Ma ei saa mitte midagi parata, et igal 14. oktoobril meenub 14. oktoober 1988... Kell 11 umbes ...
Täna mõtlen, kuigi siis ma seda, kui tähtsaks see hetk saab minu elus, loomulikult ei teadnud. Ei osanud aimatagi...
Minu õnneks tol hetkel lihtsalt olin ja elasin ühes hetkes. Nagu noored ikka peaaegu alati... Mul olid küll suured unistused ja soovid, kuid siiski ma ei mõelnud eriti, kas elus on juhuseid või mitte, kas ümberringi on maailm või ühiskond mõistev või mitte... Ja oligi hea, et ma ei mõelnud kõigele sellele, mis kõik võib juhtuda, kui võtan selle vastu, mis hetk tõi mu ellu... Siis ma ei oleks täna niisugust elu tundnud ega kogenud nagu siiani olen...
Täna mõtlen ja usun, et elus ei ole siiski juhuseid.
Tihti ei peagi iga hinna eest mõtlema ja arutama, kaaluma, kuidas ülehomme hakkab elu minema.
Elama peab kohe ja praegu. 😉
Mina olen tänulik, et elu 31 aastat on andnud mulle palju rohkem, kui oleksin siis osanud üleüldse tahta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar