Esmaspäeval usutavasti Kuldvõtmekese tants

... Tartu Postimehes 😊
Suhtlesin toimetajaga ning usun siiralt, et vähemasti üks inimene on saanud tegelikult taas pihta, mis on IAT ja kes on erivajadustega inimesed ja nii edasi, kindlasti tabanud ära probleemseid kohti.Sai muudetud ja ehk mõni lausegi juurde pandud...

Isikliku abistajat on veidi palju, kuid me ei saa sellest terminist ei kõrvale ega mööda.

Mina isegi tajun vahetevahel, et mu elus on liigset isikliku abistaja teenust, eriti viimasel ajal. Soovin muule ka mõelda ja elada, mul neid "muid" jätkub.   Aga see ongi minu elu. Kõik, millele olen andnud oma varbad!!!

Kuid mina sain selles leheloo tegemisest mõtteid juurde, mida kirjutada Kuldvõtmekese raamatusse täiendavalt.

Head mõistvalt lugemist esmaspäeval!
See on minu arvamuslugu.

Põmm peaga vastu seina!!!

Jällegi. Peaga vastu seina. Jumal kurat teab mitmesajast kord...

Sain just ajakirjanikult - toimetajalt ilusti kenasti Kuldvõtmekese loo ülelugemiseks... Kuid tule taevas appi, esiteks on juba isiklik abistaja on pikk termin. Isiklikust abistajast on saanud paljudest kohtadest ühtäkki abistaja. Aga just see mulle EI meeldi. See muudab kogu loo sisu ja mõtet.
Kuidas oleks, kui aetakse segi elukaaslane ja abikaasa... 

Ja raha probleem on segane... Saan aru, et inimene, kes seda esmakordselt loeb, sellele ongi segane ja mõistmatu.. Ja asjaosalistele ka. Minu võimuses ei olegi TÄNA ja KOHE rahastamissüsteemi selgelt välja kirjutada... Oleksin õnnelikult seitsmedas taevas, kui oskaksin raha küsimust selgelt lahendada.

Ja teistpidi, miks KOV ei otsi isiklikke abistajaid... Arusaadav küsimus. Kuid, kas see on alati parim lahendus... Inimene endale saab leida ja otsida perearstigi, kes talle sobib... Olen arvamusel, et need erivajadustega inimesed, kes on võimekamad ja hakkajad, peaksid ikka ise otsustama, kes talle sobiks isiklikuks abistajaks. Mitte sotsiaaltöötaja EI tea ju, mida kõike nõuan või ei nõua mina oma isikliku abistajalt. Ma ei ole ealeski ametnikuga nii avameelne nagu olen isikliku abistajaga.

Hakkan nüüd lugu taaskord puust punaselt üle kirjutama.
Ma ei soovi, et praegune versooni ilmub... Usun, et saame homseks ajakirjanikuga ühise keele ja meele 😍 Soovin Kuldvõtmekese tantsu lugu näha nii nagu mina näen ja et vähemasti terminid on õiged. Saan aru, et lugu pikk, aga .. lühendates külvan segadust juurde - ja see ei ole minu soov.

2020 - kirjaniku kalender

Täna sain päkapikult paki.
Sadas esimest lund.
Luunja kooli juures olevat lapsed õue joostes kilganud, et jõulud käes.

Tegelikult päkapikk polnud  päris päkapikk. Aave üllatas saadetisega. Ta oli teinud mulle taskukalendreid ilusa raamatukaane pildiga. Nüüd on mul kirjanikuna taskukalendergi 😊😉
Vahva on neid nüüd raamatute  vahele pista või lihtsalt jagada... Ühe panin juba omaenda kalender - märkmikule, et peaksin alati meeles, kes olen ka 2020...

                                            Sai paki kassidega lahti arutatud...

Veel sain teada, et minu blogi  on jäänud silma Vunki mano meeskonnale,arutati CoSIE projektis  sotsiaalmeedia teemat, ja oli tulnud jutuks, et minul olevat väga põnev blogi.  ja kõrgkool analüüsib,  kas ja kuidas erivajadusega inimesed erinevaid probleeme erinevates kanalites arutavad...  Kristina uuris minult blogi loetavust...
Mis oskan kosta!
Mina kirjutan lihtsalt iseendast ja oma elust 😊

See elu...

Elu on habras.
Tundub kummalinegi. Kuigi võib - olla ei olegi kummaline ega juhus... Elus tuleb ikka see, mis tulema peab...

Arvamuslugu Tartu Postimehes tuleb küll, kuid millal - täpselt ei tea... Ja kindlasti lühendatud...
Ma arvan, et  Kuldvõtmekese tekst, mis   ei mahu lehte, mahub kindlasti minu Kuldvõtmekese täiendatud raamatukesesse. Mõtlen, et täiendatud IAT ehk Kuldvõtmekene kogumik/raamat võib ilmavalgust näha järgmise aasta kevade alguses, näiteks 31. märtsil. Viis kuud tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha. See  aga pisut teine teema, millest  lähipäevil kirjutan lähemalt ning palun kaasarvamusi ja -töödki.

Eilne jube torm meenutas mulle talve, kus olime umbes ligi nädala elektrita.. Mina õppisin küünlavalgel... Ka joonistasin küünlavalgel... Väga hädakest polnudki.  Tõsi, siis oli ahjuküte, kaevuvesi ... Telekas ei mänginud. Lugesin raamatuid. Oli raadio, mis käis patareiga...  Natuke jube oli õhtused pimedused, kuid samas põnev ning kuidagi harjumuspärane. Minu lapsepõlves oli elekter pidevalt ära. Eriti sügisel - talvel. Telefoni meil siis ei olnudki...
Inimene harjub tänapäeval kiiresti mugavustega.
Tihti unustadakse, et loodusele vastu ei saa... Ükskõik, kuidas püüdakse.  Olen mõelnud ka sedapidi, et ehk soovib kuskil kõrgel mingi võim tuua inimesi vahetevahel maa peale tagasi helesinistes unistustes vallutada turvaliselt maailmaelu ja et kõik polegi inimeste võimuses... Elektriga oleme harjunud. Interneti ja nutikadega oleme veelgi rohkem harjunud. Igasuguste pisiasjadega oleme harjunud. Ega inimene ei mõtle enam, mis siis saab, kui näiteks kaardimakseid ei saagi teha... Elektrita tuleb ikka kaos väga kiiresti...
Mina olen mõelnud, kui siin juhtub olukord, kui elekter pikemalt ära oleks ja kui oleksin üksi kodus, ning poleks jõudnud ka telefoni laadida või ei töötago operaator, kas siis tuleks kellelgi meelde, et mina ka olen olemas... Päriselt ka. See on õudne mõeldagi, aga paradoks on, et hädas mõeldakse eelkõige iseendale... Mul on koduelu elektri abiga, kütegi. Ja ma ise ei saa küünlatki põlema panna... Muidugi ma ei mõtle sellele süngusele palju. Paar korda olen lihtsalt peast läbi lasknud... Küllap siis ka saab leida mõni positiivne lahendus.

Tean, et elus tuleb igasugustele olukordadele lahendusi.
Selle teadmisele tasub olla ka tänulik.

Täna tulin mõtele, et vanasti oldi koos ahjutule juures, nüüd loedakse blogisid...  seni kuni see võimalik... ja igaüks on siiski enda ette...

Nokitsesin natuke

Püüdsin natuke edasi teha... Maali...

Nädal poolteist püüdsin joonistada läbi peopesa... Hunnik paberit kritseldustega - välja ei tulnud miskit... Ega ma ei oska arvatagi, kas maalgi tuleb lõpuks  nii nagu ettekujutan...

Pähkel on kõva.

Paar nädalat tagasi oli maal selline...

Unistuste raamat - parim tunnustus

Olen kirjutanud ühele väikesele tüdrukule tema unistuste raamatu.😍
Seda ütles  Birgita sõpradele, et see raamat on tema unistuste raamat,  kui olin talle kinkinud oma raamatu.
Ma ei ole eales nii armsat oma kirjutamiste kohta kuulnud.
See on parim tunnustus mulle.
Aga seal samas Lihula raamatukogus mõtlesin kiiresti omaette, et peaksin ja võiksin kirjutama lastele ka. Sest Kohvi - raamat on siiski lastele pisut raske.
Kindlasti olen saanud juurde ühe noore armsa sõbra, kes soovib mind esinema ja rääkima enda kooligi Haapsallu. Lähen rõõmuga, kui õpetajad nõus on.
Aga Lihula raamatukogu hästi hubane ja tore, asjalik. Mulle meeldis. Rahvas oli vähe, kuid parimad olid kohal. Kõik oli just  nii, nagu pidigi olema.
Ilmgi oli paha.  Küllap mõjutas tulijaidki.
Seekord tegi pilte kohtumise korraldaja Reet. Loodan, et saadab need mullegi.

Siis käisin veel Agel külas. Audrus.

Aitäh Hannale ja väikesele Silverile. Ja suurele Silverile, kes lubas päevaks "ärandada" autot, samuti  aitäh.

Oli minu päev.
Tundsin päevast mõnu.

Kuigi hommikul olin natuke pabinas, et ei jõua Lihula  ja nii edasi...

13. novembril Riias

Näitus "Julgus elada" Riias rahvusraamatukogus  kell 18.00 13. novembril.
See on kolmas kord, kui minu maal "Naine" ripub sellel näitusel. Seekord niisiis Lätis.

Kes soovib minuga kaasa tulla? Võtke privaatselt minuga ühendust.

Olemisest

Täna lihtsalt kulgesin sujuvalt.
Sai ka niisama üle pika aja sõbranna Merikesega kohvitatud. Üle pika aja käis keegi mul lihtsalt niisama külas. Võib - olla näib see tühine - mõelda vaid käiti külas ja jooti kohvi... Aga mulle on oluline. Hea tunne on, et vahetevahel tullakse niisamagi külla 😉 

Praegu jäin mõtlema, et ehk tihtilugu ei suudeta elu tervikuna võtta. Eriti erivajadustega inimeste elusid. Ikka püüdakse kuidagi killustada - on nagu tervik elu, kuid palju seda, et ei saa ega ole, ei tee ega taha, ei ole ühte ega kolmandat, oh ja ah ... Minu meelest negatiivsust lõhub tervikut. Lõhub hingesid.
Hing katki, on füüsiline kehagi rohem katki - ja siis ongi raske leida elus - olus positiivset tervikut.

On hästi naljakas aeg.
Üheltpoolt rääkidakse palju hingest. Just inimeste hingede hoidmistest. Teisalt surudakse peale tehnoloogilist maailma, uusi programme ja kes - teab - mida veel, et see kõik nagu lahendavad maailma hädad.
Isiklikult  kahtlen selles.
Ma tänan Jumalat, et keegi ei ole veel leiutanud tehis - hinge... See võiks olla küll õudne...

Täna suhtlesin Lihula laupäevase raamatu ürituse teise uue  korraldajaga. Telefonisti. Alguses oli pisike segadus telefoni numbriga, et ehk annan isikliku abistaja numbri, et ehk räägib tema minu asemel. Seletasin kirjutades asja. Jätsin kaks võimalust, kas mulle kirjutada või helistada. Reet helistas. Ütlen tõesti ausalt, et ta oli väga hea kuulaja ja kannatlik. Mul oli õnneks isiklik  abistaja kõrval, kes "tõlgis" mind.  Vestlus kulges hästi sõbralikult.
Mul on hea meel, et järjekordselt ei andnud järele kes - teab - kelle kiusatusele: ärge helistage mulle, ma ei kõnele ühtki sõna... Ma ju räägin!!!

Laupäeva pärast pabistan. Kas jõuan kenasti õigeks ajaks kohale...
Lihulas oodatakse juba .

Inspiratsioonist

Minu Leevike

Silja Leevike








Kui Silja "Leevike"  ei oleks sattunud minu silmi, poleks olnud ka minu "Leevikest". Üks leevike andis teisele leevikesele inspiratsiooni.  Rohkem ei midagi... Seda aga täpselt nii palju, et anda oma Leevikesele tiivad... 😊

Eile kuulsin üht head inspiratsiooni, mida olin mina andnud ilma, et mina oleksin ise teadnud enne eilsest. Üks minu inimene läks kõrgkooli maalimist õppima ning inspiratsiooni saanud minult. Juhheeii, vahva!!! Millega kõik ma inimesi ei nakata!!!
Tegelikult võiks ka ise minna õppima ... kuid...

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab

Minagi ei hiilga iga päev.
See on täiesti normaalne. 
Ja usun, et pean sellestki kirjutana, siis tundub mu elu - olu tavapärasemgi. Minu jaoks on ammu tõeline elu usutavam, kui selles on tõusud ja mõõnad.
On tunne, et eladki!
Mõtlesin, et  nädalavahetusel olen omaette. Sest mulle näis, et mind on ühtäkki maailmale liiga palju. Mind nagu ei jääks endale... Otsustasin siis, et naudin iseend ja elu. Võtan aja maha.
Ega mul see ei õnnestunud eriti. Koduski tuleb ette igasugusi ootamatuid olukordi ette, mis nõuavad kiirelt mõtlemist, kuidas lahendada ja sekkumist. See on see, mis jääb eesriite taha. Koju. Kuigi minu oma kodu probleem (wc-poti ja pesumasina veetilgumisega) oli, on mul ikkagi tunne, et  ei saanudki end naidita...  Kõike muud, kui iseendale mõtlemist!
Või siiski oli see endale mõtlemine...
Mõni päev tagasi just sain mõelda, et on kuidagi hästi - et nüüd peab juhtuma miskit mitte nii head. Vahelduseks. Muidu harjun heaga ära... Nali naljaks. Minu elu ongi tõusude ja mõõnadega. Mõõna taga jälle tõus...
Igatahes praeguseks olen väsinud rohkem, kui oleksin kuskil ringi sebimast käinud...

Tegin siiski lahedaltki. Püüdsin aidata Tartu Kunstikooli õpilasi. Nad teevad moe ajakirjaprojekti artiklit, kus arutavad eluviisidest, mida mõjutavad puuded. Stilistid soovivad anda sellele sellise kunstiga seotud suuna, et kuidas igapäevane abivahend võiks olla disainitud.
Minule oli see väga huvitav ja meelepärane.  '
Moe asjus rääkisin kaasa esmakordselt. Tegin seda rõõmsaenergiaga.
Mood kuulub absoluutselt täisväärtuslikku elu juurde.
Ainult kardan, et abivahendite disain on meile väga - väga uus teema...
Mina mõtlen ammu tuunida oma isiklik ratastool roosaks - helehalliks, kollakakski. See stiil läheks minuga kokku, oleks minulik ratastool. Oleme Hannaga jt tüdrukutega öelnud ja mõelnud, et ükskord tuleb kätte võtta ja ära teha roosa - ratastool...
Aga ma siiski kardan, et abivahendite mood, stiilne disain jääb enamustele erivajadustega inimestele kättesaamatuks. Seegi nõuaks raha, natukenegi...  Ja stiilistid...
Soovin südamest kohtuda moe tüdrukutega - see teema paelub mind.

Kuld on see, kui on olla mõnus, hubane, ilus
Kui taskus kuldvõtmeke...

Hetkel, kõigele vaatamata, näib mulle, et mul o n kõik  see olemas.

Minu Leevike hakkab lendlema jõulusoovidega ehk ainult 12 aastat

Täna paar tundi tagasi sain teada, et minu kaart ongi päriselt sel aastal jõulukaartide komplektis  https://www.sjkkirjastus.ee/kunstitooted/joulukaartide-komplekt/
Olen ainus kunstnik Eestist. See on veidi nukker... Sest meil on kaks kihvti kunstniku siiski veel - Meelis ja Allar... Teisalt, on meeletult hea tunne, et  saan see aasta jõulumöllus esitada oma Eestimaad 😊
Teadsin juba aasta alguses, et kaart saab olema. Tegelikult natuke olen sellest isegi "süüdi", et  nüüd ongi Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailma  Ühingus (VDMFK) minu jõulukaart. Hästi kiiresti,  üllatavalt kiiresti vastati mu e-kirjale postitiivselt. Valiti maal  välja kaarti tegemiseks. 
Ausalt, ma siis veel ei uskunud.
Kuidagi uskumatu oli...
Ma olen hea mäkerdaja, kuid kunstnik...

Maal Leevike sündis nii, et nägin facebookis Silja pilte, mis ta pildistanud ühel päeval looduses. Mind hakkas kummitama leevikese pilt. Teen  oma pilte konkreetsedest hetkedest, mis mind end kõnetavad, mida mõistan, millest olen midagi kogenud... Leevikesed on meelde jäänud lapsepõlvest ning Silja oli saanud üht lindu pildistada ... Leevikesi olin mina näinud vähe... Ja see leevike pildil pidi saama mu maalile... Saigi. Suht kiiresti, kuu ajaga vist. Ma isegi ei mäleta, kui kaua maalisin.
Saladusega ütlen, et maalile jäi puude varju Kass Pätu, kes too aeg oli Kiisupoeg Pätu, käpajälg. Seda ei ole eriti näha, puude taga ja lume all , tuleks pingsalt vaadata. Usun, et kaardil usutavasti võimatu näha. Minu meelest, leevike ja kassijälg läksid ja lähevad ühel maalil suurepäraselt kokku - mõelgem positiivselt, et ehk peitusemäng...   Maalides meenus Kass Bongo nr 1, kes sai tibupoegadega sõbraks ja arvatavasti see sõprus saigi talle saatuslikuks, sest kahtlustame siiani, et ta hakkas rebase eest tibusid päästma...
Selline siis Leevikese maali sünnilugu.

Usun, et just see maal sobib suurepäraselt jõulukaardiks või muukski tähtpäeva kaardiks.

Loodan südamest, et kõik jõulukaartid ja tooted teevad ostjatele, saatjatele ja saajatele rõõmu 😍 jõuluvana kinkekotis. 
Tuletan meelde, et ostmine EI ole kohustuslik.

Mul tänase hetkeni ainult 12 aastat... Täna usutavasti võin mõelda ja öelda isegi, et olengi kunstnik, kes julgeb pisut olla enda moodi.

Mul oli täna õhtul tõesti värinad ja pabinad kehas ja hinges. Palju suuremad ja tundmatudki veel, kui näituste avamistel...
Kuigi see on vaid kaart nagu iga teine kaart. Aga see ON MINU kaart, mis läheb omamoodi laia maailma...
Olen selle hetkel nimel   tööd teinud. Nii mõndagi alla neelanud. Nutnudki. Naeratanud. Maalinud. Koristanud. Ja nii edasi. Näitusi teinud. Iseend tuntuks teinud - võib vist nii öelda... Säranud. Muretsenud...

See on minu jaoks uskumatu, kuidas olen suutnud - kui hakata mõtlema
Eile öeldi Avatud Laval öeldi mulle, et lähen läbi kasvõi telliskiviseina, kui vaja... Täna tunnen, et olen läinud läbi värvituupideseina 😋

Võin olla tõesti endale rõõmsasti uhke.
Aitäh kõikidele, kes on mind kunstiteel abistanud, toetanud, ja ka edasi lükkanud "karmide" sõnadega vahel. Mu kunstifännid, teieta ma vist oma lõbuks ei mäkerdaks üldsegi mitte.

Ikka edasi nüüd!!!
Uute unistused...
Uued väljakutsed...
Uued seinadki, millest läbi minna mänglevalt...

Minu lapsepõlve unistusestki

Avatud Lava. Nr 7. Minul koos Maarjaga tehtud.
Eile.
Poka sotsiaalteenustekeskuses.
Esimene kord Kastre vallas. See üle mul tõsiselt hea meel.

Mitte eriti hea meel pole, et huvilisi nagu oli, kuid kohale ei jõudnud peaaegu keegi... Võib - olla, et Pokale on õhtu kehva tulla,   on ikka üksik kohakene keset Kastre valda. Või hirmutasid sõnad psühho ja draama... Igatahes soovin uskuda, et põhjus mitte tulemiseks polnud grupijuhtide füüsilised erivajadused. Delia toonitas küll, et vallas paljud teavad ja kiidavad mind, meid Maarjaga ju tv-ski nähtud...

Ootasin siiski rohkem inimesi. Nii erivajadustega kui erivajadusteta. Kuid siiski eilne  grupp meeldis mulle väga. Tõsiselt. Kuidagi oligi loov mõistmine. Juba see oli hea, et olime üksteisele võõrad, kolme tunni pärast tundsime juba, et  nagu oleks ammu tutvunud ja tuttavad.  Mida tegime ja rääkisime, see jääbki avalikusel teadmata. Kes kohal ei olnud, see ei saagi iial teada. Sest järgmistel kordadel teeme jälle omamoodi...
Psühhodraama ja üleüldse igasugused enesega töötamiste töötoad on hetk siin ja praegu.
Endale paneksin tugeva nelja, tänapäevaselt oleks vist b, kuigi Avatud Lava pole ju eksam. Õppetund alati aga.  Alati saaks paremini juhtida. Nautisin küll grupijuhtimist. Taaskord tõdesin, et see on see, mis võiks olla natuke suurem osa mu elus, kui praegu on.
Lõpuks laulsime Sõprade laulu.

Minu üks unistus lapsepõlvest täitus.Nimelt lapsena nägin ja proovisin kirjutusmasinat samas toas usutavasti, käies tädiga vahel kolhoosi kontoris ning siis mõtlesin, et ükskord teen sekretärina siin tööd. Eile siis tegin tööd, kuid mitte - jumal tänatud - sekretärina. Sekretäri amet jätaks mind liiga raamidesse, mis ei sobi päris kindlasti mulle.  Õnneks on see unistus lapsena   uitunistus, mis kadus kuhugi pikadeks aastateks... Eile meenus...

Järgmiste kohtumisteni!!!

Loov mõistmine juba ülehomme

 Loov mõistmine

Avatud Lava

17. oktoobril kell 18.00

Poka sotsiaalteenustekeskuses, Kastre vallas

Avatud Lava on mõeldud psühhodraama meetodi tutvustamiseks.
Psühhodraama on elusituatsioonide ja suhete uurimine läbi rollimängu, kus osalejad võivad olla nii inimeste, loomade, asjade kui tunnete rollides. Ja kuigi räägime rollimängust, on see tegelikult tõsine töö iseendaga.
Avatud Lava toimub ühel ajal 6-s riigis, märkimaks Põhja- ja Baltimaade Eksamikomisjoni ( Nordic-Baltic Board of Examiners in Psychodrama, Sociometry and Group Psychotherapy) asutamise aastapäeva, mis ühendab psühhodramaatikute väljaõppe ja psühhodraamaürituste korraldamisega tegelevaidorganisatsioone Rootsis, Norras, Soomes, Leedus, Lätis ja Eestis. Eestis toimuvad Avatud Lavad ka mujal. Kastre vallas toimub Avatud Lava minu teada esimest korda ajaloos !

Avatud Lava me töötuba sellel aastal sai nimeks "Loov mõistmine", kuna tänavuse Avatud Lava üldpealkirjaks on "Loovad valikud". Meie - minu, Tiia ja Maarja - arvates ei toimi ilma mõistmiseta ükski suhe inimeste vahel - ei perekonnas ega ametlikes suhetes, ükskõik, kas elame vallas või linnas, kas oleme erivajadustega või nö tavainimesed, või mis rahvusest me oleme. Üksteisemõistmine on kogukonnas väga vajalik. Usume, et mõistmist saab õppida ja iseendas kasvatada just positiivses võtmes ning et psühhodraama on suurepärane vahend enesearenguks ja mõistmise õppimiseks. Avatud Laval räägime natuke psühhodraama ajaloost ja teeme tutvustavaid harjutusi, sest psühhodraama on tegevuslik meetod.

Mina olen teinud Avatud Laval töötuba 6 korda. Esimene kord oli 29.septembril 2013 Tartus. Seekord on niisiis seitsmes. Olen teinud alati Avatud Lava ja muid prsühhodraamagruppe koos oma hea kolleegi Maarja Kaplinskiga.Maarja on psühhodraamaga kauem tegelenud, kui mina – 1994.aastast peale Mina, Tiia, Olen psühhodraamat õppinud ja psühhodramaatiku elu elanud 2008. aastast. Nagu igasugune elu, on ka psühhodraamaelu tõepoolest natuke müstiline asi, mida peab ise kogema.. Me mõlemad oleme psühhodraamat õppinud Rootsi Moreno Instituudis.








Tulge julgesti.
On hea ligipääs ratastoolis inimestelegi.

Palume Avatud Lavale ette registreeruda aadressil: tmloovus@gmail.com, või telefonidel 55 29317 (Tiia) või 58 403 774 (Maarja). Avatud Lava on tasuta.

Kohtumiseni.
Tiia Järvpõld
Maarja Kaplinski

14. oktoober - jällegi

Ma ei saa mitte midagi parata, et igal 14. oktoobril meenub 14. oktoober 1988... Kell 11 umbes ...

Täna mõtlen, kuigi siis ma seda, kui tähtsaks see hetk saab minu elus, loomulikult ei teadnud. Ei osanud aimatagi...

Minu õnneks tol hetkel lihtsalt olin ja elasin ühes hetkes. Nagu noored ikka peaaegu alati... Mul olid küll suured unistused ja soovid, kuid siiski ma ei mõelnud eriti, kas elus on juhuseid või mitte, kas ümberringi on maailm või ühiskond mõistev või mitte... Ja oligi hea, et ma ei mõelnud kõigele sellele, mis kõik võib juhtuda, kui võtan selle vastu, mis hetk tõi mu ellu... Siis ma ei oleks täna  niisugust elu tundnud ega kogenud nagu siiani olen...  

Täna mõtlen  ja usun, et elus ei ole siiski juhuseid.

Tihti ei peagi iga hinna eest mõtlema ja arutama, kaaluma, kuidas ülehomme hakkab elu minema.
Elama peab kohe ja praegu. 😉

Mina olen tänulik, et elu  31 aastat on andnud mulle palju rohkem, kui oleksin siis osanud üleüldse tahta...

Mul ei ole lihtsalt sõnu...

... On vaid head tunded,  mida ei saagi sõnadesse panna...

Ühtäkki olen kogenud, mida 5 aastat tagasi sain küll, kuid nüüd avastan miskit uuesti ja uuesti. Nagu teised nüüd avastavad minu Kuldvõtmekese kogumikku http://visandiveski.ee/wp-content/uploads/2018/08/Kuldv%C3%B5tmekese-ivt.pdf , mis võiks olla  Margiti ja Jüri meelest paljude laual valgustus. Nende laual,  kes on seotud IAT-ga
Ja Tomi ema sai mu Kuldvõtmekese raamatust teadmise, et Tom saabki hakkama Tallinna kolides.

5 aastat tagasi kirjutama hakates ei teadnud absoluutselt, kui oluline on kogumikku  sõnum lugejatele, kellele see väikene raamatuke kätte satub.

Ma soovin tänada oma tüdrukuidki, isiklikke abistajaid, kelle arvamused IAT-st  said ilusti raamatusse! Ilma teieta ja teie arvamusteta ei oleks saanud nii huvitavat Kuldvõtmekest.

Sel aastal olen mõelnud, et võiksin kogumiku täiendada ning mõelnud ka muretseda ISBN numbergi. Olen ehk vast tsipa targem, kui 5 aastat tagasi... Vähemasti kogemuste võrra rikam, mis seotuvad IAT-ga.
Usun, et IAT ei saagi lõplikult valmis, nagu iga inimese iseseisev elu. Nad on omavahel seotud, kel juba teenus on.

Jüri arvamus, et uus põlvkond on juurde kasvanud ja tuleb teha uusi koolitusi jm, meeldib mulle eriti. Noored peavadki avastama iseend, iseenda võimeid ... üldse maailma. See ei ole see, et maailm on aegunud, vaid see, et noored on siin elanud natuke vähem aega... Seda mitte paha pärast. Mina kui natuke kauem aega elanuna maailmas, saan ainult noortele anda oma mõtteid ja kogemusi.

Kunagi oli minul onu Mihkel - Mihkel Aitsam, kelle mõttetest võtsin palju üle, kuid ka mitte kõike. Ja mõnda olen kohandanud iseendale. Tegelikult onu Mihklil  olid samad mured, mis praegu on noortel... Maailm muutub päevast päeva, kuid kas ka tunded ja mõtted...

Mina olen nõus ikka koolitama. IAT teemadel. Kui vaja. Kui kutsutakse.
Omal ajal sai suht tihti IAT teemadel koolitatud, infopäevi tehtud...

Tänan teid kõiki, kellele olen suutnud olla kuidagi toeks! (Valgustajaks - ei julge ma veel öelda...) Tänan teid, et olete ka minule olemas!

Olen Lihula raamatukogus 26 oktoobril

Tõesti, tõesti olen jälle raamatukogus 26. oktoobril kell 13.00. Kuid seekord kirjanikuna. 😉 Poolteist aastat tagasi olin seal maalikunstnikuna. Juba siis sai kokkulepitud raamatukogu juhataja Ulviga, millalgi kohtume taas, kuid mina juba uue raamatu autorina....

                                                         Pilt mai 2018 näituse ülespnekul.

Olen vist ebanormaalne...

... Keskööl  hakkasin koristama ja nõusid pesema.
Normaalne oleks magamisele mõelda. Voodi minna.
Kuid ei.
Möllan nühkimise ja küürimisega.

See on minu jaoks vahetevahel parim unerohi, kui tunne, et ei jää magama... Selline toimetamine  aitab unustada päevased mõtted...  Kui kord ja puhtus on elamises, on  südagi säravam... Küllap tuleb hea unigi... 

Tolmuimejat ei julgenud tööle panna. Kuigi  tal on vaikne mürin... 

Koristades saab kuulda omi mõtteidki kuidagi konkreetsemalt.

Mulle meeldib ebanormaalne olla.
Oma tuba, oma luba.

Tulebki arvamuslugu

Võtsin esialgu kontakti Tartu Postimehega. Loodetavasti uuel nädalal avaldaksegi arvamuslugu IAT-st. Natuke muutsin.   Arvatavasti tuleb lühem, arvan. 
Praegu on toimetamisel.

Eile suhtlesin telefonisti ilusti - kenasti ajakirjaniku Jüriga. Ta ei teadnud minust  ega isikliku abistaja teenust mitte midagi, kuid oli ülikiire arusaaja. Esitas asjalikke küsimusi, mis võib tulla lugejal, kes samuti asjast mitte midagi ei tea. Mina olen tõesti iga päev asja sees - mulle tõesti esimesed arusaamised IAT-st ammu selged... Veel pean ütlema, et ajakirjanik Jüri oli super kuulaja - sai minust suurepäraselt aru, julges üle küsida. Mul oli küll isiklik abistaja kõrval, aga ajakirjanik kuulas siiski mind. Kiitus talle selle eest.

Eks näis, mis sellest kirjutamisest jälle tuleb... 😉 Aga juba see, et üks ajakirjanikki soovis süviti teada, mis see Kuldvõtmekene on, on hea tulemus. Minu meelest.
 

Eile õhtu jällenägemiserõõm

Germán Gholami Torres-Pardo lauluõpilaste kontserdil.

Seal nägin pärast 14 aastat vist oma isiklikku abistajat Annat. Taaskord on mul hästi hästi hea meel, et Anna tegeleb sellega, mis talle meeldib - tegeleb klassikalise muusikaga, lavastab ja nii edasi. On elanud kaugel Pariisis... Eile saime põgusalt rääkida. Aga jällenägemiserõõm oli suur. 

Uskuge mind, olen uhke oma isiklikke abistajate üle! Seda ütlen tõsimeeli. Neil kõikidel läheb omamoodi väga hästi. Nad viivad omaenda unistusi täide.

Aga maailm on ikka väga väike! Viimaks ongi nii, et kõik tunnevad kõiki ja kõik on kõikidega seotud. Ma ei osanud uneski näha veel paar nädalat tagasi, et Germáni lauluõpilastel kontserdil kohtan Annat üle pika - pika  aja...

Annaga seoses meenub mulle kohe ka mu koer Morell, kes ei unune eal ning keda jagasin lõpuks sõbranna Kariniga...

ERM-is tänasest mu raamat

Ehk mu mõtted ja tunded erivajadustega naisena kui ka  loov inimesena on  nüüd säilitamisel usutavasti paljudele tulevastele põlvedele ERM-i raamatukogus.
 Loodan, et tulevikus elavad erivajadustega naised ja erivajadustega loov inimesed palju paremini kui mina.

Viisime Hanna ja Silveriga minu raamatu "Kohvi jalaga, palun..." kingituseks, et lubasid kaane pildi teha näituselt "Julgus elada" juunis. Tegelikult enne täna kohtumishetke raamatukogu juhataja Marisega olin ERM-i inimestega suhtlenud paar kuud. Nagu ikka tulid ette ootamatused... Üheks hetkeks mõeldi ka, kas mu raamat on sobilik ERM-i... Sest sinna oodatud etnoloogia ja museoloogia valdkonda kuuluvate raamatud. Küsisin heaga vastu, kui palju on ERM-i kogudes invapoliitikat, sest see on ka ometi osa Eesti ajaloos... Sellele küsimusele ma   vastust ei saanudki, kuid mind huvitab see tänaseni... Selle asemel öeldi raamatu jah. Arutati raamatutoimkonnas. Mõistan suurepäraselt asjaajamisi. Täna nägin raamatukogu juhataja Marise silmis rõõmu, kui andsin raamatu üle.

Täna oli ERM küll suletud külalistele. Mul oli varasem kokkulepe...  Üks pisikene unistus on jälle minevik  mul...

Kuldvõtmekese toorik ehk tants ümber isiklik abistaja teenuse

Mind pani taaskord mõtlema 1.oktoobril Eesti Ekspressis ilmunud artikkel... Nädal aega tagasi käisin Võrus loometalgutel „Vunki mano“, kus oli üheks arutlusteemaks isikliku abistaja teenuse arendamine ja kättesaadavus. Idee autoriks olin kogemata mina. Mulle lihtsalt pakuti võimalust talgutel osaleda.

Mul on väga kurb meel, et ikka ja jälle on kuulda ja lugeda, et isikliku abistaja teenusest ei teata veel kuigi palju. Üleüldse kõik sotsiaal- ja meditsiiniteenused aetakse omavahel segi. Ametnikud, asjaosalised, etc.

Ametlikult on Eestimaal isikliku abistaja teenust pakutud praeguseks 20 aastat. Selle ajaga peaks teenus hakkama juba oma elu elama. 20-aastane noor inimene peab iseseisvat elu alustama. On 20-aastaseid erivajadustega noori, kes vajaksid oma elu alustamiseks just nimelt seda kuldvõtmekest, mis keerab kõik olulised uksed lahti. Aga millegipärast käib selle kuldvõtmekese ümber edasi otse öeldes kammajjaa. Miks ei suudeta seda geniaalset teenust maha müüa ? Või mis on tegelikult inimese, sealhulgas erivajadustega inimese hind ?

Ühel ööl tuli mul mõte. Võibolla on ametnike teadmatus või oskamatus näha isikliku abistaja teenust kui väga suurt ressurssi seotud sellega, et nad vahetuvad väga tihti.Minul on isiklik abistaja olnud 20 aastat. Elan Kastre vallas (endine Mäksa vald). Minu valla sotsiaaltöötajad peaks juba 20 aastat teadma, mis on isikliku abistaja teenus, aga minu arvestuste järgi on sotsiaaltöötajad selle aja jooksul vahetunud 5 või 6 korda, kui mitte rohkem. Ja täpselt nii palju kordi olen mina pidanud neile seletama ja tõestama, mis on IAT, milleks seda vaja on, ja et mina vajan hakkamasaamiseks ainult IAT-d. On sotsiaaltöötajaid, kes on mind väga asjalikult ära kuulanud ja võtnud mind partnerina teenuse arendamisel. Aga on ka neid, kes ei ole.

Aga minu kui isikliku abistaja teenuse kliendi elu ei saa iga natukese aja tagant uuesti otsast peale hakata. 20 aastaga olen suutnud rajada endale iseseisva kreisi hullumeelse elu. Olen kunstnik, kirjanik, koolitaja ja muidu tore ja seksikas naine oma parimates aastates. Nali naljaks, aga see on iga naise unistus ja soov luua omaenda mõnus elu, kus saaks nii lõbutseda kui karjääri teha. Ja täna mõtlen, et mul pole oma elus enam aega pausinupule vajutada. Ma ei leiakski pausinuppu üles. Ja kui leiaks, siis usutavasti oleks ka minu eksisteerimisega enne õiget aega lõpp. See kõlab väga karmilt, aga see on paraku nii. Ja ma ei arva, et kui mind ükskord enam ei ole, siis peaks tants isikliku abistaja teenuse ümber samamoodi edasi minema, nagu siiani.

20 aastat tagasi sai Mäksa vallas alguse uus teenus – isikliku abistaja teenus ehk IAT. Tõsi, esimene pool aastat (1999) rahastas seda minu enda kirjutatud projekt Tartu Maavalitsusele. Projekti kirjutades olin hooldekodu „Härmalõng“ elanik ja koos tolleaegse juhataja Vaike Lillemäega soovisime, et kui mul oleks hooldekodus isiklik abistaja, siis oleks mu elu-olu seal parem. Õnneks ei pidanud ma seal koos isikliku abistajaga olema ühtegi tundi, sest juunis 1999 käisin ma hooldekodu loal koos MTÜ Händikäpa liikmetega Soomes just nimelt isikliku abistaja koolitusel. Meid koolitasidki erivajadustega inimesed, kellel endal olid väga suured kogemused IAT klientidena. Nii said meist koos MTÜ Händikäpaga IAT maaletoojad Eestisse – ja minust konkreetselt Mäksa valda.

Niisiis, mina arvan jätkuvalt, et samuti nagu kõik hooldust vajavad inimesed ei pea hooldekodus elama, nii ei pea ega saagi ka kõik füüsiliste erivajadusega inimesed IAT-d kasutada.

Sest et elu IAT-ga ei ole ju nii väga kerge. Samas ei ole siin ka midagi üle mõistuse rasket. Sest teenuse kliendil/vajajal peab endal olema väga suur motivatsioon oma eluga toime tulla.

Mina kui IAT klient ja tööandja pean suutma isiklikku abistajat juhendada just neis asjades, millega ma ise füüsiliselt toime ei tule. Samas pean ise enda eest vastutama, otsuseid tegema – nagu iga teine naine, kes elab oma elu. Nende peaaegu 20 aastaga on mul olnud 98 isiklikku abistajat. Ärge kohkuge sellest numbrist ära – see on täiesti normaalne, et üks abistaja on tööl keskeltläbi pool aastat. See tuleneb sellest, et tegu on väga lähedase suhtega – vähemalt minuga on see nii, et abistajaga saame väga kiiresti sõpradeks, ja see võib hakata töösuhet segama. Kõige kauem on üks isiklik abistaja tööl olnud 3 aastat ja kõige vähem ühe päeva – või pigem paar tundi, sest isikliku abistaja tööd on hea arvestada tundides. Ja enamus häid abistajaid on jäänud minuga suhtlema ning tulevad ikka mulle appi, kui mingi SOS-olukord tekib.

See on minu näide. Aga isiklike abistajate kui töötajate leidmine on raskem, kui teiste ametite puhul. Arvan, et mul oli ka alguses väga suur paanika, et kuidas abistajat leida. Ja kui abistajad vahetusid, siis oli küll hirm, et ma ei pruugi uut abistajat leida. Mina pole mitte kunagi töökuulust trepikotta üles pannud !!! Sellist mõtet pole mulle pähegi tulnud. Küll teen koostööd kõrgkoolidega, Töötukassaga, ka igasuguste suhtlusvõrgustike kaudu. Vahel otsin isiklikke abistajaid ka suhtlusvõrgustike kaudu

Isikliku abistaja töö peab olema väärtustatud amet, kuid see ei nõua kõrgharidust sotsiaaltöö ega muul alal. Isiklik abistaja saab oma tuleristse kliendi/teenusevajaja juures. Mina isiklikult ütlen näen praeguseks paari päevaga ära, kas me sobime või ei sobi. Vastastikune sobimine on kõige alus, keegi kolmas-neljas ei saa meie eest seda otsustada.

Isikliku abistaja töö sobib väga hästi tudengitele, kes soovivad elukarjääri teha ja oma silmaringi laiendada. Ja juba see teadmine, et on päris palju inimesi, kes soovivad kogeda teistmoodi tavalist maailma, annab usku, et kogu maailm muutub samm-sammult kõigi jaoks paremaks ja kättesaadavamaks. Mina võin öelda, et minu abistajad teevad oma elus head karjääri ja räägivad oma lastelegi, et ratastool ei ole kole ega ahistav, ja erivajadustega inimene ei ole tulnukas.

Ja veel – mulle ei meeldi sugugi mõte, et peaksin igal aastal oma abistajavajadust uuesti tõestama ja ennast hinnata laskma. See tähendaks, et peaksin igal aastal kirjutama avalduse, et soovin elada täisväärtuslikku elu, mida olen otsustanud elada, kuni suudan. Minu jaoks on isiklik abistaja osa minu elust, minu kuldvõtmeke. Mina nimetan isiklikku abistajat kuldvõtmekeseks, mille abil keerata kõik füüsilised takistused lahti ja elada just sellist elu, nagu mina soovin. Igasuguste avalduste esitamist ja hindamisi on niigi palju. Jääb mulje, et sotsiaalsüsteem usub, et ma hakkan veel kunagi käima – mina ise tean juba 52 aastat, et seda ei juhtu. Paljuräägitud individuaalset lähenemist ei paista kuskilt...

On veel üks murekoht: raha. Siin võib mõelda kahtemoodi: ühelt poolt võiks keegi kogu teenuse kinni maksta. Teiselt poolt – kui leitakse võimalus hooldust vajav inimene hooldekodusse paigutada, siis loobub ta 90% ulatuses oma pensionist ja lähedased maksavad veel omast taskust juurde. Pealegi, kui hooldekodusse satub inimene, kes tegelikult on suuteline väikese kõrvalabiga iseseisvalt toime tulema, siis loobub tema oma elust ja ühiskond ressursist, mida ta suudaks pakkuda. Need oma taskust tulevad vahendid võiks ju minna IAT arendamisele – see on üks võimalus IAT-d kättesaadavamaks muuta, küllap on neid võimalusi veelgi. Ainult riigi ja projektide peale ei saa paraku lootma jääda.

IAT ehk kuldvõtmekese koopiat võiks jääda pakkuma mitmed organisatsioonid – MTÜ-d, OÜ-d, jne. Ja on loogiline teha koostööd KOV-de sotsiaalasutustega. Tuleb kaasata ka erivajadusega inimesi endid ja vajadusel neid ka natuke tagant õhutada, nt eneseabigruppide kaudu, samuti nende peresid, sest kõik algab iseendast ja kodust.

Sellel teemal võib lõputult kirjutada, koolitada ja arutada, aga lõpetuseks soovin öelda, et IAT on üksteisemõistmise kuldvõtmeke, mis vajab ka suurt loovust, sest ei ole kahte inimest, kes vajaks täpselt ühesugust teenust.Ainult sina ise tead, kuidas olla parem sina.

Ja veel – ei ole ERIELU ega ERIMAAILMA, on see üks maailm meie kõigi jaoks.

Ups x 2

Ma ei teagi, kas see on nüüd hea või kehvapoolne uudis. Igatahes 2 upsi tuli korraga.

Põhimõtteliselt on nõus Rahva Raamat mu raamatu müügile võtma, kuid juurdehindlus tohutu, kui mina soovin 15 raha ... Isegi minu postikuluga tuleb raamatu hind normaalsem... kui oleks poes... Teadsin, et pood paneb juurde, kuid et nii suure summa, ei osanud vist keegi arvata...
Ma võiksin endale ka väiksema  summa tahta, kuid tõenäoliselt poes jääks umbes samasse hinnaklassi, mis praegu...
Minu jaoks mõtlemiskoht.
Vähemasti olen saanud Rahva Raamatult  suhteliselt positiivse vastuse. Sain väikese kogemuse, kuidas raamatu pakkumine käib. See on suhteliselt lihtne.

Või teha ise rohkem raamatule reklaami ja müüa/pakkuda inimestele ise, nagu  juba olen teinud pea kolm kuud... Saaksin teha mtü kaudu arveidki... Sedasi saaksin kindlasti rohkem hakata mõtlema Kuldvõtmekese fondile. Täna juba mõtlen.  Ja kui minult endalt, siis saab ka autogrammigi... See on ju lisaväärtus, loodan vähemasti nii.

Kel on mõtteid ja soovitusi, palun, kirjutage privaatselt või helistage mulle. Kõik head mõtted ja soovitused on teretulnud. Kuid jätan valiku enda teha. 

Ma ei usu, et praegune hind oleks ebanormaalsem kõrge... Mitu - mitu sõpra palusid, et müüksin kõrgema hinnaga, alguses mõtlesin 10 euro ringis, kuid sõbrad ei jäänud rahule, et vähe on...  15-ga jäeti rahule.

Kui vähe ikka saavad autorid...

On tunne jälle...

... et pean isikliku abistajat otsima hakkama. See ei ole otsene töökuulutust veel. Lihtsalt arutlust iseendaga ning võib - olla kellegile jääb miskit silmagi ja saab kuidagi pakkuda end mulle hetkekski appi...

Kõik  oleks korras, kui suudaksin kodus passida... Kui mul oleks selleks aegagi... Aga mul ei ole kodus passimiseks aega.  Pean näiteks esmaspäeva hommikul Tartus olema, ja siis veel lähiajal Stockholmi purjetama - laevaga sõitma siiski - ... Seejärel veel märkmik - kalendris Avatud Lava, Lihula raamatukogu... Oktoobri plaan see.

Mõistan suurepäraselt, et isiklikkel abistajatel on ka õigus oma elule ja vahel tervistki parandada. See on nii inimlik ja normaalne. Võin olla väga paindlik. kuid ma ei saa lõputult en d unustada. See on samuti inimlik ja normaalne.

Näiteks Stockholmi näituse järgi minemist olen kuu edasi lükkanud ... Võiksin teistviisi teha, näiteks keegi tooks või pakkiga... Seegi läheks maksma, võib - olla  sama summa, mis mul endaga minna... Pealegi, hetkel on see minek hea põhjus ka reisida... Sest nii lihtsalt lõbu pärast kruiisi ma endale hetkel ei lubaks... Kuigi mulle meeldib reisida. Seda saab ju teha, kui on töö ja lõbu koos...
Näituste korraldamine on minu töö ju...

Aga ma tean, kui olen saanud midagi ära teha või kuskil ära käia, siis hinges hea rahu.
See ongi edasi viiv energia.

Koduski on  töid teha, kuid neid saan peamiselt teha ju isikliku abistajata... Kes teab, mida siin mõtlen, saab aru...

Taaskord elust endast

 "Ole see, kes sa oled, ausalt, tõeliselt ja täielikult. Keegi ei suuda paremini sina olla, kui sa ise." Harmony Mccormick Wistyn





 Hea ütluse kild hommikust. Leidsin fb Janno lehelt.

Nüüd keskööl on mul väike hirm, et edaspidi teab keegi teine ja kolmas paremini, kes mina olen... Sea aastal olevatki segadust palju. Tuleb lihtsalt rahulikult segadusest läbi ja siis sujub taas elu - olu rahulikult edasi.

Mõtlen ikka Kuldvõtmekesele ehk IAT-le.  Täna toimus skype koosolek...

Mulle tundub, seni kuni erivajadustega inimene ei saa esimeseks numbriks, kelle pärast üleüldse isikliku abistaja teenust vajame ja selle kättesaadavust püüame parandada paremaks, seni ei muutu mitte kui midagi. Praegu kõlab mitmelt poolt, et 1) abistajaid ei leia, 2) raha ei ole... kolmandaks - neljandaks keegi teab äkiliselt kõike paremini... Kuid teenuse kliendi jätame kuhu tagaplaani...
Nii ei saa rallitada. Mitte ei saa.
Olen küll nõus probleemidega.
Kuid miks me leiutaks nagu jalgratast (ratastooli) uuesti, kui see on juba leiutatud... Pigem teeme paremaks ja mugavamaks... Ja neile, kes ei ole jalgratast (ratastooli) enne näinud, neile tuleb seletada, mis see on. Õpetama sõitma. Rallimagi lõpuks. Ja väga hea ralli tulemust hakkaks ära tasuma topelt...  Mina ei eelda, et kõik oleks jalgratast (ratastooli) näinudki...
Minu meelest lihtne ja loogiline.
IAT-d ei saaks pakkuda üks asutus ega firma. Valiku võimaluski peab säilima. Täpselt nii nagu igas elu valdkonnas. Näiteks juuksuriärisid on palju - palju, saame valida, kuhu läheme ja kelle teenust soovime...
Ja kaasada igal juhul erivajadustega, kes tugevamad ja saavad - oskavad teemase rääkida ja panustada... lasta neil ka nõrgemaid aidata...

  Keegi ei suuda küll paremini mina olla, kui mina ise.
Jumala tõsi.
Miks on seda erivajadustega inimeste puhul nii raske mõista...

Tegin eile  ja täna ka OMA tööd. Mille tulemusena vajangi isikliku abistajat vahetevahel, nt värvituupide lahti keeramiseks, kunstipoes käimiseks, näituste avamistel jne. Täna on mul abistaja vaba päev, mida mina vajan ka vahepeal. 🙂😋 Ja kui peaksin maalima nii, et keegi koguaeg oleks kõrval - siis ei sünniks mul ühtki maali...
Aga maal tuleb minu meelest taas igati lahe 😍

Tegin ära lõppude lõpuks!

Nüüd võtkem varbad pihku! 😉
Pakkusin Rahva Raamatule oma raamatut "Kohvi jalaga, palun..." müügile. Saatsin e-kirja.
Tuli tunne, et nüüd on see hetk.

Eks näis, mis vastus tuleb...
Kõhutunne suht positiivne.

Kirjutasin sedagi, et osa tulust võiks minna Kuldvõtmekese/IAT arendamisele. Nii nagu ma mõtlesin juba juulis... Sellest saab siis rääkida lähemalt, kui raamat võetakse müügile.

Kui ei võeta Rahva Raamatusse, tuleb kindlasti muud võimalused. Aga miks ei peaks võetama 😊


Täna saab raamatut minult!

Kuid mis hinnaga!!!???

Öösel ärkasin selle mõtega hetkeks üles:
Olen omaenda elamisviisiga tõepoolest enda ideed,  mõtted jne kuidagi läbi aastate maha müünud. Iseendale ka mõistmatult... Või siiski mõistetavalt... Olen lihtsalt oma elu elanud.  Tegelikult isegi oma kunstigagi ärin ju iseend... Ja nii edasi...
Kuid mis hinnaga?
Kas ainult rahal on hind, väärtus...
Kas minu hinda saaks mõõda hoopis muuga...

Kuldvõtmekest olen suutnud iseenda kaudu ei - tea - kui paljudele mõttesse panna.  Võrus ei olnud see kindlasti esimene ega viimane kord...
 Kuldvõtmekesest olen rääkinud kogunisti Tallinna TV-s, mis täna lõpetas  tegevuse. Alles täna hommikul sain teada, kuidas uudiste repoter Liis oli rõõmust nutnud, kui oli lugenud minu blogis, et jäin intervjuu teostusega väga rahule. Tookord näidati isikliku abistajat Johannat väga vähe , ta oli aimatav - see oligi tookord meie taotlus. Mu kõnele jooksid all subtiitrid.  Loodan ja usun, et juba Liis ise sai suure hea kogemuse, mida mäletada veel kaua... Tallinna TV-s tutvutasin Kuldvõtmekese raamatukest ja teenust pea viis aastat tagasi.

Aga, kui oleks Kuldvõtmeke olnud enne, kui... Näiteks kolmkümmend aastat tagasi... Rääkisin. Saati arugi. Kuid aeg ei olnud õige... Selle hind oli ränk. Väga ränk. Abielu lõhkumine... Lähisuhte vägivald... Võime küll süüdistada ühte - teist, ja kolmandat, kuid ... arvan siiski siiani, et tegelikult polnud pool ühiskonda valmis vastu võtma pisut erilist abielu...
Ma ei ole eriti bloginud, et oktoober on mulle kummaline kuu - oktoobris leidsin kunagi armastuse ja kunagi hiljem valu, mis saadavad mind igavesti. Ma olen selle eest elule väga tänulik. Nii uskumatu kui see ka ei tundu. Olen takistuste kiuste elanud. Olen jäänud ellu.
Võrus Loometalgudel esitasin küsimuse: Mis siis, kui jäädki ellu, mis siis saab...
Mina ise vist tean vastust: edasi elada. Iseendana.
Täna - homme kakskümmend üks aastat tagasi oli mul valikud, valikute tegemiseks olid vähesed minutid/tunnid,  kas surm ja vihkamine või elu ja armastus, ka andestamine...
Kunagi oktoobris sain endale nimegi. Ammu enne sündimist... Mul on ema - isa pulmanuku nimi. Tiia tähendavalt kingitus Jumalalt, on tuletatud kreeka keelses nimes. Vähemasti mina olen nii lugenud väga vanas nimede raamatust.
Mul ongi vahel tunne, et minu hind on kingituste jagamine. Nende kingituste jagamine, mis on hingeline ja vaimne. Sest materiaalne väärtust mul pole ning see kaob ka liiva rutem...

Aga rohkem ma ei mõtlegi oma hinnale...

Olen hindamatu... 😉
Elan iseendana edasi.
Kuldvõtmekese abiga.