Öösel ärkasin selle mõtega hetkeks üles:
Olen omaenda elamisviisiga tõepoolest enda ideed, mõtted jne kuidagi läbi aastate maha müünud. Iseendale ka mõistmatult... Või siiski mõistetavalt... Olen lihtsalt oma elu elanud. Tegelikult isegi oma kunstigagi ärin ju iseend... Ja nii edasi...
Kuid mis hinnaga?
Kas ainult rahal on hind, väärtus...
Kas minu hinda saaks mõõda hoopis muuga...
Kuldvõtmekest olen suutnud iseenda kaudu ei - tea - kui paljudele mõttesse panna. Võrus ei olnud see kindlasti esimene ega viimane kord...
Kuldvõtmekesest olen rääkinud kogunisti Tallinna TV-s, mis täna lõpetas tegevuse. Alles täna hommikul sain teada, kuidas uudiste repoter Liis oli rõõmust nutnud, kui oli lugenud minu blogis, et jäin intervjuu teostusega väga rahule. Tookord näidati isikliku abistajat Johannat väga vähe , ta oli aimatav - see oligi tookord meie taotlus. Mu kõnele jooksid all subtiitrid. Loodan ja usun, et juba Liis ise sai suure hea kogemuse, mida mäletada veel kaua... Tallinna TV-s tutvutasin Kuldvõtmekese raamatukest ja teenust pea viis aastat tagasi.
Aga, kui oleks Kuldvõtmeke olnud enne, kui... Näiteks kolmkümmend aastat tagasi... Rääkisin. Saati arugi. Kuid aeg ei olnud õige... Selle hind oli ränk. Väga ränk. Abielu lõhkumine... Lähisuhte vägivald... Võime küll süüdistada ühte - teist, ja kolmandat, kuid ... arvan siiski siiani, et tegelikult polnud pool ühiskonda valmis vastu võtma pisut erilist abielu...
Ma ei ole eriti bloginud, et oktoober on mulle kummaline kuu - oktoobris leidsin kunagi armastuse ja kunagi hiljem valu, mis saadavad mind igavesti. Ma olen selle eest elule väga tänulik. Nii uskumatu kui see ka ei tundu. Olen takistuste kiuste elanud. Olen jäänud ellu.
Võrus Loometalgudel esitasin küsimuse: Mis siis, kui jäädki ellu, mis siis saab...
Mina ise vist tean vastust: edasi elada. Iseendana.
Täna - homme kakskümmend üks aastat tagasi oli mul valikud, valikute tegemiseks olid vähesed minutid/tunnid, kas surm ja vihkamine või elu ja armastus, ka andestamine...
Kunagi oktoobris sain endale nimegi. Ammu enne sündimist... Mul on ema - isa pulmanuku nimi. Tiia tähendavalt kingitus Jumalalt, on tuletatud kreeka keelses nimes. Vähemasti mina olen nii lugenud väga vanas nimede raamatust.
Mul ongi vahel tunne, et minu hind on kingituste jagamine. Nende kingituste jagamine, mis on hingeline ja vaimne. Sest materiaalne väärtust mul pole ning see kaob ka liiva rutem...
Aga rohkem ma ei mõtlegi oma hinnale...
Olen hindamatu... 😉
Elan iseendana edasi.
Kuldvõtmekese abiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar