mina ise lilledele vähem tähele panud või teisi sõnu, ehk nad tunnetavad, et mul on olnud pisut keerulisem ja pingelisem aeg. Tahan või mitte, kuid nii ongi olnud... See pole hea vabandus mu poolt, miks lilli unustada või kuidagi kõrvale lükkada... Ka nemad igatsevad päevast päeva häid sõnu, häid pilke...
Armastuse ütlemine ei tohiks iialgi unustada. Lilledele ka. Armastusega ei tohiks iial mängida. Lilledega ka.
Olen vähekene üksi kodus. Kuigi kassid ja lilled on minuga. Soovin natuke kuulda iseenda mõtteid ja nii edasi...
Mõtlen pühapäevalegi. Kuidas minna või õigemini saada minna jälle kohtuma oma õpetaja Ruudaga, kes tuleb Tartu ja teeb taas psühhodraamat. Mina saan jällegi midagi juurde õppida. Ruuda ootab mind.
Ahjaa, üks suur rõõm, mille osaliseks ma hilja aegu sain, millest raamatut kirjutades ja tehes ei osanud ma ega keegi osanud uneski näha. Natuke tänu vist arvatavasti ka minu raamatukese "süü". Tuleb välja, et on leitud sugulased, kellest ei teatud ammu - ammu ja pole näinud, kuid nüüd nad loodetavasti kohtuvad ... Minul on tõesti hästi hea meel, et inimesed saavad kokku. Ei ole ju paremat, kui kohtumisrõõm... Aga mina kirjutasin lihtsalt ühe raamatukese... Juhuseid ei ole olemas.
Vahel mõtlen, et minu ümber olevad inimesed on risti - rästi omavahel tuttavad, sõbrad, sugulased... ning alguses minuga hakates suhtlema, seda muidugi ei teata...
Mulle seegi rõõm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar