Facebook´i mälestused...

Ainuke hea asi, mis veel peale suhtluse, on facebook´is mälestuste meelde tuletamine, mis mulle seal meeldib.
Täna tuletas meelde, et 5 aastat tagasi olen kirjutanud
               "Uus valamukapp saab ka olema Ikka minu jalgade töö jaoks, Seekord meisterdab seda Silver Papa tehtud pidas seega vastu umbes 9 aastat..,. Tookord ütles papa, kunagi teeb keegi parema. Vaevalt, et ta mõtles, et see keegi on tema lapselaps! Usun, et papa oleks õnnelik täna... Mul on vähemasti kaks meest, kelledeta ma ei oleks mina ... "

Minu mugav kraanikauss ja valamukapike on siis minu kallite kätte ja mõistusega tehtud minu mõte järgi. See unistus, millest olin unistanud ehk 18 - 20 aastaselt, et saaksin köögis ise mõnusasti toimetada ja ka vett võtta, läks täide umbes 14 aastat tagasi 😊

Otsisin 2009 aasta pildigi üles. Mäletan, et selle tegi Sandra, kui isikliku abistajana tööle tulles leidis mu maasikaid puhatades. Mäletan sedagi, et maasikad olid naabrimemmelt... Pilditades kükitas Sandra pliida otsas ja meil oli kohutavalt lõbus.

Mõni mälestus on ikka õnneks meeles facebookitagi... Lihtsalt tuli meelde, et kihvt pilt on olemas, ja neile heaks ettekujutuseks, kes ei ole mu valamut veel näinud.

Õhtul askeldasin mõnusasti paar tundi köögis. Lülitasin end kõikides jamades probleemides välja. Nii hea oli niiviisi mitte - millegile mõeldes paljudele asjadele mõelda. Omaette...
Usun, et nüüd tuleb magus rahulolev unigi.
Hommikul suudan jälle energiliselt mõelda probleemidele ja rõõmudele ka...