Taaskord elust endast

 "Ole see, kes sa oled, ausalt, tõeliselt ja täielikult. Keegi ei suuda paremini sina olla, kui sa ise." Harmony Mccormick Wistyn





 Hea ütluse kild hommikust. Leidsin fb Janno lehelt.

Nüüd keskööl on mul väike hirm, et edaspidi teab keegi teine ja kolmas paremini, kes mina olen... Sea aastal olevatki segadust palju. Tuleb lihtsalt rahulikult segadusest läbi ja siis sujub taas elu - olu rahulikult edasi.

Mõtlen ikka Kuldvõtmekesele ehk IAT-le.  Täna toimus skype koosolek...

Mulle tundub, seni kuni erivajadustega inimene ei saa esimeseks numbriks, kelle pärast üleüldse isikliku abistaja teenust vajame ja selle kättesaadavust püüame parandada paremaks, seni ei muutu mitte kui midagi. Praegu kõlab mitmelt poolt, et 1) abistajaid ei leia, 2) raha ei ole... kolmandaks - neljandaks keegi teab äkiliselt kõike paremini... Kuid teenuse kliendi jätame kuhu tagaplaani...
Nii ei saa rallitada. Mitte ei saa.
Olen küll nõus probleemidega.
Kuid miks me leiutaks nagu jalgratast (ratastooli) uuesti, kui see on juba leiutatud... Pigem teeme paremaks ja mugavamaks... Ja neile, kes ei ole jalgratast (ratastooli) enne näinud, neile tuleb seletada, mis see on. Õpetama sõitma. Rallimagi lõpuks. Ja väga hea ralli tulemust hakkaks ära tasuma topelt...  Mina ei eelda, et kõik oleks jalgratast (ratastooli) näinudki...
Minu meelest lihtne ja loogiline.
IAT-d ei saaks pakkuda üks asutus ega firma. Valiku võimaluski peab säilima. Täpselt nii nagu igas elu valdkonnas. Näiteks juuksuriärisid on palju - palju, saame valida, kuhu läheme ja kelle teenust soovime...
Ja kaasada igal juhul erivajadustega, kes tugevamad ja saavad - oskavad teemase rääkida ja panustada... lasta neil ka nõrgemaid aidata...

  Keegi ei suuda küll paremini mina olla, kui mina ise.
Jumala tõsi.
Miks on seda erivajadustega inimeste puhul nii raske mõista...