... ühte ja seda sama asja. Ikka leidub keegi, kes küsib, kuidas ma hakkama saan ja kes mind abistab. Viimasel kuulen seda küsimust jälle suht tihti. Vahepeal küsiti harvem.
Mul ei ole küsimuste vastu iseenesest mitte midagi.
Vastan alati. Hea meelega.
Kuid endamisi mõtlen, kuidas olen vähemasti viimased 20 aastat järjest rääkinud näiteks isikliku abistaja teenusest ja oma elu - olust isiklikke abistajatega - ja ikka jälle tajun, kuidas see kõik ei ole jõudnud mõndadele kohale.
Naeratan kurvalt.
Tavaliselt küsijad nagu teavad mind. Loevad mu blogi. On mu facebooki sõbralistiski.
Mõtlen, kas nii raske on siiski mõista, et mina kui erivajadustega naine suudan korraldada omaenda elu ise ning tänu sellele saangi hakkama. Nagu iga teine inimene. Me kõik vajame iga päev kellegi abi korraldades oma elu - olu. Kes vähem, kes rohkem - aga me kõik oleme üksteiste abistamistest seotud. Isegi üksteiste mõistmine on abi...
Oi, kui vahva olla iseseisev...
Oodake, kui mitu aastat olen elanud... Parem on ju siiski juba elada täisväärtuslikku elada... Noorukile saab iseseisvust tubliks teoks kiita, kuid... mina olen juba parimates aastates... Ütlen küll, et olen hingelt noor. Olengi. Samas olen näinud elus mõndagi ja rohkem, mis peaks kasvatama iseseisvust.
Ja kas iseseisvust on füüsiline ainult?
Kahtlen tõsimeeli selles.
Iseseisvus on kindlasti vaimnegi. Kogunisti hingeline.
Minu puhul on endast mõistetav, et paljud mõtlevad just füüsilist iseseisvust. Mõttemaailm on kitsas suuremal osal hallil massil. Ei viitsida süveneda...
Kui palju aetaks ikka veel segamini isiklik abistaja tugiisiku või põetajaga või kellega iganes...
Siis mul tekib küll tunne, et suur töö on veel ees,
et
rallida läbi klaasseina ja rääkida neist asjadest väsimatult surmani.
Kahjuks jään pärast surmagi kahtlema, kui palju aru saati, kuidas mina oma elu elasin ja kes minu eest vastutas...
NB! Kavatsen veel kaua - kaua elada. Rääkida. Või kirjutada. Minust nii kergesti lahti ei saa... 😋
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar