Jänku...

... leidis omale Stockholmis uue armastava omaniku ja kodu. Või daam, kes leidis mu Jänku näituseseinalt, hakkas silmapilkselt Jänkut armastama. Seda oli kohe kaugele näha, kuidas minu roheline Jänku talle rõõmu valmistas. Ja kui daam rääkis mulle oma kurva loo, mis oli juhtunud juba sõjaajal, seega ammu - ammu, siis sain aru, miks minu Jänku talle nii palju sära silmadesse tõi.

Mul on tõsimeeli hea meel, et joonistasin selle naljaka rõõmsameelse Jänku. Kuigi ma ei uskunud, et see pisike pilt võiks ealeski kedagi nii õnnelikuks teha  nagu toda daami.

Jälle olen mõistnud, et igale  joonistusele ja maalile on kuskil keegi, kes annab joonistusele ja maalile uue armastava elu.

Huvitav on see, kuidas Jänku räägib lugusid minust ja daamist, kuidas meid  seob oma lemmikjänkude kaotused lapsena...

Head teed, mu roheline Jänku ja rõõmusta enda uut omaniku!