See on justkui jõuluime

Eile lükkasin järgmise näituse nädala edasi. Maalid olid Stockholmis.  Keegi meist ei olnud kindlad, kas maalid jõuavad Eesti õigeks ajaks.
Just eile sai plaane tehtud, et läheme ise siiski tooma maalid koju. Peaagu kõik sobis, et minek oleks teisipäeval...
Ja täna õhtul  kella 21 paiku, pärast projekti kirjutamist, vaatasin facebookist Eesti Maja direktori Taave sõnumit: sain saada näituse laevale.
UPS.
Mul oli hetkeks paanika. Nagu olen muretsesin rohkem kui vaja. Saatsin sõnumi juba Tallinna sõbrale, et ehk saab sadama vastu minna. Samal ajal vestlesin Taavega edasi - ja teine UPS , maalide tooja sõidab Roiule. Peaaegu maalid sõidavad otse koju - ja päris JUHUSLIKULT. Stockholmis ei teatud ju, kus mina päriselt elan.

See on ju jõuluime!!!
Algab detsember. Jõulukuu. Imeline aeg.

Kui homme näen maalide kotte kodus, siis usun, et see maalide äratoomise või kättesaamise saaga sai õnneliku ootamatu lõppu, mis on teinud mulle üle kahe poole kuu peavalu ning mida ootasin...

Usun, et järgmise näituse edasi lükkamine on hea reklaami jaoks... Sest korralik näitus vajab ka head reklaamigi.

Aitäh Stockholmi Eesti Maja inimestele, eriti Taavele ja Imbile!
Aitäh kellegile Kaijale, kes maalid peaaegu koju sõidutab!

Mõeldes Kristile, on mul ikka ja jälle väga hea rõõm, et ta on mul olemas.  Tema oligi jälle see, kes minul aitas kaasa mõelda, kuidas siiski minna ise maalide järele lõppude lõpuks... Seekord jäi seiklemine üheskoos ära, kuid usun, et neid saab olema veel küllalt...

Akna taga särab...

... jõulupuu. Jällegi nagu iga aasta.  Tund poolteist tagasi lõi särama.
Meil küla keskel on ju püsijõulupuu. Hõbedane kuusk.
Minu meeslest ta oli jõulupuu rollis juba 30 aastat tagasi, kui siin oli esimene jõuluaeg, siis veel küll rohkem nääriaeg, mul... Arvan, et ma ei eksi...  Ainult siis oli kuusekene tõesti lühikene ja pisikene. Ei paistnud aknast tuppa. Nüüd vaatan, et   kuusepuu on taas kasvanud...

Nüüd võiks juba rahu tulla. Nii hinge kui ka kõikjale mujale, et ka füüsiliselt tunneks rahulikku kulgemist ja olemist. Tasakaalus rahulik olemine. Imede ajal.

On olnud sel aastal küllalt probleeme ja muresid, hästi palju segaduski. Liigne muretsemine on toonud lisa südamevalu. Tegelikult, probleemidelgi on komme ükskord lahendada.  Vaja anda vaid selleks võimalus... Probleemid nagu unistused saavad otsa täpselt õigel ajal.
Unistused täituvad.
Probleemid haituvad.
Ja algavad uued unistused ja probleemid.  See ongi ring, mis on õpetlik ja põnev.

Täna õhtul luban endale lapselik olla.
Kirjutan jõuluvanale.
Viimane aeg sel aastal seda teha...

Mina enne sind

Vaatake täna õhtul kanal2-s filmi "Mina enne sind".
Mina käisin Kristiga kinos vaatamas üle kolme aasta tagasi http://www.tiiajarvpold.ee/2016/06/mina-enne-sind-ja-imkena-suveoo.html  Siiani on meeles see tunne, mis oli kinost tullest...  ja see kahe tüdruku imeline suveöö... Usun, et pärast sellist sügavamõttelist ja väga head filmi oligi vaja imelist ööd, et mõelda ... ja naudida, seda mis parajasti on...

Mul on nüüd mitu Kristid, kes on alati armsad ja kellega on kogunenud palju imelisi hetki...

Homme...

... peab selgust tooma, mis saab näitusega koju toomisega Stockholmist. Imbiga Eesti Majast on mul tihe kontakt.Kas ja kes Eesti Majast saab maalid tuua näiteks  Tallinnassegi peakski homme selguma. Tallinnast saaks lihtsamini maalid koju, ja uute näituse paika  toimetada...
Eesti Maja inimesed on olnud minuga kannatlikud ja rahulikud, sõbralikud. Suur aitäh neile selle eest 💓 Püüan isegi rahulikuks jääda. Tunnistan, et hetkel on see rahulikuks jäämine üsna keeruline. Sest maalid peavad minu käes hiljemalt järgmise esmaspäeva õhtuks...

Karlssongi närveeris edasi öeldes: "Rahu, ainult rahu".

See oli tänase päeva salaärevus taga kuklas, mis ja kuidas saab ikkagi maalidega... Kuigi tegelesin muude asjadega, mis peab hästi sujuma homme... edaspidigi... Aga homme on siiski alati täna.

Kui suudaks olla päkapikkude vääriline...

... nüüd, siis lõpeb ehk see meeletu hea ja samas segaselt keeruline aasta hästi. Paremine kui hetkel oskan arvatagi... Vähemasti lootust peab selleks olema.
Miks ei võiks vana inimene nagu mina 😋 olla ka ikka jätkuvalt päkapikkude ja jõuluvana usku?!

Aga kõigepealt tuleb mul lahendada keerulised ja segased probleemid... 
Tänaseni paar kuud on tunne nagu oleks mul ees nähtamatu sein. Sein, mis ei takista edasi minna, kuid samas hoiab paigalseisus... Usun, et nüüd ehk hakkab see kuidagi jällegi lagunema eest või teisi sõnul, saan läbi rallida. Kuni järgmise nähtamatu seinani... Neid tuleb arvatavasti veel palju mulle ette...

1. probleem, mis tuleb lahendada võimalikult kiiresti - on maalid Stockholmist koju saada tuua. Kuidagi hästi loll tunne on, et üle kahe poole kuu pole ma suutnud seda teha, kuigi olen püüdnud ära toomist lahendada - see ei ole üldse minu moodi. Seda enam, et Stocholmi Eesti Majast Imbi ja Kati mõtlevad koguaeg kaasa, kuidas maalid Kaagvereni toimetada...
Huvitav on see, Rootsist tagasi tulles laevas  käis hetkeks mul läbi mõte, kuna ma maale jälle näen, nad nii kaugel... Nii ma ei ole kunagi mõelnud. Laevas raputasin end. Tegelikult pidin  maale nägema juba kahe nädala pärast...

Ja siis muid asju on mitmeid, milledele soovin selgeid häid vastuseid, nii häid kui vähegi võimalik. Kõik vastused ei peagi ilus roosamanna olema, see poleks ka see, mida ootaksin. Ootan ausaid vastuseid. Neid, mis viiks edasi ja laseks mõnest jamast lahti lasta või / ja anda ruumi uudele jamadele.
Jamadeta oleks ka elu veidi värvitu ja igavgi... Arvan nii.

Uus nädal tuleb loodetavasti põnev. Kohtun loodetavasti mitme inimesega, kellega pole varem kohtunud...

Elu on siiski ilus ja positiivseid üllatusi täis.
Hommikul toimetasin. Ei näinud ühtki kommi põrandal. Kohvi juues äkki näen komm ratastooli all. 😉😊 Päkapikk. Päkapikk nimega Kass Bongo - aa ega ma kindel ei ole. Vahet aga ju pole. Päkapikk siiski.
Tuju läks rõõmsaks.

Facebook´i mälestused...

Ainuke hea asi, mis veel peale suhtluse, on facebook´is mälestuste meelde tuletamine, mis mulle seal meeldib.
Täna tuletas meelde, et 5 aastat tagasi olen kirjutanud
               "Uus valamukapp saab ka olema Ikka minu jalgade töö jaoks, Seekord meisterdab seda Silver Papa tehtud pidas seega vastu umbes 9 aastat..,. Tookord ütles papa, kunagi teeb keegi parema. Vaevalt, et ta mõtles, et see keegi on tema lapselaps! Usun, et papa oleks õnnelik täna... Mul on vähemasti kaks meest, kelledeta ma ei oleks mina ... "

Minu mugav kraanikauss ja valamukapike on siis minu kallite kätte ja mõistusega tehtud minu mõte järgi. See unistus, millest olin unistanud ehk 18 - 20 aastaselt, et saaksin köögis ise mõnusasti toimetada ja ka vett võtta, läks täide umbes 14 aastat tagasi 😊

Otsisin 2009 aasta pildigi üles. Mäletan, et selle tegi Sandra, kui isikliku abistajana tööle tulles leidis mu maasikaid puhatades. Mäletan sedagi, et maasikad olid naabrimemmelt... Pilditades kükitas Sandra pliida otsas ja meil oli kohutavalt lõbus.

Mõni mälestus on ikka õnneks meeles facebookitagi... Lihtsalt tuli meelde, et kihvt pilt on olemas, ja neile heaks ettekujutuseks, kes ei ole mu valamut veel näinud.

Õhtul askeldasin mõnusasti paar tundi köögis. Lülitasin end kõikides jamades probleemides välja. Nii hea oli niiviisi mitte - millegile mõeldes paljudele asjadele mõelda. Omaette...
Usun, et nüüd tuleb magus rahulolev unigi.
Hommikul suudan jälle energiliselt mõelda probleemidele ja rõõmudele ka...

Muumimamma kartul

Leidsin Muumimamma kujulise kartuli. Silmadki on õiges kohas nagu muumidel... Minu muumimamma põllu kartul. 😀😍

Kass Pätu sai täna 5 aastaseks.
Kassitort jäi tegemata. Ta nagunii ei söö peaaegu mitte midagi. Ainult  oma väljavalitud sööki. Pritsakas 😊

Täna sai mõeldud projekti kirjutamisele. Mul on tunne,  et saab hea projekt, mis usutavasti õnnestub ka. Ma ei kirjutakski ühtki projekti, kui ei usuks ise, et ei saaks ellu viia... Alati, kui teed enda meelest õiget asja,  peab ise sellesse uskuma.
Muidu ei ole õige asja sees.
Püüad tühja.

Juba mitu päeva olen mõelnud, et olen siin olnud ja elanud 30 aastat. Päris naljakas  mõelda, et 30 aastat tagasi mõtlesin, et ma ei taha siia jääda ega jäägi... Täna mõtlen samamoodi... Täna mõtlesin  tõsisemalt kui vahelpeal... Aeg on kuidagi edasi liikuda. Kuid kuidas - seda ma ei tea...

Vajan Sind, isiklik abistaja!

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui väljaspool kodu.
Elan täisväärtuslikku elu energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad mind füüsiliselt nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu vari! Ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega ise palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt ning täpselt nii palju (või vähe) töötunde nagu Sulle sobib. Olen tööajas paindlik nii palju, kui võimalik.

 Töö sobib hästi üliõpilastele ja/või neilegi, kes soovivad uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada omaenda silmaringigi, aeg-ajalt reisida ning teenida lisaraha.
Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Soovitavalt noorem naine.

Minust lähemalt saad uurida ja lugeda siit blogist  http://www.tiiajarvpold.ee/
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga. Eelnev töökogemus ei ole oluline.
Peamine Sinu töökoht on minu kodus Tartumaal Kaagveres. Kuid käime tihti igalpool.

On hea tunnitasu.  Lisaks tasun töölkäimise kulud, kohv - söök minu poolt.
Töölepingu saab MTÜ TM Loovusega.

Minu ja isikliku abistaja töö leidmisel või lisaküsimuste korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile). Ole hea kirjuta, palun, miks peasin Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi! 

Tule töövestlusele ja proovipäevale!

Heakohtumiseni

Keeruline õppetund

... võib õppetada väga palju positiivset,  kui mitte enne õiget aega pahameelega alla anda. Oli hästi raske ja keeruline nädalavahetus. Kuid praegu olen tänulik, et sain uusi kogemusigi...

Aga üks tore hetk oli ka. Nägin ise ka viimaks omaenda Leevikese  jõulukaardi ära. Soome suu ja jalaga  kirjastus https://www.sjkkustannus.fi saatis kaartide väikese pakkikese nagu igal aastal. 
Kui pakk sai lahti arutatud ja kaardid põrandal, tuli Kass Pätu võttis just Leevikese kaarti ja uuris - nuusutas seda mitu head minutit. Sel kaardil ju tema käpajälg. Kass Pätu , maailma parim kassist kunstnik jäi vist väga rahule 😂 Mina vaid aitasin veidi kaasa, et maal tuleks ilus...
Naersin laginal.
Minagi olen väga rahul. 😍
Kuid mulle ei ole veel kohale jõudnud, et mu kunstitööd nähakse usutavasti palju Soomeski...

Minu elu - olu kulgeb ikka tavaliselt ja argipäevaliselt...

Oi heaolu foorum...

... on täna Võrus. Kandles...
Ma ei saa minna. Ei ole isiklikku abistajat... Mõtlesin küll paar hetke, et sebin end sinna, Kutsuti ka. Heaolu foorum on jätk vist Vunki manole.
Ma hetkel lihtsalt ei suuda koguaeg sebida end kuhugile viimasel minutil... See aasta segaduste ja sebimiste aasta. Lihtsalt igatsen rahulikke ja kindlaid plaanimisi nagu oli näiteks üleeelmisel aastal, kui oli minu üks isiklik abistaja Kristi... Tegelikult ei ole vahet, kui isiklik abistaja tööl on,   päev või aasta, mul peab olema turvatunne 99%, et saan teha, mida mina olen lubanud  ja soovin teha...
See aeg, kui olengi lisakätteta, kui oleme ilusti töösuhte lõpetanud, on mulle kuidagi kergemgi üle elada - ma siis ei võtta nii palju ette...
Uut  isiklik abistaja ei ole veel ühendust võtnud... Tegelikult tunnen, et tööpakkumise    panin mitte õigel ajal... Uus isiklik abistaja tuleb täpselt õigel ajal, kui töökuulutus saab õigel ajal kuhugile üles... Olen selles veendunud.

Nädala alguses oli mul kaks valikut - Läti või Võru... Sebimise valik langes Lätile, sest näituse avamise oli mul palju kordi tähtsam kui Võru heaolu foorum... Sorry, võrukad!

Kuid millal saan jälle nii elada julgelt, et ma ei peaks loobuma järjest ainult sellepärast, et ei ole lisakäsi ega - jalgu...

Vaatasin järelvaatamises oma seebikat, mida ainsana jälgin - Pilvede all.   Seal tuli uus tegelane isiklik abistaja Kiku. Hahaha, esimest korda on Eesti sarjades sõnapaar - isiklik abistaja. Minu meelest jumalas lahe. Oleks vaid kujutus isiklikust abistajast võimalikust täpne, siis oleks väga vahva reklaam ... Ise asi on armumised või mitte armumised seebikas... Eluski juhtunud igasuguseid asju, mis ei kuulu kindlasti isikliku abistaja töösse...

Julgus elada ehk eile Riias

Mul tõesti on süda rahul, et sain siiski Läti rahvusraamatukogus rahvusvahelise näituse "Julgus elada" avamisel. Et ma ei andnud alla. Ei loobunud. Kuigi oli vahepeal väsimus leida ja  otsida, kellega kuidas minna... See väsimus kadus kohe, kui kohale jõudsime.
Edasi - tagasi mõnusasti 10 tundi. 8 tundi autosõit väikeste peatustega ning 2 tundi rahvusraamatukogus. Minu jaoks  oli kiirkäik Lätisse. Aga super oli ja on.

Minekuks valmis. Natuke pabistan veel...

 Sattusime Riias  ummiku. Alguses arvasime, et tipptund, aga lõpuks nägime avariid, loodetatavasti väike kokkupõrke. Kuid sajad autod venisid nagu teod... 3 - 4 km venisime umbes pooltundi... Mõtlesime, et jäämegi kohapeal sõitma.  Alguses olime väga hästi ajagraafikus. Lõpuks jäime mõned minutid hiljaks...



 Eesti - Läti kunstiinimeste ühispilt. Näituse eesmärk on pöörata tähelepanu raskuste võitmisele. Läti rahvusraamatukogus on neljas kord näitus näha. Mina ainsana VDMFK-st.
Korraldajad Läti kristlik organisatsioon Partneri, rahvusvaheline ühing Bridgebuilders International ning Eesti kunstnikke ühendav võrgustik ARTEST

Minu "Naine" elan juba oma elu. Mulle tundub nii.
Vaadati palju ja pingsalt. Nägin seda kaugemalt. Oli vaid hea meel.

Kui näituse avamise külalised "Naise" ja minu kokku viisid, siis kuulsin ainult häid sõnu.
  Hakka või ise ka uskuma lõppude lõpuks, et suudan hästi ja kuulsade kunstnikega võrdsel tasemel maalida!

                                        Minu tekst maali kõrval läti keeles - lahe ju !  😊

Pastor Charles Kelley mängis minu auks ühe klaveripala. See oli võimas ja helge tunne. Ja kui ta rääkis pärast, et selle loo kirjutas ja pühendas oma tütrele ning see oli tütre pulmaski - vähemasti nii sain aru - siis mõistsin: ongi helge ja säravalt soe lugu... Olen tänulik, et nii olulist muusikalugu jagas minuga 😍💓
Pastoriga kohtusin  eelmine aasta augustis Salemi kirikus, minu näituse "Vabaduse ingel" avamisel. 
Kinkisin pastorile nagu teistele, kes tulid minuga rääkima ja tänama, oma uue aasta kalendri. See oli üllatusena mul kaasas. 

Aga ma sain sellega ka hakkama , et  kinkisin oma raamatu "Kohvi jalaga, palun..." Läti rahvusraamatukogule. Sellega tegelesin kolm minutit enne raamatukogu sulgemist. Kodus kirjutasin inglise keeles autogrammigi raamatusse. Kui ma poleks seda teinud, siis oleksin olnud lihsalt arg ja väga loll... Pidin infolauas paberi täitma, et raamat kingituseks neile. Mine tea, ehk kunagi keegi leiab raamatu ja tõlgib läti keeldegi. 😉
Eile oleks kohutavalt vaja olnud inglis keelset raamatut.... Järgmine aasta peab kindlasti inglise keelne tõlge  raamatul ilmuma.

Läti rahvusraamatukogu on kaunis ja huvitav ehitis. Lift küll veidi keerulise nupusüsteemiga, aga see vastu naiste wc-s oli ka naiste inva-wc, seega mul oli tõeline naiseks olemine tunne, mitte kesksoost (et käi pidevalt inva-wc´s, kus käivad vaid kõik puudega inimesed, mul ei ole sellegi vastu midagi,  vahel on niisugusedki wc väga vajalikud, kuid... Võimalusi,  kuidas soovin hetkel tunda, peaks olema igasuguseid)... Ja peegel oli super hästi. Mina ja wc-dega - aga ma ei saa mitte midagi teha - jäävad silma. Eriti peeglide kõrgused. 😂😂😂

Aitäh Mirjam ja Silver imevahvade tundide eest!

Kõik ongi hästi

Oli päris raske päev. Mitte füüsiliselt. Küll vaimselt.



Vähemasti nüüdseks üks pingelangus. Homme sõidan siiski rahulikult ja rõõmsasti loodetavasti Riiga.  Mitmeid tunnid olid lootusetud... Inimesed on muutusid mineku plaanis. Vahel on väga vahva, et on olemas isiklik poegki 😍 Isiklik abistaja Mirjam tuleb ka kaasa, kes muidu oli ka nõus bussidega sõitma ja seiklema... 

 Bussid ei klappinud kuidagi üle öö. Tartust läheb Riiga buss varahommikul, vähemasti sedasi näitab t-pilet... ning tagasi oleks saanud ülehomme. Öömaja oleks saanud ehk  näitusekorraldajateltki, lätlased isegi mõtlesid sellele. Kuid paar nädalat tagasi arvasin, et ei ole öömaja vaja... Usun, et tänagi ei oleks olnud hilja öelda, et vaja öömaja, kuid... 
Mõtlesin ka Tallinna kaudu minna, aga bussisõidu aeg oleks olnud topelt...

Mõtlemist oli rohkem kui vaja.
Seda näituse avamist olen teadnud üle aasta, et kunagi see on, mitmeid kuid, et novembris... ja nii edasi. Olin rääkinud ette ja taha ka oma tüdruku(te)le... Ütlen alati ette kuupäevi, mil vajan isikliku abistajat, kui tean üritusi ette. Mõne abistajaga on see etteteadmine ülihea, saame omavahel plaane teha, kuidas minna. See meeldib mulle väga. Mõne abistajaga ei saa sugugi seda... Hullem on seegi, et nad ei oska või ei tea, kas saavad olla just vajalikul ajal tööl...
Kui mõtlesin täna homsele, olin kohutavalt kurb ja pahur iseendale, miks ma olen tihtilugu leebe ja lahke, teen ise oma elu keerulisemaks, niigi on keeruline. Ikka olen loobudes, kui isiklik abistaja ei ilmu kindlaks ajaks, neid mõista püüdnud ning andestanud südamest lootes, et järgmine kord on parem...
Täna sain taaskord aru , kui abistajad niiviisi teevad korduvalt, on siiski nende aeg minu isiklikke abistajatena läbi. Ükskõik, kui head on olnud või kui kaua nad   olnud abistajad. Lihtsalt meil mõlemal on ajahetk edasi liikuda omaenda eluga ja otsida/leida teisi uusi väljakutseid ja teid, kus käia.  Mitte midagi muud siin teha ei ole. Ei ole vaja kulutada närve ega ka tülli minna.  See viimane asi oleks minule küll viimane, mida soovin.  Jääda sõpradeks.
Mõne isikliku abistajaga läheb see üle minek sõprusele valulikumalt, mõnega sujuvalt.  Kuid mul alati paha tunne, kui pean ise ütlema, et lõpetame abistaja olemise, sest tegelikult ma tean, et tahetakse südamest mind ikka veel abistada ning isiklik abistaja on teisiti mulle kalliks saanud...  Täna oli üks selline raske hetk. Ja samas on minus kergus. Ma andsin meile mõlemale uue võimaluse edasi toimetada.

Küll leian uue isikliku abistajagi.

Aga varsti, juba homme sõidan Lätti rahvusvahelise näituse "Julgus elada" avamisele.

Kõik ongi hästi!

Vajan isiklikku abistajat

Vajan isiklikku abistajat.

Töö sobib hästi üliõpilastele ja/või neilegi, kes soovivad uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada omaenda silmaringigi ning teenida lisaraha.
Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Soovitavalt noorem naine.

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui väljaspool kodu. Tihti teen näiteks näitusi jne.
Elan täisväärtuslikku elu energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad mind füüsiliselt nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu vari! Ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega ise palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt ning täpselt nii palju (või vähe) töötunde nagu Sulle sobib. Olen tööajas paindlik nii palju, kui võimalik.

Minust lähemalt saad uurida ja lugeda http://www.tiiajarvpold.ee/
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga, on proovipäev. Eelnev töökogemus ei ole oluline.

Tunnitasu 5 EUR + maksud. Lisaks tasun töölkäimise kulud jne.
Töölepingu saab MTÜ TM Loovusega.

Minu ja isikliku abistaja töö leidmisel korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile). Ole hea kirjuta, palun, miks peasin Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi!

Heakohtumiseni

Tiia Järvpõld

Ülehomme Riias

Sõidan loodetavasti kolmapäeval rahvusvahelise näituse "Julgus elada" avamisele Riiga. Näitus avamine kell 18 Riia  rahvusraamatukogus.

Olen sedagi minekut planeerinud päris kaua. Oli momente, kus näis minek lootusetu, kuid praegu tundub minek minevat plaani päraselt... Kuigi ma kindel saan olla, siis kui olen Riias kohal.

Uurisin ka juba bussireise jne. Plaani ümber mängimine viimasel minutil on keeruline... Kuid egas see esimene ega viimane kord ole, kui peaks viimasel minutil plaane muutma.  

On kurb mõeldagi, et paljud  saavad lihtsalt lõbu pärast reisida, kuid mina näen peaaegvu alati vaeva, et kuhugile asjaliku asja pärast saada minna... Näituste avamised on siiski minu jaoks asjalikud rõõmsa energia  saamise allikad. Töö tulemus. Kuid põrgan ikka ja jälle kokku igasuguste küsimustega, kes - kus - kas... Ja paraku panen veel tähele, et ühistranspordi kasutamise võimalust tahetakse kuulda järjest vähem... Mina ise seikleks ülima hea meelega bussidega - rongidega...  nagu veel mõned aastad tagasi pidevalt...
Isiklikud autod hellitavad inimesi ära. Mindki osaliselt... Autod autodeks. Auto on kolmapäeval täiesti olemas loodetavasti. Kuid momendil kahtlen natuke autojuhist, kas ta saab olla ja tulla... Pagana pihta, pean ostma jalaga juhitava auto... Kolmapäeval lahendaksid minu autojuhiload ühe takistuse kindlasti... Kui ma mäletan õigesti, siis just Lätiski on mees, kes juhib jalgadega autot...

Ütlen ausalt, et ei ole vist Lätis käinud  35 aastat küll, kui mitte kauemgi. Riiast mäletan sinepileiba loomaaia kohvikus. Olin vist 6-ne, kui sõin maailma parimat sinepiga leiba, musta leiba!  Tulime Musta mere äärest ja ma polnud umbes kuu aega musta leiba süüa saanud...

Hoidke varbaid, et kolmapäeval kõik läheks hästi.
Soovin väga - väga minna. Mul on energiat vaja.

Viimasel ajal loobun palju just iseendast.
Mõtlen teistele, isiklikke abistajatele ühte ja teistpidi, kuid unustan enda...

Papata ei oleks olnud mu kohvilugu jalaga...

... Vähemasti ei oleks ma kirjutanud selliselt raamatus "Kohvi jalaga, palun..." mõnd rida nagu kirjutasin... Raamatu ilmumisest siiani soovisin minna Raadile ning papalegi öelda "aitäh" ning natuke  uhkegi olla... Ma tean küll, et see kõik on juba temani jõudnud kus iganes ta poleks... siiski soovisin küünlat hauale viia... Täna isadepäeva õhtul saingi viia. Surnuaed oli väga ilus, küünlade valgusest suht valge ja vaikne... Ilmgi oli hea,  soe...

Päeval mõtlesin neile isadele, kes  polegi nii head, kellel on omad vead ja head... Võib - olla isade eluajal näemegi ainult nende  vigu ja oleme pahurad, miks nad ometi ei ela paremini arusaamata, et   see iseenda läbipõletamine ongi nende valik ja oskamatus miskit paremat teha ega tahtagi... Mina sain peale papa surma aru, kui tähtis olin talle ja kui uhke oli minu üle. Papa lihtsalt ei osanud seda öelda mulle. Talle oli kergem viina juua... ja oma elule alla anda, sest tundis üksindust... Mina aga jälle olin vihane, miks niipalju joob ja annab alla... Täna vaatasin taas, et haudki on nagu üksik haud, ometi sugulaste haud kohe kõrval ei ole seda - see on kohutavalt kurb... 
Täna olen aga tänulik, et valisin papa, kes hingelt mind armastas väga - väga palju ja suutis kõigele vaatamata mulle anda eluks kaasa palju.

Eile öösel sai valmis maal "Hoia hetke".  Tegin töö - laupäeva. Olin ka üksinda... Mäkerdamisetöö jaoks on hea iseolemine.
Maal enam - vähem meeldib. Kuigi peopesa juures paar kohta ühte ei  meeldi, avastasin lõpuks, et ehk oleks pidanud maalima parema käe, kuid mina tegin vasaku... Usun, et midagi enam ei muuta ega paranda värvidega, muidu rikun veel kogu maali ära.
See hetk Stockholmi reisil. Minnes.  Laeval. Ütlesin automaatselt Sigrtile ja Mirjamile, et sellest tuleb maal... Mirjam sirutas  käe ja püüdis päikeeseloojangut... See oli ilus hetk...
Hetki tuleb hoida, häid ja ilusaid hetki eriti.
See maal on mul 107, kui ma ei eksi...
Sellega tööga nägin pea kaks kuud vaeva. Kui arvestada esimesest hetkest mõtlemist, siis üle kahe kuu...

Olen pühendatult IAT lainel

Täna vastas asjalikult ja ausalt positiivses võtmes sotsiaalminister Tanel Kiik. Kirjutasin talle juba mõni aeg tagasi isikliku abistaja teemal ikka... Ega ma ei lootnud eriti vastust lugeda, seda enam oli väga meeldiv lugeda ministrilt vastust ja mõista, et ta tahabki teha Eestit paremaks. Kuid nendib selgelt, et omavalitsustes võiks isikliku abistaja teenuse kättesaadavus parem olla.  Toetab mõtet, et inimesed peaksid saama võimalikult kaua elada täisväärtuslikult omas kodus. Kirjutas veel plaanides, mida püüdakse teha.Vastus on suht pikk ja põhjalik.

Tänasin vastamise eest. Mainisin ka,  et võiks ja peaks olema kaasatud erivajadustega inimesed ise.

Mul on südamest kahju, et ministri vastust ei olnud siis, kui kirjutasin arvamuslugu Tartu Postimehele. Aga saatsin lehe linki talle. Ja  oma Kuldvõtmekese kogumiku ka.
Arvan, et igasugune info on alati hea.

Kahju, et mu oma vald väga ei suuda mõista, et tegelikult ma soovin siiski vaid aru saada, mis saab minu isikliku abistaja teenusest järgmisel aastal. Aeg on mul endalgi isiklikke plaane tegema  hakata. Mul hea meel, et Kastre vald sai INNIOVE´lt projekti  rahastuse. Soovin lihtsalt teada, kui summa eelarves mõeldud IAT-le, sest projektis on muud teenused ka ja  lisaks sotsiaalteenuste keskuse teise poole renoveerimine. Ma võin olla võhik, kui tõenäoliselt renoveerimine võtab suurema osa raha.  Mind siiski huvitab vaid isikliku abistaja teenus. Tahan ju , et  teisedki erivajadustega inimesed hakkaksid lõpuks isikliku abistaja abiga naudima oma elu. Tore oleks, kui IAT-l on olemas see raha, mis mainis sotsiaaltöötaja Karmen kevadel minuga kohtudes, kuid hetkel ootan mõnedele küsimustele vastuseid. Arvatavasti esitasin liiga keerulisi küsimusi,   mis vajavat vastamiseks aega ja pühendumist... Hea, kui vastatakse pühendunult.  Tõesti mul on  aga  jube vastik tunne, nagu oleksin hästi vastik erivajadustega inimene, kes ajab lihtsalt oma jonni ning samas ei saa nagu aru, et tahetakse mulle head... Sellest, et mulle tahetakse head, olen ammu ilma aru saanud, ise küsimus on see, mismoodi head tahetakse...  Olen olnud alati oma vallale , eriti endisele vallale uhke ja tänulik, et on 20 aastat võimaldatud mulle Kuldvõtmekest tasku ja  oleme suutnud vaielnud lahkhelid selgeks. Mina isegi ei mäleta selliseid selliseid segaseid asju, mis praegu poolaastat on... Möödarääkimised - ma isegi ei ütleks sedasi... Või on see, et on uued inimesed, kes avastavad õnneks toetavad teenused, ning kindlasti tahavad korraldada hästi hoolekannet, kuid ...

Ja veel kaalun ja juurdlen, et kas  hakkan otsima taas uut isikliku abistajat... Olen küll pühendanud end isikliku abistaja teenusele, kuid samas mu Kuldvõtmeke viltu elamise sees...Olen iseenda unustanud, aga sedasi ei saa rallit sõita. Olen hakkanud loobuma - see on teine jutt tegelikult - kuigi keegi ei pane tähele seda...

Liigagi on mu elus hetkel isikliku abistajale mõtlemist...

Tuletan päkapikkudele meelde, et varsti jõulud... Loodetavasti leiate kinkekotti meie kunstnikkeltki rõõmuga tehtud kunstitooteid

https://www.sjkkirjastus.ee/kunstitooted/?fbclid=IwAR3F5vx0S0aQSyKaCfdIn5g7G8_7RRMJwfjRLD8jEIVLIlA5is2_AQ8WBMs

Depreka mõnus päev

Hommikul otsustasin, et täna luban endale deprekas olemise päeva. Mõnusasti. Võin ka  issakene olla morn ja pahur, mis iganes. Sest absoluutselt kõik jamad ja probleemid, tuleviku lootusetu lootus jooksid ühtäkki ühte punkti kokku...

Õhtul, nüüd tõden, et mul ei jäänudki aega olla deprekas... Olen selleski nüüd deprekas 😋

Päev oli mõnus. Asjalik.
Tegin imehead õunakooki. Akna taga keerles lumi... Hästi soe ja hubane toas olemise tunne külma talveilmaga... Hetkeks oli jõulutunnegi juba... Praegu lubasin õhtust kuuma dshusi. Istun nüüd siin blogides hommikumantlis - harva saan jääda  hommikumantliga, siis kui hommikul tuleb taas isiklik abistaja ja abistab päevariidesse panna - ning mõtlen siiski,
et elu on pagana hea ja  kena 😉
Deprekaski oleminegi võib olla vägagi mõnus. 💓😊

Mitu jamagi ei ole enam jamad.

Elu läheb edasi.
Homme jälle tegutsen edasi...
Luban hääd sära iseendale...

Me kõik elame ainult iseendale ja iseenda pärast ja selle kaudu püüame olla ka teistele... Teeme end ja oma elu täpselt nii nagu suudame ja oskame... Alati soovime ise jääda ellu 😉

Netis on mu nimes jälle üleliigne täht

Olen jätkuvalt Tiia Järvpõld!!!
Mitte Tiia Järvepõld... 

https://tartu.postimees.ee/6817030/tiia-jarvpold-kuldvotmekese-toorik-ehk-tants-umber-isikliku-abistaja-teenuse?fbclid=IwAR2Yzv-FHF5InLcWYZJ8OhhV-S1Id_Rp3fXLU7j5fWEAToOzbxwlDKFxtgc

Ütlen ka asjaosalistele. Loodan, et saavad parandada.

Arvamusloo juures parim pilt

 Nagu alati, sain osta täna paber - ajalehe omaenda ajakirjade ja ajalehtede kokku. Mul on enam - vähem kõik artiklid alles, kus mu nimi sees. Juba oma esimese perenimega, kui olin Sillaotsa kooli õpilane...

Tänase loo juures meeldib mulle Arturi illustratsioon. Seda neti ajalehes ei näe.  Väga tabav kuldvõtmekene!!!  

Tartu Postimehes

https://tartu.postimees.ee/6817030/tiia-jarvpold-kuldvotmekese-toorik-ehk-tants-umber-isikliku-abistaja-teenuse

Aga lugege, palun 🙂
Mina ise olen rahul, kuid seekordki palju jäi kirjutamata... Ehk jäetakse sügavamini elu üle mõtlema...

Kallitele hingedele

Tänan teid kallid hinged, kelledega on olnud õnn mul kohtuda ja siiski minna oma teed. Ja  neidki hingi, kellega ei ole olnud õnn siin maailmas kohtuda... Mu kallid, teie soojuse ja tähelepanelikusega olengi mina suutnud siin elus püsima jääda. Loodan isegi, et ehk on olemas mõni inimhing, kes võtab minu kogutud teadmised üle ja viib edasi...
Minu meelest just hinged, võiks ka öelda, et inimesed, kellel on hinged (mina ei tea küll ühtki inimest hingeta, ise küsimus, kui palju ja kuidas sellele mõeldakse), viivadki elu edasi... 

Ei, ma ei ole hulluks läinud!!!
On hingedepäev.
On hingedeaeg.

Oli aeg, kui kartsin hingedepäeva ja -aega. Ausalt mul oli hirmgi... Millegipärast räägiti surnudest palju rohkem, aga mitte nii väga hingedest... Ma ei teagi miks... Võib-olla oli vene aeg, kuid siis oli ometi ka nõiad, imearstid, selgeltnägijad... Ka siis siiski natuke räägiti  hingedest, kuid...  Kes uskus, kes mitte...
Täpselt nii nagu praegugi...
Sest keegi pole suutnud teatuslikult tõestada, et kuskil on see teistsugune elu... Mida ei saa käega kasuta, seda võib ju kahelda, kas  seda üleüldse on olemas.

Nohjah, kui ei olegi hingede- või  ingli-elu olemas.
siis on olnud ometi meil esivanemad ja kallid inimesed, kelledelt oleme õppinud head - halba ellu jäämiseks. Õppinud armastust ja teiste eest hoolt kandma iseenda kaudu.

See on suur väärtus.
Igalühel on ligipääs oma hingele. Iseendasse sisemine vajab ennekõige enda abi... ja julguski...

Süüdata küünlaid. Mina surnuaedadesse ega mere äärde  täna paraku ei saa... Süütan küünlaid vähemasti omas südames ja laual... Ja täna võiks lauale jätma leiba, sellest kombest sain alles hilja aegu teada - tänutäheks esivanematele, et meil on võimalus elada.

  

Valgust ja armastust hinge meile, kes elame ja oleme!

Tänu neile, kes on mulle andnud  võimaluse olla mina ise, kuid kes on nüüd kuskil mujal...

Juba mõte, et kallid inimesed, kes surnud,  on nüüd kuskil mujal, ülalpool pilvi,  annab surmale hoopis rahulikuma tähenduse... Surm olevat teistpoolsusesse üleminek... Olen aus, mul on keeruline ja raske seda uskuda... Kuid aastatega kaob hirm... tasakesi...

Prismas eile õhtul

Käisin eile hilisõhtul Prismas.
Kassas oli taas ammune kassapidaja, kes hästi sõbralik ja kes alati tunneb mind ära ning naeratab. Eile ütles naeratades, et ei ole ammu mind näinud ning mina olevat kuidagi väikesemaks muutunud... 😊😊
Ups!!!
Ei tea...
Ise arvan, et vähemasti mu hing ja vaim on kuidagi suuremaks muutunud... Kuid siiski jäi poest käimisest soe tunne.

Tõesti aga Prismas ei olnud ma kaks kuud käinud. Mõtlesin koduteel välja, et enne eilset käisin viimati seal Stockholmi minnes... 
Aga eile õhtu oli mõnus. Saan ju vähe hiljaõhtu korraks õue... Alati naudin seda.

Mõnsa magus nimepäeva küpsisetort

TIIA on ilus nimi

Tiia nimeline on ka roos 😉

Hoidkem end, Tiiad ja täna võiks mõelda, kuidas nime saime ning  olgem lihtsalt mõnusad 😍
On nimepäev meil.