Kuldvõtmekese toorik ehk tants ümber isiklik abistaja teenuse

Mind pani taaskord mõtlema 1.oktoobril Eesti Ekspressis ilmunud artikkel... Nädal aega tagasi käisin Võrus loometalgutel „Vunki mano“, kus oli üheks arutlusteemaks isikliku abistaja teenuse arendamine ja kättesaadavus. Idee autoriks olin kogemata mina. Mulle lihtsalt pakuti võimalust talgutel osaleda.

Mul on väga kurb meel, et ikka ja jälle on kuulda ja lugeda, et isikliku abistaja teenusest ei teata veel kuigi palju. Üleüldse kõik sotsiaal- ja meditsiiniteenused aetakse omavahel segi. Ametnikud, asjaosalised, etc.

Ametlikult on Eestimaal isikliku abistaja teenust pakutud praeguseks 20 aastat. Selle ajaga peaks teenus hakkama juba oma elu elama. 20-aastane noor inimene peab iseseisvat elu alustama. On 20-aastaseid erivajadustega noori, kes vajaksid oma elu alustamiseks just nimelt seda kuldvõtmekest, mis keerab kõik olulised uksed lahti. Aga millegipärast käib selle kuldvõtmekese ümber edasi otse öeldes kammajjaa. Miks ei suudeta seda geniaalset teenust maha müüa ? Või mis on tegelikult inimese, sealhulgas erivajadustega inimese hind ?

Ühel ööl tuli mul mõte. Võibolla on ametnike teadmatus või oskamatus näha isikliku abistaja teenust kui väga suurt ressurssi seotud sellega, et nad vahetuvad väga tihti.Minul on isiklik abistaja olnud 20 aastat. Elan Kastre vallas (endine Mäksa vald). Minu valla sotsiaaltöötajad peaks juba 20 aastat teadma, mis on isikliku abistaja teenus, aga minu arvestuste järgi on sotsiaaltöötajad selle aja jooksul vahetunud 5 või 6 korda, kui mitte rohkem. Ja täpselt nii palju kordi olen mina pidanud neile seletama ja tõestama, mis on IAT, milleks seda vaja on, ja et mina vajan hakkamasaamiseks ainult IAT-d. On sotsiaaltöötajaid, kes on mind väga asjalikult ära kuulanud ja võtnud mind partnerina teenuse arendamisel. Aga on ka neid, kes ei ole.

Aga minu kui isikliku abistaja teenuse kliendi elu ei saa iga natukese aja tagant uuesti otsast peale hakata. 20 aastaga olen suutnud rajada endale iseseisva kreisi hullumeelse elu. Olen kunstnik, kirjanik, koolitaja ja muidu tore ja seksikas naine oma parimates aastates. Nali naljaks, aga see on iga naise unistus ja soov luua omaenda mõnus elu, kus saaks nii lõbutseda kui karjääri teha. Ja täna mõtlen, et mul pole oma elus enam aega pausinupule vajutada. Ma ei leiakski pausinuppu üles. Ja kui leiaks, siis usutavasti oleks ka minu eksisteerimisega enne õiget aega lõpp. See kõlab väga karmilt, aga see on paraku nii. Ja ma ei arva, et kui mind ükskord enam ei ole, siis peaks tants isikliku abistaja teenuse ümber samamoodi edasi minema, nagu siiani.

20 aastat tagasi sai Mäksa vallas alguse uus teenus – isikliku abistaja teenus ehk IAT. Tõsi, esimene pool aastat (1999) rahastas seda minu enda kirjutatud projekt Tartu Maavalitsusele. Projekti kirjutades olin hooldekodu „Härmalõng“ elanik ja koos tolleaegse juhataja Vaike Lillemäega soovisime, et kui mul oleks hooldekodus isiklik abistaja, siis oleks mu elu-olu seal parem. Õnneks ei pidanud ma seal koos isikliku abistajaga olema ühtegi tundi, sest juunis 1999 käisin ma hooldekodu loal koos MTÜ Händikäpa liikmetega Soomes just nimelt isikliku abistaja koolitusel. Meid koolitasidki erivajadustega inimesed, kellel endal olid väga suured kogemused IAT klientidena. Nii said meist koos MTÜ Händikäpaga IAT maaletoojad Eestisse – ja minust konkreetselt Mäksa valda.

Niisiis, mina arvan jätkuvalt, et samuti nagu kõik hooldust vajavad inimesed ei pea hooldekodus elama, nii ei pea ega saagi ka kõik füüsiliste erivajadusega inimesed IAT-d kasutada.

Sest et elu IAT-ga ei ole ju nii väga kerge. Samas ei ole siin ka midagi üle mõistuse rasket. Sest teenuse kliendil/vajajal peab endal olema väga suur motivatsioon oma eluga toime tulla.

Mina kui IAT klient ja tööandja pean suutma isiklikku abistajat juhendada just neis asjades, millega ma ise füüsiliselt toime ei tule. Samas pean ise enda eest vastutama, otsuseid tegema – nagu iga teine naine, kes elab oma elu. Nende peaaegu 20 aastaga on mul olnud 98 isiklikku abistajat. Ärge kohkuge sellest numbrist ära – see on täiesti normaalne, et üks abistaja on tööl keskeltläbi pool aastat. See tuleneb sellest, et tegu on väga lähedase suhtega – vähemalt minuga on see nii, et abistajaga saame väga kiiresti sõpradeks, ja see võib hakata töösuhet segama. Kõige kauem on üks isiklik abistaja tööl olnud 3 aastat ja kõige vähem ühe päeva – või pigem paar tundi, sest isikliku abistaja tööd on hea arvestada tundides. Ja enamus häid abistajaid on jäänud minuga suhtlema ning tulevad ikka mulle appi, kui mingi SOS-olukord tekib.

See on minu näide. Aga isiklike abistajate kui töötajate leidmine on raskem, kui teiste ametite puhul. Arvan, et mul oli ka alguses väga suur paanika, et kuidas abistajat leida. Ja kui abistajad vahetusid, siis oli küll hirm, et ma ei pruugi uut abistajat leida. Mina pole mitte kunagi töökuulust trepikotta üles pannud !!! Sellist mõtet pole mulle pähegi tulnud. Küll teen koostööd kõrgkoolidega, Töötukassaga, ka igasuguste suhtlusvõrgustike kaudu. Vahel otsin isiklikke abistajaid ka suhtlusvõrgustike kaudu

Isikliku abistaja töö peab olema väärtustatud amet, kuid see ei nõua kõrgharidust sotsiaaltöö ega muul alal. Isiklik abistaja saab oma tuleristse kliendi/teenusevajaja juures. Mina isiklikult ütlen näen praeguseks paari päevaga ära, kas me sobime või ei sobi. Vastastikune sobimine on kõige alus, keegi kolmas-neljas ei saa meie eest seda otsustada.

Isikliku abistaja töö sobib väga hästi tudengitele, kes soovivad elukarjääri teha ja oma silmaringi laiendada. Ja juba see teadmine, et on päris palju inimesi, kes soovivad kogeda teistmoodi tavalist maailma, annab usku, et kogu maailm muutub samm-sammult kõigi jaoks paremaks ja kättesaadavamaks. Mina võin öelda, et minu abistajad teevad oma elus head karjääri ja räägivad oma lastelegi, et ratastool ei ole kole ega ahistav, ja erivajadustega inimene ei ole tulnukas.

Ja veel – mulle ei meeldi sugugi mõte, et peaksin igal aastal oma abistajavajadust uuesti tõestama ja ennast hinnata laskma. See tähendaks, et peaksin igal aastal kirjutama avalduse, et soovin elada täisväärtuslikku elu, mida olen otsustanud elada, kuni suudan. Minu jaoks on isiklik abistaja osa minu elust, minu kuldvõtmeke. Mina nimetan isiklikku abistajat kuldvõtmekeseks, mille abil keerata kõik füüsilised takistused lahti ja elada just sellist elu, nagu mina soovin. Igasuguste avalduste esitamist ja hindamisi on niigi palju. Jääb mulje, et sotsiaalsüsteem usub, et ma hakkan veel kunagi käima – mina ise tean juba 52 aastat, et seda ei juhtu. Paljuräägitud individuaalset lähenemist ei paista kuskilt...

On veel üks murekoht: raha. Siin võib mõelda kahtemoodi: ühelt poolt võiks keegi kogu teenuse kinni maksta. Teiselt poolt – kui leitakse võimalus hooldust vajav inimene hooldekodusse paigutada, siis loobub ta 90% ulatuses oma pensionist ja lähedased maksavad veel omast taskust juurde. Pealegi, kui hooldekodusse satub inimene, kes tegelikult on suuteline väikese kõrvalabiga iseseisvalt toime tulema, siis loobub tema oma elust ja ühiskond ressursist, mida ta suudaks pakkuda. Need oma taskust tulevad vahendid võiks ju minna IAT arendamisele – see on üks võimalus IAT-d kättesaadavamaks muuta, küllap on neid võimalusi veelgi. Ainult riigi ja projektide peale ei saa paraku lootma jääda.

IAT ehk kuldvõtmekese koopiat võiks jääda pakkuma mitmed organisatsioonid – MTÜ-d, OÜ-d, jne. Ja on loogiline teha koostööd KOV-de sotsiaalasutustega. Tuleb kaasata ka erivajadusega inimesi endid ja vajadusel neid ka natuke tagant õhutada, nt eneseabigruppide kaudu, samuti nende peresid, sest kõik algab iseendast ja kodust.

Sellel teemal võib lõputult kirjutada, koolitada ja arutada, aga lõpetuseks soovin öelda, et IAT on üksteisemõistmise kuldvõtmeke, mis vajab ka suurt loovust, sest ei ole kahte inimest, kes vajaks täpselt ühesugust teenust.Ainult sina ise tead, kuidas olla parem sina.

Ja veel – ei ole ERIELU ega ERIMAAILMA, on see üks maailm meie kõigi jaoks.