2019 aasta IAT ehk viimased märkmed aastast

  2019 aastal on  olnud mul 1463,5 isikliku abistaja tundi. Mind hämmastab, et tundide arv jäi alla 1500 tundi... Aga ma olen hakkama saanud.  7296.5 olen isikliku abistajata olnud, sh olen ka väheke maganud. Magan tavaliselt ööpäevas vähem kui 8 tundi. 

Olen kodus. Teen viimaseid märkmeid 2019 aastast.

Nüüd peaks magajad üles ajama... Loetud minutid ja ongi uus 2020  aasta. Ja kõik algab uuesti...

Head uusaastaööd💖

 

Head aasta lõppu

Veel 24 tundi ja minuteid peale on seda 2019 aastat.

Hommikul oli tunne, et on tunne, et ei ole lõppu tunnet - kõik näis pooleli olevat... Siis mõtlesin, et need pooleli olevad asjad , toimetused ja tegemised ei loe. Loeb muu.

Aitäh, minu inimesed, meile kõikidele, et oleme olnud üksteistele olemas!
Südames olemine ei mõõta vahemaid. Hinges püsimine ei nõua püsikiirust ega luksust... Südames olla on lihtne ja kerge - tuleb vaid mõelda üksteisele. Küllap see keegi, kellele mõeldakse, tunnetab ära, et talle mõeldakse, ja mõtleb vastu. kas või korraks...

Head koosolemist mõtteteski.

Luuletaja Tiiduga...

... sai täna raamatud vahetatud 😊 Minult sai Tiit raamatu "Kohvi jalaga, palun...".  Tiidult sain luulekogud "Mina ja minu inimesed".
See kohtumine tuli üle öö. Sõna otseses mõttes. Eile pakkus Tiit facebookis oma raamatut. Mina omakorda enda raamatut, millest Tiit polnud kuulnudki. Me ei olnud ennem näinud üksteist. Mõned korrad suhelnud facebookis.
Siis otsustasime täna vahetada raamatud ja teha väikese "kohtingu". Miks mitte aasta ei või lõpéta uute inimestega ja uute kohtumistega... Nii sõitiski Tiit Tartust kolmekaga - loe: rataga - mulle külla.

Minu meelest oli vahva päev. Sai kohvitopsi taga vestletud maailma asjadest. Peamiselt loomisest ja kirjutamisest - luuletamisest. Natuke maalimisest. Elutõdedest.

Lubasin Tiidule, et reklaamin teda ka. Sest tean, kui keeruline on suhteliselt tundmatu loojana tähtede poole hakata lendama... Olen juba veidi ta luuletusi lugenud. Tiidul on oma käekiri ja luuletab  elust endast, tema inimestest.

Kui kedagi luulehuvilistest hakkab Tiit Tirmanni luulekogud või luuletused huvitama, siis temaga saate kontakti facebookis.

Tiit unistab luulelaagri korraldamisest järgmise aasta maikuus... Minu meelest väga tore unistus. Kui saan ja kui vaja, aitaksin meeleldi korraldamisel kaasa...

Mõtlen armastusest

Armastus...
Mis see lõppude lõpuks on - ARMASTUS...
Kas on säde, mis annab energiat... Paneb särama... Lendlema...
Või on hoopis...
See aasta olen palju kuulnud hämmastavaid arvamusi, mis armastus olevat. Ma aspekteerin kõiki arvamusi.  Kõikidel on oma mõtted ja tunded armastusest. Siiski ei ole olemas õiget ega valet mõtet ega tunnet...
Armastust on miljoneid variante.
Armastusel on miljoneid värvitoone.Tundeid. Mõtteid. Väljakutseid. Loobumisi. Alla andmisi. Rohkem võitlusi. Andestamisi. Nii edasi...
Keegi armastab kedagi rohkem ja kedagi vähem. Või midagi. Kellegile tundub ok. Kellegile näib ülekohtune. Kuid kõikidele jääb nende omad mõtted ja arvamused. Jääb armastus. Nende suur ja sügav armastus. See õige armastus.
Kõige esmalt tuleb iseend armastada. Siis tuleb armastus kõikide ja kõike vastu. Omaenda elu vastu. 
Armastus võib olla kelle/mille iganes vastu. See võib olla nii vaimne kui füüsiline. Hingeline. Armastust võib näha silmade säras ja tunda südame soojuses.
Armastamine on oskus. Väga super oskus.
Ja sellele ei andagi diplomit. Ei ole vajagi. Ometi õpitakse iga päev armastust juurde ja armastama. Armastuse suurim tänu on vastuarmastus.
Armastus saab valugi teha, kui erineb teisest  armastusest, kellele ei meeldi või ei ole omane, on teistsugune armastus. Tundmatu armastus. Kartmine on vaenlane armastusele, kui ei julgeta armastada. Kui mõeldakse, et ehk keelatud või see lõpeb kord halvasti...   Et mina ei seda imelist tunnet väärt. Nii kogudakse iseendasse pahasid tundeid... mida nagu ka armastatakse...
Armastus ei saa olla kannatus. See on midagi muud. Kui hetkel on armastus, siis on armastus. Kannatus võib tulla hiljem... Kannatusigi on kahte sorti - meeldivaid ja mitte meeldivaid. Vahel on tunne, et rohkem hoiame oma mälus alles ebameeldivaid kannatusi, sest need on millegipärast meeldima hakkanud. Omaseks saanud. Kuid  võib olla nad takistavad edasi minekut, aga samas õpetavad midagi, kui oskame neid õpetustena näha...
Armastus on salajane ja avalik.
Armastusel sageli kiire mööda minna.
Armastus võib lõpeta, ja samas algab otsekohe uuesti.

Minu jaoks ei ole armastus liblikad ja roosamanna. See kerge armastus ei ole see, mis peab olema. Raskem veidi on tõelisem tunne. Siiram. Ausam. Paneb mind looma.

Armastus ongi elu.
Igaühele eriline ja isemoodi.

Armastuse ime on igas  elus hetkes ja asjas.
Armastus on  lõputu.
Lõpmatu teema...

Täna said siis sellised mõtted...

Ongi need jõulud möödunud... ehk jõululaud ühele...

... loodetavasti on maailm veidikenegi parem.
Me kõik veidikene paremad.

Miks ei ununeb tihtilugu paremaks olemine argipäeval... Miks ei võimendu kellegi ootamine ega hea sõna igatsemine tavalisel argipäeval... Minu meelest jõululapse sündimine ongi sõnum, et märgakem üksteist igal ajal.

Ma olen olnud üle poole jõuluajast üksinda. Ma ei teagi, kas oli nukrust rohkem...  Oli väike jõululaupäevalaud ühele, millele jätsin ööseks natu jõulutoite. Nagu kord ja kohus. Vaatasin Kremli ööbikut telekas (Siis olin küll kurb, et mul ei õnnestunud etendust  Narva vaatama minna...)
Ja teate, mul lõi internetist koppa ette... Olin arvutis vähe... Mulle sooviti hästi palju häid soove  - tänud südamest nende  eest! Mul on tõesti palju facebookis sõpru. Kuid - siin ma tõesti ei mõtle midagi halvasti - kuid nad on kuskil kaugel mingi ekraani taga... Üllatusmoment kaob...  Mõnikord kõik need suhtlusvõrgustikud süvendavad üksindust - sellepärast 24. õhtul paningi läpaka kinni. Olin rahulikult. Omaette. 
Lootsin suurt jõuluimet.
Seda ei olnud.
Olid väikesed jõuluimed.
See on ju vahva.
Kõik polnud nii nagu soovisin. Unistasin. Igatsesin. Siiski pühad möödusid kenasti ja imelised nagu igal aastal. Tavaliselt. Kuigi jõuluööl on see imeline tunne. Alati uus ja igakord omamoodi tavaline. See jõuluöö võluvägi vist...

Mina avastasin tõsiasja: head soovida kõikidele, kes kallid on või on olnud, oma mõttetes on palju jõupingutavam tegevus, kui arvuti hiireklõps teha... Aga just seda tegingi - saatsin kõikidele  head soovid mõtetes...
Paljudele said head soovid kaardile.
On lahe üllatada vanaviisi.

Mindki üllatati.

Ma valetaksin, kui ütleksin, et polnud grammigi kurb... Natuke ikka olin ka. Kurbus käib vist jõuludega alati kaasas. Nagu rõõmgi. See imeline rõõm ei jää kestma... kuigi võiks ju jääda... Kuid kas järgmine aasta jõuluajal nähakse seda   imelist rõõmu, kui päevast päeva on imeline rõõm ja need jõulud...

Loodan, et järgmised jõulud on imelisemadki... Tuleb vaid aasta uskuda...

Puudub vaid üks asi jõuludes!!!

Ülla - ülla, see puuduv asi on  ei midagi kui   lumi.
Valge maa.
Käisime sõbrantsi Kristaga ja Silveriga Raadil. Põles hästi palju küünlaid. Ilus oli küll. Kuid lumeta... See viimane jõulutunne kadus...
Siiski on praeguseks mul südames rahulik ja tore jõulutunne. Olen saanud juba kingituseks tundeid ja emotsioone. Need on need, mis loevad ning rõõmustavad ja toetavad kaua - kaua. Ei tolmu ära...
Tegime ka väikese jõululaua linnast koju tulles.

 Salatiga. Kodune makaronisalat. Täitsa hea sai.
Kohviga
Meenustades lapsepõlve, siis jõime Mullikese alkovaba vahuveini 😁  Vahel võivad emadki lapsemeelseks keerada, eriti jõuluõhtul.

Sai natuke lollitatud selfidega - ja sai kõvasti naerda.

Hästi tore jõuluõhtu oli.

Kui nüüd täna olengi päris jõuluõhtul üksinda kodus,  siis tean, et mul on olnud juba jõuluõhtu, mida ei asendaks ükski teine jõuluõhtu... Sest kõik jõuluõhtud on isemoodi. Ja kuskil on ikka keegi, kellele võin mina mõelda ja kes mõtlevad ehk mulle...

Tänu selle eest!

Kuigi lund pole, siiski , palun, olge üksteistele kuidagi olemas!!! See tähtsam kui lumi...

2019 säravad hetked ja tuhmimad minutidki

Jälle saab üks aastaring otsa. On vist parem  siiski öelda, et aastaring saab ringi peale tehtud. 10 päeva pärast jälle uus ring... Algab uus aasta. 

2019 on olnud suhteliselt hea ja päris keeruliselt segane aasta. Mina saan nii öelda. Tunnen sedamoodi. Keeruliseks tegid lõputud segadused. Segadused, mis on lahenenud kõik positiivsed lõppude lõpuks ning viimaks, kui segadus äkiliselt võtab selge pildi, siis ikka ühe sekundiga, kuid enne seda võis segadus olla päevi, nädalaid, kuidki... 

 13. juulil oli kindlasti selle aasta säravam päev, kui oli raamatu "Kohvi jalaga, palun..." esitlus Kuldvõtmekese päeval. mis oli pühendatud 20 aasta isikliku abistaja teenusele ja minu isiklikke abistajatele. Priiuse seltsimajas Kurepalus.

Valisin meenutuseks Pireti tehtud imelise - vahva kriiksuga ja super maitsva  tordi pildi.

Tõsiselt, ma ei olnud aasta alguses kindel, et 2019 üldse minult raamat ilmavalgust näeb...

Siis äkiliselt jooksis kõik ilusti kokku, kuigi vaeva ja pinget oli palju. Sain väga palju uusi kogemusi ja õppisin tohutult juurde.

Oli Hooandja projekt https://www.hooandja.ee/projekt/kohvi-palun-jalaga , kuigi raha ei tulnud kokku, siiski sain sellest hoogu juurde nii raamatule kui üleüldse.
Usun siiani, et Hooandjasse sai hea projekt. Lihtsalt ei olnud ehk seal veel täissärav minu aeg...
Oli väga pingeliselt sõbralik koostöö raamatu kujundaja Aavega. Me mõlemad teadsime, mida me soovime nii endalt kui teineteiselt, et saaks väga hea ja kena raamat.
Raamatu trükija TT Print Martiniga  andis samuti parima raamatule.

Tänu veel Maarjale, kes nokitses raamatu kirjakeele kallal.

Ning tänusõnad Hanna - Rebekale, kes  tegi väga - väga ilusa kaanepildi.

Ainult lubadus, et tuleb inglise keelne raamat, lükub järgmisesse aastasse. Aga kindlasti ilmub!!! Raamat on Maarjal tõlgitud ja Dianal vist tõlke ülevaadatud... Pean jälle enda jaokski mingi tähtaja paika panema, siis näebki raamat ilmavalgust täpselt õigel päeval...

Kuldvõtmekese päev oli väga lahe. Korraldasin peamiselt üksinda - oma tööga jäin ka rahule.

Kuldvõtmekese päeval oli ka väikene näitus.



Näitusi oli mitmeid. Seitse täisnäitust.
Pluss,  maal "Naine" sai olla kolm korda rahvusvahelisel näitusel, erikohtades.

Novembris Lätis sealses rahvusraamatukogus.

Augustis oli Salemi kirikus. Teistkorda, eelmisel aastal toimus ju seal minu täisnäitus. 

Mais - juunis oli Eesti - Läti rahvusvaheline näitus ERM-is, kus tegin ka töötoa lastele.







Veebruaris oli särav näituse avamine Simuna rahvamajas.

 Märtsis aga Rakke kultuurikeskuses 

Aprillis lõpetasin Lääne - Virumaa näituse ralli Laekvere rahvamajas.

 Juunis olin juba Nõmmel, Tallinnas.












Augustis Stockholmis

Eesti Majas

Sinna lähen kindlasti tagasi...

Ja saime öömaja minu armsa psühhodraama õpetaja Ruuda juures. 

Laevas sai tüdrukutega tantsida korralikult. 

Muide, punased kingad läksid koju jõudes katki. Viskasin ära. Head mugavad kingad olid... 

Koer Sebe ootab endast maali. Ja Ake ka. See maal valmib järgmine aasta. 


Ja detsembris Võnnu kultuurimajas

 1. märtsist pikenes VDMFK leping ka taas õnneks kolmeks aastaks.

Seega, järgmine aasta võin rahulikult töötada, siis tuleb jälle sabin ja pabin sisse, kas olen hea ja väärin lepingu pikendamist... 




Jaanuaris sain teada, et minu maalist "Leevike" saab jõulukaart me ühingu jõulukampaania ajaks.

Minu oma lemmik joonistus "Helesinine kallistus".














Psühhodraamaga sai tegelda Tartu Rahvaülikoolis ja Pokal sotsiaalkeskuses. Ruudaga õppida ja teha draamat Tigutornis ja  Treimannis. Juulis Treimannis sai möllatud puhkepauside ajal riietega mereveeski Sigritiga.

See aasta  sai ujuda vaid kord V-keskuses. Kahe Kristiga. Veebruaris. See oli väga vahva päev. See oli veel jõulukink mulle.

Mul on tõepoolest, et olen saanud   vähe ujuda või ka näiteks vahel teha paar sammugi,  mis on nagu väike trenngi... Lihtsalt  koguaeg päevast päeva istuda mõjub füüsiliselt.  Ma sooviksin pisutki rohkem trenni, mida on mõnus igapäevaliselt teha. Olen selles suhtes end unarusesse kuidagi jätnud...
 Shoppada ja niisama põhjuseta või spontaanselt kuskil käia olen saanud ka see aasta  minimaalselt. Kui sain, siis naudisin  sajaga ja topelt. Vähemasti seda ma oskan jätkuvalt. Vahepeal tassisin ikka terve hunniku  Prismast endaga kaasa - see on ju nii lõbus. Seda enam, kui shoppada kord aastas oma sõbrannaga üheskoos!!!

Septembris sattusin juhuslikult Võrru Vungi mano loometalgudele. Lihtsalt Kristina kutsus. Enne, kui arugi sain, olin Kuldvõtmekese  meeskonna  eestvedaja.  Kindlasti isikliku abistaja teemaga tegelen edasi ka 2020 ja järgmistel aastatelgi. Seni  kuni elan. See on tegelikult lõputu teema isegi siis, kui kõik on teemaga hästi on.

Novembris ilmus minu esimene arvamuslugu Tartu Postimehes https://tartu.postimees.ee/6817030/tiia-jarvpold-kuldvotmekese-toorik-ehk-tants-umber-isikliku-abistaja-teenuse
Kirjutasin ka Kastre valla infolehes http://www.kastre.ee/documents/18139828/18434686/meie_kastre_juuni_2019_trykk.pdf/febbd2e4-61bc-4335-9674-5a5ae1ed0994

Kogu aasta olen mõelnud Kuldvõtmekesele ehk IAT-le. Nii enda võtmes kui ka teiste inimeste võtmedes.  Selles suhtes on samuti üsna keeruliselt segane aasta  olnud.Ja egas ma täna ole kindel, et uusaasta toob minu ellu ning teenusesse saab selgem pilt ,  kui on praegu. 
Soovin aga siiski Kuldvõtmekese fondi teoks teha ja  vähemasti sellele kaasa aidata...

 Märtsis     etv-s näidati "Iseolemist" https://etv.err.ee/917574/iseolemine 
Saadet saab vaadata  92 päeva. Jäin isiklikult saadega väga rahule. 

Augustis käisin sõbranna Helenaga Andrea Bocelli kontserdil.
 Sai ükskord Sadamateatris käia. Kristiga. Vaatasine "Teineteiseta".






 Möll oli samuti natukene remondiga, kuigi tänaseks tean jällegi tõsiasja, et  järgmine kord teen remondi hoopis läbimõeldumalt ja paremini. Mitmeks aastaks ettegi. Ei jätaks poolenisti lõpetamata...  Tean sedagi, tegelikult olen hakkanud  rohkem unistama uuest ja suuremast kodust... Unistada võib ikka alati. Unistamine ei nõua mingit tasu.

Saigi vist kõik säravad hetked. Ei olegi olnud neid palju...  Peaaegu kõikide tegemiste ja käimistega oli enne segadused ja keerukus. Seda enam on olnud rahulolu ja õnn, kui asjad on lõppude lõpuks hästi lõppenud.  2019 on õpetanud mind tugevalt iseendaks jääma. Ükskõik, kas see meeldib teistele või mitte. Kõikide meele järgi olla ei õnnestu kellegil olla ega ei peagi. Iseendaks jäämine on siin maailmas kõige parem ja kõige raskem. 

Suured aitähid 2019 isiklikke abistajatele, kes abistanud rohkem või vähem mind: 
Kristi 
ja teine Kristi ka
Hanna - Liis
Anna - Liisa
Carmelin 
Nansy
Mariliis
Marili 
Mirjam 
ja teine Mirjam ka
Sigrit 
Sigrid
Ülo
Anastasiia

Tänud kõikidele minu inimestele, uutele ja vanadele, kellega olen kohtunud see aasta, kas päriselt või läbi õhu st interneti kaudu!!! Olete armsad mulle. Soovin, et te hoiaksite end.

Palju jäi tegemata. 
Paljud kohtumised jäid olemata.
Palju jäi ütlemata.
Palju jäi ka ehk mõistmata... 

Ma ei ole selle üle eriti nukker. Siingi õppisin nii mõndagi.  Usun, 2019 aasta peaagu juba 8760 tundi on olnud siiski täis püüdlikkust, rõõmu ja armastust. Kuigi tean sedagi, et hingelt olen alati üksildane, kuigi  võin olla inimeste seaski... Tean, et on lihtne minu üle otsustada ja mu eest vastustada... Mina püüdsin anda iseendale ja teistelegi oma parima. 

Head 2019 lõppu!!!
Võib - olla just aasta viimaste tundide jooksul sünnib veel miskit väga head, mis sunnib ütlema, et  oli siiski super hea aasta... 

Häid rahulikke ja rõõmsaid jõule!

Minu pajuurvad ja kuusepuukene köögiakna taga 🙂

Need jõulud....

Jõulud lähenevad tasakesi, kuid veidi kiiresti... Ikka tundub järjest rohkem, et palju asju tegemata ning üldse ei jõua kõike teha... Saan aru küll, et kõike ei peagi jõudma... Mis ongi see kõik, mis teha,  kes seda teab...

Täna tegin piparkooke. Piparkookide hunnik väheneb hoogsalt: söön neid ja  blogin.Piparkoogid veel veidi ahjusoojad...

Käis raamatu ostja Tiia. Hästi soe kohtumine oli oma nimekaimu Tiiaga. Me olime enne natuke facebookis rääkinud. Raamatust peamiselt... Mul on tunne, et ükskord kohtume Tiiaga veel 😉

Olen kirjutanud mõnuga jõulukaarte, juba ligi 30... Viimaste aastate rekord! 

Mul on väga hea meel, et meie valla sotsiaalkeskuses Pokal saab rippuma edaspidi minu maal "Sisemiserahu liblikas". Huvitav on see, et isiklikult mõtlesin juba siis selle maalile, et sobib sotsiaalkeskuseseinale, kui käisime Iseolemise saade gruppiga Pokal, kuid ma loomulikult ei öelnud seda asjaosalistele. Seda, et soovidakse sinna üht minu maali, teadsin aasta...  Nüüd valisid valla inimesed, eesotsas vallavanema Priiduga selle liblika minust sõltumata välja. Minu meelest lihtsalt üksmeelne tore ettekujutamine.... Teine maal, mis oli ka löögi all, ei oleks keskusesse eriti sobinud, kuid see on ainult minu arvamus.

Head rahulikku lendu minu liblikas! Too palju rõõmu uuel koduseinal ehk sotsiaalkeskuseseinal. Rahugi hingedesse. Väga head sisemist rahu, mida ei olegi igalühel vaja näha. Siis olen rahul ja uhkegi sinu üle!

Aga aastaid aastaid tagasi olid ka need  jõulud... Ja mul oli tunne, et tehtud kõik ja tuleb uus, mida mina ei tea... Aga lootsin ja uskusin, et tuleb hea...  Tegelikult ongi tulnud aastaid väga head ja palju põnevaid asju, millest olen saanud nii palju kogeda ja õppida, olla õnnelik ja mitte nii õnnelik, kuid siiski õnnelik...  Ja mind teadakse aastaid mu nimega... On olnud 29 korda rõõmsamaid ja murelikumaid jõuluaegu, mida ei vahetaks ma mitte mingil juhul teistsuguste jõulude vastu... Muidugi üldse kokku on  52... On jõuluhetki, mida mäletada naeratus huulil... Halbu hetked ei tule lihtsalt meelde...

Jõulud pajuurbadega!!!

Mu mamma tõi armsa väikese kuusepuu.
Ja veel imede ime - jõulupuu tuli koos pajuurbadega. Sellist pildi näen mina küll esimest korda elus - päris pajuurvad jõuluajal 😀
Tegin mitme aasta unistuse teoks. Panin kuusepuu köögiakna taha. Lillekasti. Kassid ei saa kätte. Mina ja toasolijad aga näevad. Kassidki näevad!!! Ehtisime kardiga kuuske. Et kas alla ei kukku - eriti ei usu. Kui lilled pole mitme aasta jooksul alla sadanud, siis miks peaks seda kuusekene...  Kui just suuremat tormi ei tule...
Mõned kuuseoksad pajuurbadega said  liiva sisse purki nagu paar aastat tagasi avastasime Kristiga, et liivas püsib jõulupuu ilusti püsti.  Täna saime Mirjamiga ka pajukiisule ripputada jõulutähe!!!

Homme pilte.

Oli mõnus eriline päev.
Jõulud lähenevad...

Päkapikud jättavad põrandale tühjasid kommipabereid...
Kõik on isemoodi kuidagi ära keeranud!

Veel 1. jaanuarini ainult

Ainult 1. jaanuarini saate endale soetada minu raamatut 10 EUR-ga. Usun, et sobib ka jõuluvana kotti.
Ostu soovil tuleb seda mulle öelda helistades või kirjutades, jälgi jättes.
Kättesaamisviise on mitmeid; võin postitada, siis lisandub hinnale postikulu;
 kohtume ja / või tulete külla, joome tassi kohvi.

Raamatuga kaasa väike üllatus!

Minu kontaktid leiad siit mu kodulehelt .

Leidsin 2009 jõuluajapilte...

... otsides Tigutorni maalist pildi praegu...

Selline olid toas jõulud 10 aastat tagasi ning minuga olid siis ühed super tüdrukud ehk isiklikud abistajad Margot ja Sandra.😍 Ja tubagi oli teistmoodi... Vahest on ikka hea vanu pilte näha pool juhuslikult...

'

Käidud ära Tigutornis!!!

 Olen küll Tigutorni maalinud. See paremal seina vastus olev maal. Praegu kiiruga otsidess ei leidnud sellest maalist suuremat pildi.  Tean, et see on mul olemas küll...

Aga Tigutorni sisse jõudsin alles täna. 10 korrusele. Soovisin minna kõrgemale, kuid daamid käisid enne mind vaatamas, kas on vaadata - midagi ei näinud... Võib - olla on talveks siiski mõni ligipääs vaadele kinni, sest suvel soovis Sigrit küll, et näeksin sealt vaadet, saaksin jälle uuele maalile ideid. Sigrit oli tipus käinud... Kuid sellegipoolest oli 10 korruse akendest täna fantastiline vaade. Tartu tundus hoopis teistsugusem.
Oli jälle Ruuda moodi psühhodraamatline armas pühapäev. On ikka hea kohtuda vanade sõpradega / tuttavatega ja  uute inimestega. See annab elule sära juurde.

Mu lilled ja iseolemine mõnda aega...

...   See kõik loomulikult kahe kassidega...

Selle lillebuketi sain eile näituselt. Imeilus! Panin ta vaasi peeglilauale, kus tal kõige parem ja turvaline.

Jõulukaktus täna.

Paar päeva tagasi lugesin õiepungasid kokku. Sain 17, siis läks sassi... Üle paarikümne on kindlasti.
See kaktus õitseb vist viiemdat kuuendat korda alla kahe aasta jooksul... Ta koguaeg nagu koguaeg õtseb...

Vanemad jõulukaktused ei õitse üldse...

Lilledel on viimasel ajal longusaeg, mida ei ole neil olnud kaua aega... Sügisperiood - võib ehk olla, kuid... Neil puudub nagu   miski hea... Ehk olen mina ise lilledele vähem tähele panud või teisi sõnu, ehk nad tunnetavad, et mul on olnud pisut keerulisem ja pingelisem aeg. Tahan või mitte, kuid nii ongi olnud... See pole hea vabandus mu poolt, miks lilli unustada või kuidagi kõrvale lükkada... Ka nemad igatsevad päevast päeva häid sõnu, häid pilke...
Armastuse ütlemine ei tohiks iialgi unustada. Lilledele ka. Armastusega ei tohiks iial  mängida. Lilledega ka.

Olen vähekene üksi kodus. Kuigi kassid ja lilled on minuga. Soovin natuke kuulda iseenda mõtteid ja nii edasi...

Mõtlen pühapäevalegi. Kuidas minna või õigemini saada minna jälle kohtuma oma õpetaja Ruudaga, kes tuleb Tartu ja teeb taas psühhodraamat. Mina saan jällegi midagi juurde õppida. Ruuda ootab mind.

Ahjaa, üks suur rõõm, mille osaliseks ma hilja aegu sain, millest raamatut kirjutades ja tehes ei osanud ma ega keegi osanud uneski näha. Natuke tänu vist arvatavasti  ka minu raamatukese "süü". Tuleb välja, et on  leitud sugulased, kellest ei teatud ammu - ammu ja pole näinud, kuid nüüd nad loodetavasti kohtuvad ... Minul on tõesti hästi hea meel, et inimesed saavad kokku. Ei ole ju paremat, kui kohtumisrõõm... Aga mina kirjutasin lihtsalt ühe raamatukese... Juhuseid ei ole olemas.
Vahel mõtlen, et minu ümber olevad inimesed on risti - rästi omavahel tuttavad, sõbrad, sugulased... ning alguses minuga hakates suhtlema, seda muidugi ei teata...
Mulle seegi rõõm.

Võnnu kultuurimajas näitus "Minu jälg sinu südames"

 Isemoodi ilus näitus sai jällegi. Täna.

Tehniliselt oli täiesti uutmoodi ülespanek. Stendile. Nööpnaeltega. Mina ei uskunud alguses, et sedasi jäävad maalid stendile. Jäid küll. Ja maalide vahele jäi ilusti õhuruumuigi.
Mulle täitsa väga meeldib stendi süsteem. Miskit uut  minu näituste ajaloos.

Avamine oli vahva. Tantsumemmedel jäi vist pool proovi ära või ... läks näituse avamisele. Ka minu valla valitsusest  käis sotstöötaja Karmen õnne ja edu soovimas.

Küsimused mulle olid asjalikud ja toredad.

Nohjaa, raamatudesse autogramme kirjutades pidin sukkpüksid ära võtma... Sellist asja üritustel on olnud, kuid vähe.   See on aga väga minulik elu. Nagu ootamatu näitlik praktiline õppetund, kuidas tegelikult elan ja olen - paljajalu...

 Tänud Võnnu kultuurimaja ja Üllele!
Minu tüdrukutele Mirjami, Susanni ja Kristile. 

Sain täna kaks pildi Reedalt kohtumisest Lihula raamatukogus oktoobri lõpus.   Hanna oli minuga. 

Oli väike jõululõunasöök meie TM Loovuse loovinimestega. Ebajõululine - kukeseentega, mitte verivorstiga... 😋 ja oma küpsetatud õunakook. Kukekad võtsin sügavkülmast. Jõime melissi teed.  Täitsa lahe söömaaeg sai!

Sai mõeldud ka veidi juba uue aasta peale...

Juba homme, 11. detsembril Võnnu kultuurimajas

kell 15.00 - 16.00
näitus "´Minu jälg sinu südames"

Tiia on naine, kes toimetab ja teeb kõike oma jalgadega - kirjutamisest nõude pesemiseni. Käsi ta kasutada ei saa, sest nad lihtsalt ei kuula tema sõna.
Tema maalid valmivad ikka pintsli ja värvide abil, kuid pintslit hoiab parema jala varvaste vahel. Maalid on elust endast, loodusest, inimestest.

Peale maalimise tegeleb Tiia paljude asjadega.
Temalt on ilmunud raamatud "Ärge lööge mind enam" (2001) ja "Kohvi jalaga, palun..." (2019).

Näitus on avatud jaanuari 2020. a lõpuni ning vaadata saab Võnnu kultuurimajas toimuvate ürituste ajal.
Muul ajal näitust külastada soovijad peaksid külastuse eelnevalt kokku leppima telefonidel 508 9717 või 5885 2993.

Kolmapäeval 11. detsembril kell 15 on võimalik kohtuda ka Tiia endaga ning soetada endale viimati ilmunud raamatut "Kohvi jalaga palun...".

--------------------
Nii reklaamib Kastre valla http://www.kastre.ee/et/uldinfo  ja facebooki https://www.facebook.com/events/2803524119699046/ lehel minu näitust korraldaja Kastre vald eesotsas kultuuri ja kogukonnatööspetsialist Ülle.

Loobumine, et sajaga edasi rallida

Otsus: projekt jääb seekord esitamata.Homme.
Mulle ei meeldinud iseenda töö ega seegi pooleasjad olid Kuldvõtmekestel mõeldud pooleldi. Ma lihtsalt ei viitsinud hakata  lolli mängima, kuid ükskord järgmine kord niikuinii saab targemalt mängida.  Nii targalt, et Kuldvõtmekese projekt läheb esimese hooga läbi ja käivitub.
Usun, et huvi ei kao Kuldvõtmekeste vastu mitte kuhugile.
Ma ei teagi, kas teised kaasmõtlejad ongi otsuse üle kuidagi löödud või mitte. Mina ise korraks  olin. Kuigi otsus tuli minult endalt.
Kas tõesti olen hakkanud osavalt EI ütlema positiivselt?
Alla andma loobudes, kuid see pole sugugi alla andmise  moodi, pigem ehk rohkem saavutus edasi minna...

Nüüd saan rahulikult kindlalt projektiga edasi toimetada.
Samas hakata täiendama Kuldvõtmekese kogumikku. Nagu olen lubanud.

Elu läheb edasi.
Kuldvõtmekes(t)ega.

Viimasel ajal olen  teinud nii mõnegi ootamatu pöörde - loodan, et see tähendab miskit head elus. Vähemasti võiks tähendada.

Täna oleks võinud olla hoopis Tallinnas, naiste jõulukal (EPNÜL)...

Üks päkapikk läks täna Soome tööle...  Küllap Eestis jäi häid lapsi väheseks, kelle  juures käia... Nohjah, nüüd siis olengi uhkes üksinduses kahe kassiga või ... ehk siiski piilub keegi päkapiku moodi - mine sa tea 😋
Tuba on harjumatult vaikne. Küll harjun. Hakkan oma elu elama. Päkapikuta. Ühes olen väga kindel, et päkapikk tuleb aeg ajalt tagasi... Tema ei saa ka minuta...

Vajan isikliku abistajat

Blogi lugejad on usutavasti juba mõistnud ammu, et mul tuleb ikka vahetevahel korduvalt  meeldetuletusena ripputada töökuulutust. Vahel siiski läheb mul endal otsimine nagu meelest või  õigemini, lülitan end välja. Toimetan teiste asjadega, mis tähtsad ning alles siis, kui on taas toimetustes vaja lisakäsi ja jalgu, meenub, et ups - vaja jällegi leida isikliku abistajat... Praegu kirjutasin - täitsin  2020 aasta kalender - märkmikut. Mõistus ütleb, et otsi aina edasi isiklikku abistajat. See , et eelmises otsimisvoorus keegi ei olnud minu inimene ega jäänud abistajaks, ei  ole veel lõpp. On kindlasti algus,  kui leian uue isikliku abistaja, kes on minuga ühel lainel... Kuid mu südamehääl ja kõhutunne on praegu poolenisti hea positiivselt , et varsti saabki kohtuda uue super isikliku abistajaga. Kui mu kõhutunne on üks hetk suurepäraseks, siis panen mujale ametlikumaltki tööpakkumise. Hetkel võite ka kindlasti mõelda, et kes teab kedagi, kes sooviks uusi töökogemusi ja väljakutseid, siis võite lahkesti pakkuda talle mind ja isikliku abistaja tööd:
     

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui väljaspool kodu.
Elan täisväärtuslikku elu aktiivse,  energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad mind füüsiliselt nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu vari! Ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega ise palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt ning täpselt nii palju (või vähe) töötunde nagu Sulle sobib. Olen tööajas paindlik nii palju, kui võimalik.

 Töö sobib hästi üliõpilastele ja/või neilegi, kes soovivad uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada omaenda silmaringigi, aeg-ajalt reisida ning teenida lisaraha osalise tööajaga.
Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Soovitavalt noorem naine.

Minust lähemalt saad uurida ja lugeda siit blogist  http://www.tiiajarvpold.ee/
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga. Eelnev töökogemus ei ole oluline.
Peamine Sinu töökoht on minu kodus Tartumaal Kaagveres. Kuid käime tihti igalpool.

On hea tunnitasu.  Lisaks tasun töölkäimise kulud, kohv - söök minu poolt.
Töölepingu saab MTÜ TM Loovusega.

Minu ja isikliku abistaja töö leidmisel või lisaküsimuste korral võta julgesti kontakti: tmloovus@gmail.com ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile). Ole hea kirjuta, palun, miks peaksin Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi! 

Tule töövestlusele, proovipäevale ja siis juba tööle!

Heakohtumiseni

Jõulud tulid tuppa...

 ... täna.
Natukene.  Nagu igal aastal tulevad natuke enne õiget aega... Kuuseke tuleb küll jõulude ajal...

Seekord sedamoodi.
Jõuluehted taas omas kapist. Ei ühtegi poejõulumöllu ei ole vaja.   11 kuud on piisavalt pikk aeg, et kapist võttes kasti jõulunänniga avastada sealt ununenult uut. Mõni pallike on veel nõuka ajast alles...

Mulle meeldib tuba kaunistada.

Paar tundi mõnusasti olemist.

Kassid väsisid ära.

Nad püüdsid mõistada, mis toimub  ja miks nemad ei tohi jälle mitte millegiga möllada.
Ehted sai nii pandud, mõeldes kassidele mitte käpa saamisele. Kuid kui nad tahavad olla pikakäpapäkapikud, siis...

 Lõpuks mõtlesin, et üks hea tüdruk värvib juuksedki jõuludeks ära...

Sorry, et tuba veidi sassis. Homme hakkan taaskord koristama...