Nii, andsin paar nädalat tagasi oma varba kutsele talgudele. Spontaalselt. Teadmata, mis roll või osa mul Võrus üldse on... Arvasin, et lihtsalt osaleja... väike kaasarääkija... Tundsin, et ammu ei ole mingit sellist mõtetööd teenud - võiks aga teha ja mõelda... See on vist tõesti see, et kui soovid miskit südamest, kuigi vahel arvad, et oh mis nüüd mina, siis saadki soovi topelt kogusega teha...
Sai projektijuhi Kristinaga natuke vestletud ning enne kui aru sain, olin ideeomanik.
Päris hea väljakutse. Kuigi probleem ja idee ja lahendusedki pole mulle isiklikult midagi uut - olen 20 aastat Kuldvõtmekesega teinud elamiskunsti...
Võib - olla on Võrumaa inimestega arutledes leiame paremaid lahendusi isikliku abistaja teenusele ka laiemaltki... Mul on ausalt vähe kahju sellest, et minu oma vald peab õigeks vaid projekti uue lahendusena ning mu kogemused on õrnõhk... Minu silmis ei saa siin põhimõtteliselt uut olla, saab ainult paremini ja lisa lahendusi. Samas peab erivajadustega inimesti motiveetima julgesti elama ja andma turvatunnet ka siis, kui näiteks ühe projekti rahad otsa saavad... Siinkohal ei hakka ma kõike otsast peale kurblugu kirjutama IAT-st. Tegelikult IAT on parim kuldvõtmeke mu elus, mis teeb vajalikud uksed lahti, et teha elamiskunsti. Hetkel on hästi, kuigi viriseda saaks ju alati. Näiteks raha nappuse üle...
https://vunkimano.vorumaa.ee/#ideed
Jäin mõtlema, mis või kes mind Võrumaaga seob... Ega eriti ei seogi... Mu kaks isikliku abistajat on olnud Võrumaalt pärit... Minu vanaema vist ka, kuigi palju sellest ei teagi, ja küsida pole enam ammu kellegilt... Sellest on mul tuliselt kahju.
Järgmine nädalavahetus tuleb huvitav ja põnev.
Usutavasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar