Spunki otsides Stockholmis

Olen nagu Pipi,  kes ei otsib aina oma päris spunki. Teadmata, mis see tegelikult on ja kas see ongi üleüldse olemas. Usun, et leidsin palju spunke 😋
Siia riputan läbisegi pilte reisist Rootsi. Mõne pildi juurde kirjutan ka. Need pildid Sigritilt.  Paar siiski Imbilt.

Mõtlen, et imelist merd imelise päikeseloojanguga hakkan maalima. Unes nägin juba uut maali. 

Ma ei olnud hetkekski laevatekil omaette, siiski mõtlesin kallitele, keda ei ole enam, kuid kes on siiski nii lähedal alles...  See on vaid rõõm. Rõõm on seegi, et suutsid pugeda mu hinge ning jääda igaveseks... Näiteks nagu Karel...

                                                                 Reisi sonks.

Ootasin maja ees 28. augusti hommikul autojuhti Annelyd, kelle leidsin viimasel minutil peaaegu . Ta sõitis kogunisti koduukse ette mulle Sigritiga järgi.

 Kuna mul loobusid ja kadusid kuhugile mitu tüdrukut, kes pidid tegelikult kaasa tulema, siis rääkis Sigrit oma Mirjamile, et tule Stockholmi kaasa. Mina nägin Mirjamit alles siis esimest korda, kui ta jooksis Tartus auto peale. Ausalt, tundsin kohe, et Mirjam on lahe, sõbralik ja asjalik. Praegu võin küll öelda, et on minu inimene...
Alguses kartsin, et nii kaugele minna väga uute inimestega... Laevapileteid pidin koguaeg muutma - nädal tagasi olin lõpuks närvis. Tahtsin lolliks minna. Mulle ei meeldi enne minekuid segadused, kuid nüüd oli eelviimasel päeval enne laeva sellised segadused... et mul polnud isegi söögiisu, istusin  poolpäeva arvutis ning mõtlesin, et  mingu kõik kuu peale...

Leidsin laevalt mehikese.

 Sai laevas tantsitudki.  Muusikud tegid mulle silmigi 😉

Karaoket ma siiski ei laulnud, kuigi tüdrukud soovisid vahepeal mul julgeda laulda... Naudisin teiste laulmisi...

Ühesõnaga, lõbus oli .

Natuke käisime ringi. Vaatasime. Uurisime.

Igasugused  kivid väiksemad ja suuremad kaljud meeldisid. Tahtsime ronida...

                                                     Huvitav, kuidas oleks mul ronimine...

Tunnistan, et sõitsin esmakordselt elus metrooga.
Natuke jube oli. Jube oli mõelda, et maa all on selline möll... Samas äge.  Ise olla metroos  on hoopis teine tunne - ehtsam - kui vaadata teleekast ... 

Leidsin lõppude lõpuks päikeseprillid, mis sobivad. Mitu aastat otsisin taga... Ega muud eriti ei ostnudki... Kommi ja šokolaadi ka. Mulle tegelikult ei  meeldi osturallid. Käisime küll poodides. Kuid midagi hingele ei jäänud. Või kui, siis käekott aknal, poeuks oli suletud - seega ei olnud mu kott. Lihtne ja loogiline. See oli ainus kaltsukas, mis jäi silma 😂

 Ööbisime minu psühhodraama õpetaja Ruuda imearmsas kodus. Majaukseni oli  39 trepiastet - maja oli nagu väikes kalju peal puude vahel. Tunne oli nagu metsatukas, kuid keset linna. Mõnus oli mõlemal hommikul maja ees kohvi juua. Sellel suvel polnudki mina saanud nii olla...

 Ruuda, kellelt on alati midagi õppida. Nägin esimest korda tema maale. Teadsin, et maalib. Ei olnud aga näinud...  

Kõige suurem sõber Sebe. Hästi tark ja vahva koer Ruudal ja Äkel. Püüdis mu sülle end pidevalt mahutada.😍 Käpapall on ta lemmikmäng.  Sebe meenutas mulle mu Morrut...

Kokaonu😉 Ta kutsuti appi õhtusööki valmistama. On olnud mitmel pool maailmas  restoranides kokk... On majarahva sõber.

Aitas tol õhtul mind trepistki üles.

Praad oli hästi maitsev.

Hea oli see, et hakkasin julgema mõne sõna ka inglise keeleski ütlema. Tavaliselt seda ma ei julge nagu... Ruuda juures oli hea harjutada. Kuid vähe...

 See Eesti Maja armas väike vanaaegne lift 😉Mulle paras. Tegi romantikat nagu ka, töötas kindlat. Üks uuem metroo lift aga ei töötanud... Nii, et ka mujal maailmas võib ette tulla takistusi, mitte vaid Eestimaal... See on ju elu!

Näitus "Värvides o n sõnadki" Eesti Majas.
 Ilus näitus sai.

Mind oodati. Vastuvõtt oli hästi soe.

 Minu jaoks üllatav seegi, kui mitu korda küsiti, kui palju maksab üks või teine maal. Korra käis peas läbi, et appikene nüüd  ostetakse kõik ära - mis siis teen... Jääbki 62 näitust, ei jõuagi sajani... Mõtlesin, kui kaua mul läheks uue näituse maalide maalimiseks 😂😂😂 Samas oli hästi hea meel.  Järelikult mu maalid on väärt, et rippuda...

Üks daam lubas üks päev näitust vaadata kolm - neli tundi rahulikult.

Ka raamatki oli popp.
Imbi luges ööga läbi ja  seega rääkides reklaamis väga toredasti. Mul tuli jälle autogramme kirjutada.

Oleks olnud igati vahva, kui oleks olnud inglise keelne raamatki juba...

                                         Imbiga saigi näituse alguse. See oli vist aasta alguses.

Head sõnad jäävad minusse kõlama. Mind saatma ja toetama.

Spunk on olemas.
Peab lihtsalt otsima...