Vunki mano pilte veel

Esimestest hetkedest

Mina oma ideega.
Seintele pandi kõik  ideed. Inimesed said valida, mis idee kõige rohkem paelub ja kõnetab ning jääda sinna meeskonda ideid edasi areneda. Sai ka värvilisi soovitusi jm jätta.

Ausalt ma ei uskunud, et mu idee saab suhteliselt palju poolehoidu. Lootsin ja arvestasin vähemaga. Sain ka vastukaja sõnaliselt. Mind tuldi enne suurt tööd tänamagi oma julguse eest. Minu jaoks hea üllatus.

Enne seda oli idee esitlus 3 minutit. Rääkisin spontaalselt. (Olen vist harjunud esinema juba!) Lõpetasin isegi alla 3 minuti... Mirjam tegi ka tõlkimst super hästi ja täpselt, kuigi ta ei teadnudki, mida räägin. Ta oli näinud vaid slaide.

Iga meeskond sai endale klassi. Meie kolisime küll teise klassi, sest esimese klassis oli kaks lävepakku ühel uksel. Paha oli  liikuda. Jüril ja mul ka...

Võru Gümnaasium  on aga hästi ligipääsetav. Mind hakkas huvitavama, kas koolis erivajadustega õpilasi on... Ma ei saanudki seda kellegilt küsida...

Kõige lahedan on see, et õpilased said reede õppimisvabapäeva. Läksid väljasõidule.

Koolimaja oli 48 tundi loometalgude inimeste oma.

Neljapäev vastu reedet, keskööl, enne Tamula hotelli minemist.

Vunki mano elule ja Kuldvõtmekesele

Enne veel, kui hakkan kodus pühapäevast koristust tegema,kirjutan Võrust, kuidas läks ja millele andsin oma varba.
Oma varba olen andnud ägedale asjale taas.
Minule endale ei ole küll miskit uut, vaid lihtsalt edasi ellu jääda ning anda endast teistele parim.

Mina püüan hoida taskus Kuldvõtmekest, sest mulle lihtsalt EI sobi muud sotsteenused. Ma ei oleks suudeline õppida alla andma... Olen suudeline õppima targemalt ja paremini edasi minema...
Kuulsin kõlakat, et aasta pärast võivad kõik teenused minna ühisele nimele, vist miski koduabi.. Noo, kuulge, kuidas ütleksin näituste avamistel või loengudel, et mind abistab koduabi 😂😋😂 See ei lähe mitte! Isiklik abistaja siiski ka jäävat, kuid... Mul on järjekordselt tunne, sotsiaalsüsteemis tehakse jälle nö tühja tööd, keegi saab linnukese kirja. Töötoimkonnas pole ühtegi erivajadustega inimest... Mul ei olegi rohkem sõnu. Päriselt ka.
See ajab tõesti nutma ja vihaseks. Kuigi mina tavaliselt ei nutta ega vihasta. Hea on see, et mul jätkub surmani tööd, et häirida ühiskonda, eriti sotsiaalsüsteemi.
Mul on kohutavalt hea meel, et ehk 48 tunni jooksul muutsin umbes saja inimese maailmapildi. Juba häälduspuudega. Olin eile hommikupoole mõned tunnid ise st isikliku abistajata - nad vahetusid mul. Aga jube hea kogemus oli. Kõik hakkasid hetkega minust aru saama. Abistama. Kuid, kui Hanna jõudis minu kõrvale, siis jälle saati minust kehvemini aru... See oli tore salajälgimismäng mul. Kunagi proovin veel niisugust taktikat. Tõenäoliselt inimesed ei saanudki ise kohe sellest - harjumuspärane - aga ehk hakatakse mõtlema pisut hiljem, et tegelikult pole hullu, et mind peab lihtsalt ka kuulama nagu minagi pean teisi kõnelejad kuulama.
Mulle väga - väga meeldis Loometalgude korraldaja Kadri mõte, et nad soovisid talgudele ka erivajadustega inimesi, ehk siis, et kõik üheskoos. Super - minu meelest läks juba sellega, et oligi kõikide ühised talgud. Kõik olime ja oleme ainult inimesed oma ideedega, soovidega, tegemistega, oma eluga..
Loodan, et härra, kes oli oma mõtetes väga kinni ja veidi mitte taktiline minu kuuldeski. Ei ole just hea kuulda: ühiskond toodabki juurde selliseid ja et puuetega inimestel pole nagu IAT-s ja muuski kaasa rääkijad. Oi, tänasin end, et oskan iseend vaos hoida ning mõistsin kohe, et see negatiivsus on tema probleem. Oleks olnud mul rohkem aega ja jaksu, oleksin  andnud härrale loovalt era loengu või õppetunni... Soovisin omaette härrale hinge valgust ja tugevat tervist.
Me töö tulemusena peaks tekkima Kuldvõtmekese fond. Jääks kajama meie, isiliku abistaja teenuset vajatega hääl. Mitte abivajate - see tõmbaks juba piire. Isegi mentor ütles nõuga seda... Mul oli üldse hea meel, et paljus leidsin just mentoridelt toetust - ma ei tunne enam, et olen kuidagi hullumeelne, kes ei mõtle eriti oma abivajadusele ega erivajadustele - elan lihtsalt täisväärtuslikult. Aga ma pole eales mõelnud, et iseseisvust ja täisväärtusliku elu saab ka maha müüa, kus IAT on väike osa rakk.. Kui nii hakata mõtlema, siis tõesti on see nii. Ja just see mõte on see parim, mis võtsin isiklikult kaasa. Sedasi mõtlemine nõuab uut julgust.

Mul on väga kahju, et unustasin Loometalgude auhinnad... Loovtöö oli pingeline... Oleks võinud öelnud, kui võidame, siis jääks rahaline auhind Võrumaale IAT ehk Kuldvõtmekese arendamisele... Aga oleks...
Kindlasti, kui Võrumaa Kuldvõtmeke vajab minu kogemusi ja mind, siis läheksin rõõmuga jagama ja kohale...

Käisime ka ööklubis tantsimas.

Loodan südamest, et nüüd jätkub tegelik Kuldvõtmekese suur suur töö.
Homme kirjutan oma Kastre valla töötajatele ja inimestele, mis nemad sellest kõigest arvavad...

Loometalgude üldine mõte ja idee on super. Võiks isegi kunagi miskit taolist korralada...

Homme siis Võrru

On juba talgude pabinakõdi mu sees. 
Seekord on olnud mineku sebimist päris palju... Just abistajate leidmise ja olemise osas... Aga ei midagi hullu ka. Minu jaoks suhteliselt tavapärane.
Ausalt öeldes, ootan põnevil, mida tarka ja  head loome... Mina ise oleksin väga rahul, kui kaks - kolm inimest saaks aimu, kes on isiklik abistaja ning kui väärt töö/teenust on IAT erivajadustega inimese jaoks...
Pisut olen eeltööd teinud...

Seekord võtan arvuti kaasa, seega saan ehk blogi - reportaaži teha loometalgudelt.

Aga ma veel ei tea, mis teha lau-  ja pühapäevaga... Tahaksin mitmes kohas olla ühekorraga...

Täna olevat isikliku päeviku päev

Niisuguse päev ka siis. 😊
Minu päev 😋

Olen päevikut pidanud 12 ... 13 eluaastast saadik. Blogi üle 13 poole aasta... Esimesi kaustikuid - päevikuid minul ei ole enam. Loodan, et kuskil ehk on nad alles... Päris põnev oleks neid lugeda. 😏
 30 aastate  kalendrid - märkmikud on mul küll alles ja olemas. Aga need ei ole päris päevikud. Ikkagi vaid kalendrid . märkmikud...

Miks pean päevikuid...
See olen mina.
See on mingi teraapia ka...
Ikka väikese inimese ajalugu... kuigi ükskord kaob see jälg ära, kui ehk midagi jääb kauemaks, kui arvan...

Mis siis, kui ma jätaks mõneks ajaks blogimise ning ei oleks aktiivne näiteks facebookiski... Kas jääksin rohkem üksi... Vaevalt... Või õigemini olles arvuti taga tunnen tihtipeale üksi olemist. See ei loe, et keegi loeb mu blogi... See on nii ka muide raamatu lugemisega...  Mina olen ikka füüsiliselt üksi.  Kas maaliksin rohkem... Ei usu... Tegelikult arvuti olemasolu ei sega maalimist...
Egas ei oskagi arvata, mida võidan või kaotan, kui ei blogiks, ei kirjutaks... Ennekõige kaotaksin vist iseend...

Oi, praegu tuli meelde, et kunagi ütlesin arvuti kohta kallikene. 😀 Huvitav, miks enam ma nii ei ütle, ei ole ammu öelnud...

Täna olevat ka valge shokolaadi päev.
See selgemast selgem, et päeviku kirjutamine/blogimine ja valge shokolaad käivad täiesti kokku. Vähemasti minu puhul.

Eile hommikupoole oli mul tüdimus. Absoluutne, kõigest tüdimust. Hea meelega oleks läinud üksikule saarele või üksinda metsa. Lihtsalt oleks olnud... Ma ei oleks vajanud ei lohutust ega kiitust...  Ma oleks tahtnud kuulada iseend... Miks vahel tunnen, et ma ei saa pisiasjadega hakkama, kuid suuremate asjadega saan hakkama...
Õnneks oli selle põhjuseks mõned päevad kestnud köögivalamu ummistus... Mind ajas närvi, et ma ei saa ise sellega toime... Kas üks naine peakski sellega toime tulema... Ok, võib küll torusiili või mis iganes panna kraanikaussi, aga kui see ka ei aita, siis...
Hannaga küll kallasime üleeile siili , aga see praktiliselt asjatult...
Pealegi, olge palun tõesti torusiiliga ettevaatlikult. Torumees kõrvetas sellega kogemata oma käe. Ta päästis ummistuse lahti eile õhtul. Mina võimalusel ei kasuta üldse keemiat.
Teadsin  aga, et tahan teha midagi sellist, millega enamus naisi ei taha... Siis mõtlesin, millega ma veel ei saa hakkama... Samal ajal tegelesin lahenduse otsimisega... Lihtsalt oodata, mis saab, ma ju ka ei suutnud lõpuks.
Olin ja olen väsinud ja tüdinenud koguaeg  abi paluma. Sellepärast tahaksin võimalikult kõikega ise toime tulla. Abi pean ikka tahtmatult füüsiliselt paluma...

Eile hilisõhtu vaatasin kahte filmi. Lõpuks nägin ära "Armastuse õppetunnid". Sellele filmile ei oskagi õigeid sõnu valida - lihtsalt nii fantastiline  ja mõtlema panev 😊  Kuigi minulgi on olnud armastuse teekond ning kindasti jätkub see armastuse teekond mul veel kaua. Mõtlen, et Mark O´Brien lugu peaks kohuslik vaatamiseks olema ametnikele, kes arvavad asjatult, et piirangud ja takistused peavad olema kättesaadavad... Neid lihtsalt ei ole. Kui on mõistmine. Tahe olla.
Mulle  oli öösel selle filmi vaatamine hea tugi eilsele.

UPS

Leida sügissaapa seest lehmakommi paber jalanõuderiiulit koristades - kas tähendab, et päkapikud juba proovivad üllatada, aga poolikult... Kommita noh... 😂😂😂

Tõesti ma ei  sooviks ma praegu veel päkapikudele mõelda, kuid see leid pani mind turtsatama.
Vähemasti mul alles lapsemeelsus, mis vahetevahel vaja koristades korralagedust... See on igati positiivne.

Arvan, et selle aasta üks parim mäkerdis on pooleli... Üleeile vist - või vähemasti üks õhtu sel nädalal - alustasin... Lõuendil jälle üks ilus hetk, mis hakkas mind kummitama merel olles.. Kass Bongo aitas  salaja maalida, kuid jäi mulle vahele - on  värvinud oma valge käpa siniseks... 😋

Vunki mano - III loometalgud Võrus

Nii, andsin paar   nädalat tagasi oma varba kutsele talgudele. Spontaalselt. Teadmata, mis roll või osa mul Võrus üldse on... Arvasin, et lihtsalt osaleja... väike kaasarääkija... Tundsin, et ammu ei ole mingit sellist mõtetööd teenud - võiks aga teha ja mõelda...  See on vist tõesti see, et kui soovid miskit südamest, kuigi vahel arvad, et oh mis nüüd mina, siis saadki soovi topelt kogusega teha...
Sai projektijuhi Kristinaga natuke vestletud ning enne kui aru sain, olin ideeomanik.
Päris hea väljakutse. Kuigi probleem ja idee ja lahendusedki pole mulle isiklikult midagi uut - olen 20 aastat Kuldvõtmekesega teinud elamiskunsti...
Võib - olla on Võrumaa inimestega arutledes leiame paremaid lahendusi isikliku abistaja teenusele ka laiemaltki... Mul on ausalt vähe kahju sellest, et minu oma vald peab õigeks vaid projekti uue lahendusena ning mu kogemused on õrnõhk... Minu silmis ei saa siin põhimõtteliselt uut olla, saab ainult paremini ja lisa lahendusi. Samas  peab erivajadustega inimesti motiveetima julgesti elama ja andma turvatunnet ka siis, kui näiteks ühe projekti rahad  otsa saavad... Siinkohal ei hakka ma kõike otsast peale  kurblugu kirjutama IAT-st. Tegelikult IAT on parim kuldvõtmeke mu elus, mis teeb vajalikud uksed lahti, et teha elamiskunsti. Hetkel on hästi, kuigi viriseda saaks ju alati. Näiteks raha nappuse üle...          

https://vunkimano.vorumaa.ee/#ideed

Jäin mõtlema, mis või kes mind Võrumaaga seob... Ega eriti ei seogi... Mu kaks isikliku abistajat on olnud Võrumaalt pärit... Minu vanaema vist ka, kuigi palju sellest ei teagi, ja küsida pole enam ammu kellegilt... Sellest on mul tuliselt kahju.

Järgmine nädalavahetus tuleb huvitav ja põnev.
Usutavasti.

Minu raamat on nüüd...

... ka TTÜ Raamatukogus.
Mu  sõbranna kandis seal raamatu "Kohvi jalaga, palun..." arvuti süsteemi, et lugejad näeksid...
Minul on plaan ja soov kinkida vähemasti üks raamat neisse raamatukogudesse, kus on olnud mu näitus... Aega mööda...

Varsti pakun raamatut ka poodi. Võtan hoogu. Usun, et kui miskit hästi teha, siis peab iseendas olema väga hea tunne. Väga hea tundega tegemisel tuleb peaaegu alati hea positiivne tulemus... Siiani on olnud küll see hea tunne, kuid puudub üks gramm... Ma isegi ei tea, mis mu südamehääles puudub veel... Või lihtsalt on tähtede seis selline 😋, et hoogu napib...

Aga kui keegi soovib praegu kohe raamatut lugeda, siis  saab minult küsida ja osta. Kirjutage - helistage mulle. Lepime kokku, kuidas saadan raamatu või mõtleme miski muud välja. Raamatu hind 15 EUR. Lisaks soovi korral raamatusse minult autogramm! Senini on saanud kõik lugejad saanud raamatud autogrammiga...😉

Veel pani Alar mulle südamele, et peaksin pakkuma raamatut järjejutuna kuhugile...  Mõtlen sellele ka.

Oktoobri lõpus olen külaline kirjutajana Lihula raamatukogus. Eelmise aasta kevadel olin näitusega seal...

28. septembril peaksin Tallinnas.
Ka Võrru  Loometalgudele võtan  mõned raamatud kaasa...

Püüan praegu kõikjale kaasa võtta mõned raamatud. Igaks elujuhtumiks!

Juba kuu aja pärast...

Vaatasin just Suud puhtaks, kus räägiti ärevusest . 

Jällegi mõtlemapanev, kuigi... Mina mõtlesin kohe omaette psühhodraama meetodidele, milledega saaks samm - sammult vaatleda, kust ärevust tuleb ja midagi palju positiivsemaks.  Tihtilugu on inimesel iseenda mõtetega palju ära teha... Vahel siiski vaja ravimeid, kuid ... Veel on vaja ärevust kindlasti mõista. Ja ka tähele  panna

Me Maarjaga tegeleme mõistmise  mõistmisega juba mõnda aega.  Minul on küll ärevust, kuidas meil seekord Avatul Laval saab olema.

 Avatud Lava toimub 17.oktoobril kell 18.00-21.00 Poka Sotsiaalkeskuses. 

Avatud Lava töötoa nimeks sai "Loov mõistmine". Meie arvates ei toimi ilma mõistmiseta ükski suhe inimeste vahel - ei perekonnas ega ametlikes suhetes, ükskõik, kas elame vallas või linnas, kas oleme erivajadustega või nö tavainimesed, või mis rahvusest me oleme. Üksteisemõistmine on kogukonnas väga vajalik. Usume, et mõistmist saab õppida ja iseendas kasvatada just positiivses võtmes ning et psühhodraama on suurepärane vahend enesearenguks ja mõistmise õppimiseks. Avatud Laval räägime natuke psühhodraama ajaloost ja teeme tutvustavaid harjutusi, sest psühhodraama on tegevuslik meetod.

PS  Päris ausalt tean, mis on ärevust. Elus on seda mul küll ja veel. On olnud neidki hetki, kus segas mind... Ega ma ei ole sellest väga rääkinud. Nüüd on see ebameeldiv tunne positiivne mulle. Olen mõistnud, millest ta tuleb... Vahel on vajagi, siis tean vähemasti, et elan kõikide tunnetega... Sellest mõnikord teinekord pikemalt.

Jänku...

... leidis omale Stockholmis uue armastava omaniku ja kodu. Või daam, kes leidis mu Jänku näituseseinalt, hakkas silmapilkselt Jänkut armastama. Seda oli kohe kaugele näha, kuidas minu roheline Jänku talle rõõmu valmistas. Ja kui daam rääkis mulle oma kurva loo, mis oli juhtunud juba sõjaajal, seega ammu - ammu, siis sain aru, miks minu Jänku talle nii palju sära silmadesse tõi.

Mul on tõsimeeli hea meel, et joonistasin selle naljaka rõõmsameelse Jänku. Kuigi ma ei uskunud, et see pisike pilt võiks ealeski kedagi nii õnnelikuks teha  nagu toda daami.

Jälle olen mõistnud, et igale  joonistusele ja maalile on kuskil keegi, kes annab joonistusele ja maalile uue armastava elu.

Huvitav on see, kuidas Jänku räägib lugusid minust ja daamist, kuidas meid  seob oma lemmikjänkude kaotused lapsena...

Head teed, mu roheline Jänku ja rõõmusta enda uut omaniku!

Näitus "Värvides on sõnadki"

... Stockholmi Eesti Majas. Arvatavasti Mirjam oli ainus, kes tegi näitusel rohkem kui paar pildi. Imbi juba muretses, kas keegi üldse tegi avamise möllust pilte... Minagi veidi kurvastasin... Mirjamile aga aitäh 😊

Veel Rootsi reisi pilte...

... Mirjamilt.

Hoovõtt tantsuks

... laeval 28. vastu 29. augustit. Algul ei saanud vedama, pärast pidama. Tantsisime tüdrukutega viimase tantsuni. Muide, üks daam  ratastoolis elas mulle kaasa. Läksime Sigritiga ta juurde, kutsusime ka tantsima. Mulle tundus, et daam ei julge, kuigi arvatavasti ta tütar tantsis palju ja naudinguga. Ka minuga mõned minutid. Daam ratastoolis tõesti ei julgenud tantsima tulla... Loodan südamest, et ehk kunagi ta ikka julgeb tantsida, sest arvatavasti salaja soovib ..

Video Mirjamilt salaja...

Töövarjupäev...

Mu postkasti potsatas Tagasi kooli reklaam,  et tuleb töövarjupäev novembris.
Mõeldud. Tehtud. Pakutud.
Isikliku abistajale töövarjupäev. Usutavasti mõnele pakub huvi... Kui ei, siis ei... Kuid mina mõtlen, et noored võiksid ja peaksid pisut teistsuguse tööga ka kokku puutuma. Kas  isikliku abistaja töö ongi teistsugusem kui teised tööd...
Valikutes ei olnudki sotsiaal ega meditsiini valdkonna töövarju - minu meelest kurb. Nuputasin tükk aega, mille alla panen isikliku abistaja... Teenindus valdkond sobis kõige rohkem.

Mul on nüüd kaks kuud aega mõelda väga vahvat ja põnevat päeva, kus saab töövarjuna olla.,

Olen arvamusel, et sotsiaaltöötajad ja teised ametnikud, õppejõud ja õpetajad võiksid/peaksid vähemasti ühel päevalgi töövarjuna kogema isikliku abistaja töö olemist - siis saaks mõni asi hoopis selgemaks ja rohkem mõistvamaks, kaoks kardetav piir erivajadustega ja erivajadusteta inimeste vahel....

Minu pooleliolev mäkerdis. Ma arvan, et mingi tunne minu seest...

Mul uus isiklik abistaja olemas

Ja hästi lahe tüdruk. Tundub esimesest silmapilgust, juba esimesest kirjast eile, et temast saab jällegi minu inimene. Täna õhtul kohtusime. Ta oli nii julge, et tuli kohe mulle koju töövestlusele ning me olime kahekesi. Paar tundi rääkisime maailma asjadestki.
Tema nimi on Sigrid.
Minu jaoks on see hea nali, et enne Sigridit oli Sigrit 😂😋😉
Sigritki jääb mul olema. Aga palju vähem, kui suvekuudel. Vahel saab ka mind abistada, kui mul vaja ja tal  võimalus on. See  on loomulik kulg, et tüdrukute isiklikkest valikutest  tuleb vahemaa...
Kuid usun Sigridiga saab olema sama mõnus ja asjalik möll nagu oli juulis - augustis Sigritiga 😄

Niisiis, olen jälle leidnud usutavasti hea isikliku abistaja!

Uus vanasõna

Uus vanasõna, mis kehtib igavesti minu puhul: Kui Tiia annab varba, on Tiia peos🙃🙂

Mis asja...

... teha tutvumisel teise pangakaardiga...
Juhtusin lugema tutvumiskuulutust, kus oli just pangakaart tähtis... EINOH, tõesti, mis asja? Või olen vanamoodne või sinisilmne lollikene, kes usub ikka veel, et tutvutakse inimesega 😂😂😂 See, et tahetakse tutvumisel losse ja limusiine, on ammu teada, aga et otseselt pangakaardi veel ...

Hoidku Jumal hoia mind selliste lolluste ja tutvuste eest!
Mina ei oska siin muud mõelda ega öelda... 😏😊

Vajan isiklikku abistajat

Töö sobib hästi üliõpilastele ja/või neilegi, kes soovivad uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada omaenda silmaringigi ning teenida lisaraha.

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Soovitavalt noorem naine.

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui väljaspool kodu. Tihti teen näiteks näitusi jne.
Elan täisväärtuslikku elu energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad mind füüsiliselt nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu vari! Ma ei vaja ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega ise palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt. Olen tööajas paindlik nii palju, kui võimalik.

Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga, on proovipäev. Eelnev töökogemus ei ole oluline.

Tunnitasu 5 EUR. Lisaks tasun töölkäimise kulud jne.
Töölepingu saab MTÜ TM Loovusega.

Minu ja isikliku abistaja töö leidmisel korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile). Ole hea kirjuta, palun, miks peasin Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi!

Heakohtumiseni!

Probleemidest - naljaga pooleks

Mõnda aega olen mõelnud, miks on meile probleeme vaja.
Kuid mis siis, kui ei olegi probleemi, kas siis on see probleem, et ei ole probleemi? Kas probleemita ei sünnigi mingile heale asjale täiendavaid häid lahendusi...  Peab kohe loovalt uusi probleeme juurde mõtlema ning neile omakorda uusi lahendusi... Nagu  kõikidest olemasolevatest probleemidest ei piisaks... Aga lahendusi saab tõesti täiendada ja nii edasi.
Minu enda kogemus on see, et üks hea lahendus viib teise hea lahenduseni. Vahepealseid appikarjeid on lihtsalt vaja, et lahenduste süsteem toimiks.

Tegelikult paraku on probleeme väga palju. 

Sain ühe kutse Vunki mano  III loometalgudele Võrus https://vunkimano.vorumaa.ee/, kuhu võib tulla Põlvamaalt ja Tartumaalt osavõtjad. Aga see on pühendatud siiski Võrumaa arenemisele. Isiklikult ei tea otseselt Võrumaa elust - olust kuigi palju, kuigi omaenda kogemusi saaksin jagada küll jne. Seda enam, et soovivad kaasata erivajadustega inimesi, nemad annavad kogemusi ja teadmisi. See ülimalt positiivne.  Arvan ja usun, et soovid parima elu - olu poole on kõikjal sarnased. Just täna lugesin, kuidas Võru linn ei leia abistajat erivajadustega inimesele ... Erivajadustega inimene ise kirjutas appikarjena...

Ja minu oma vald ei usu, et isiklikke abistajaid ON raske leida. Ei usuta mind, et töötaja isikliku abistajaks otsimine ei toimi nii... Mul on mitmed näideid sellest, kui KOV-i sotsiaaltöötaja otsib ja jääbki otsima abistajaid. Ja veel, kui tahetakse leida koolitatuid abistajaid, siis...  Täna sain taaskord, et Kuldvõtmekese süsteemis peab jääma väga hea koostöö ja kõlama peab jääma erivajadustega kliendi hääl. Ja oluline on ka raha. Kuid kõige tähtsam on kõikidele turvatunne ja võrdsus.

Mõnda aega olen ka sellele mõelnud, et rikastel peredel käivad koduabilised - see on normaalne ja kuidagi loogiline meie ühiskonnas. Aga kui erivajadustega inimene vajab elamiseks pisut rohkem abi - läheb ebanormaalseks, vahel lausa varjatud paanikaks...
Miks...
Kas erivajadustega inimesed ei ole ikka veel kohati  ühiskonda vastu võetud...

Minu mõtteid täna.
Asjad on tegelikult naljast kaugel. Kuid kuid naljaga pooleks võtta, on kergem probleeme lahendada...

28. septembril olen lubanud olla Tallinnas. Vähemasti õhtupoolikul. Olen raamatu kirjutajana. 😉 Kihutamine hakkab taas.
Ega ma veel ei tea, kes mul isiklikud abistajad on. Tallinna isiklik abistaja on loodetavasti olemas...

PS Olen ise hakkanud oma probleemidele ütlema: "Tere sõber, lahendame nüüd sind kuidagi ära." 😍

Võib rääkida väsimatult...

... ühte ja seda sama asja. Ikka leidub keegi, kes küsib, kuidas ma hakkama saan ja kes mind abistab.  Viimasel kuulen seda küsimust jälle suht tihti. Vahepeal küsiti harvem.
Mul ei ole küsimuste vastu iseenesest mitte midagi.
Vastan alati. Hea meelega.
Kuid endamisi mõtlen, kuidas olen vähemasti viimased 20 aastat järjest rääkinud näiteks isikliku abistaja teenusest ja oma elu - olust isiklikke abistajatega - ja ikka jälle tajun, kuidas see kõik ei ole jõudnud mõndadele kohale.
Naeratan kurvalt.
Tavaliselt küsijad nagu teavad mind. Loevad mu blogi. On mu facebooki sõbralistiski.
Mõtlen, kas nii raske on siiski mõista, et mina kui erivajadustega naine suudan korraldada omaenda elu ise ning tänu sellele saangi hakkama. Nagu iga teine inimene. Me kõik vajame iga päev kellegi abi korraldades oma elu - olu. Kes vähem, kes rohkem - aga me kõik oleme üksteiste abistamistest seotud. Isegi üksteiste mõistmine on abi...
Oi,  kui vahva olla iseseisev...
Oodake, kui mitu aastat olen elanud... Parem on ju siiski juba elada täisväärtuslikku elada... Noorukile saab iseseisvust tubliks teoks kiita,  kuid... mina olen juba parimates aastates... Ütlen küll, et olen hingelt noor. Olengi. Samas olen näinud elus mõndagi ja rohkem, mis peaks kasvatama iseseisvust.
Ja kas iseseisvust on füüsiline ainult?
Kahtlen tõsimeeli selles.
Iseseisvus on kindlasti vaimnegi. Kogunisti hingeline.
Minu puhul on endast mõistetav, et paljud mõtlevad just füüsilist iseseisvust. Mõttemaailm on kitsas suuremal osal hallil massil. Ei viitsida süveneda...

Kui palju aetaks ikka veel segamini isiklik abistaja tugiisiku või põetajaga või kellega iganes...

Siis mul tekib küll tunne, et suur töö on veel ees,
et
rallida läbi klaasseina ja rääkida neist asjadest väsimatult surmani.

Kahjuks jään pärast surmagi kahtlema, kui palju aru saati, kuidas mina oma elu elasin ja kes minu eest vastutas... 

NB! Kavatsen veel kaua - kaua elada. Rääkida. Või kirjutada. Minust nii kergesti lahti ei saa... 😋

Meie VDMFK - Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnikke Ülemaailmse Ühingu päev 5. septembril

Homme on niisiis ülemaailmne Suu ja Jälaga Maalivate Kunstnikke Ülemaailmne Ühingu päev.http://vdmfk.com/en/news/  ,
Teist korda ühingu ajaloos.
Ühing loodi Erich Stegmani (1912-1984) poolt 1957 aastal. Päev pühendatud temale ja ta imelisele elutööle, milles on nüüd ka minul au olla ning tutvustada päris kunsti, mis natuke eriline tänu suu või jala tööle. 
Suu ja Jalaga  Maalivate Kunstnikke Ülemaailmse Ühing tegutseb 72 riigis. On natuke alla kaheksasaja kunstniku.

Loodan, et mu väike värvine jälg on jäänud südametesse...

1. septembril sai mul 12 aastat VDMFK stipendiaat olla.

27. augustil möödus 10 aastat esimesest näitusest.

30. augustil, eelmisel nädalal avasin esimese näituse välismaal. Stockholmi Eesti Majas.

Esimene maal - 24. märts 2006.

Uskumatud ilusad rõõmud on olnud neil aastatel, mil olen julgenud värvidesse elujulgust panna ja jagada elamiskunsti teistega. Maailmaga.
Uskumatult palju tööd.

Ka teistmoodi saab, kuigi kõik on samas väga tavaline. Tavaline on pintslid - värvid - lõuendid. Teistmoodi on mu jalad, mis on ilusad ja töökad.

Arvan, et mu sõnum on jõudnud paljude inimesteni, et erivajadus ei loe. Loeb anne ja tahe olla ja jagada seda rõõmu, mis annavad need kaks asja kokku, teistelegi.

Olen tänulik ja õnnelik oma jalgadele ja südamele, et suudan värvide keeleski rääkida ja miskit head maailmale anda... Et elu on mulle andnud sellise väljakutse.

Head õnnesoovid kõikidele!
Aitäh kõikidele, kes väärtustavad veidi teistmoodi tehtud kunsti!

Spunki otsides Stockholmis

Olen nagu Pipi,  kes ei otsib aina oma päris spunki. Teadmata, mis see tegelikult on ja kas see ongi üleüldse olemas. Usun, et leidsin palju spunke 😋
Siia riputan läbisegi pilte reisist Rootsi. Mõne pildi juurde kirjutan ka. Need pildid Sigritilt.  Paar siiski Imbilt.

Mõtlen, et imelist merd imelise päikeseloojanguga hakkan maalima. Unes nägin juba uut maali. 

Ma ei olnud hetkekski laevatekil omaette, siiski mõtlesin kallitele, keda ei ole enam, kuid kes on siiski nii lähedal alles...  See on vaid rõõm. Rõõm on seegi, et suutsid pugeda mu hinge ning jääda igaveseks... Näiteks nagu Karel...

                                                                 Reisi sonks.

Ootasin maja ees 28. augusti hommikul autojuhti Annelyd, kelle leidsin viimasel minutil peaaegu . Ta sõitis kogunisti koduukse ette mulle Sigritiga järgi.

 Kuna mul loobusid ja kadusid kuhugile mitu tüdrukut, kes pidid tegelikult kaasa tulema, siis rääkis Sigrit oma Mirjamile, et tule Stockholmi kaasa. Mina nägin Mirjamit alles siis esimest korda, kui ta jooksis Tartus auto peale. Ausalt, tundsin kohe, et Mirjam on lahe, sõbralik ja asjalik. Praegu võin küll öelda, et on minu inimene...
Alguses kartsin, et nii kaugele minna väga uute inimestega... Laevapileteid pidin koguaeg muutma - nädal tagasi olin lõpuks närvis. Tahtsin lolliks minna. Mulle ei meeldi enne minekuid segadused, kuid nüüd oli eelviimasel päeval enne laeva sellised segadused... et mul polnud isegi söögiisu, istusin  poolpäeva arvutis ning mõtlesin, et  mingu kõik kuu peale...

Leidsin laevalt mehikese.

 Sai laevas tantsitudki.  Muusikud tegid mulle silmigi 😉

Karaoket ma siiski ei laulnud, kuigi tüdrukud soovisid vahepeal mul julgeda laulda... Naudisin teiste laulmisi...

Ühesõnaga, lõbus oli .

Natuke käisime ringi. Vaatasime. Uurisime.

Igasugused  kivid väiksemad ja suuremad kaljud meeldisid. Tahtsime ronida...

                                                     Huvitav, kuidas oleks mul ronimine...

Tunnistan, et sõitsin esmakordselt elus metrooga.
Natuke jube oli. Jube oli mõelda, et maa all on selline möll... Samas äge.  Ise olla metroos  on hoopis teine tunne - ehtsam - kui vaadata teleekast ... 

Leidsin lõppude lõpuks päikeseprillid, mis sobivad. Mitu aastat otsisin taga... Ega muud eriti ei ostnudki... Kommi ja šokolaadi ka. Mulle tegelikult ei  meeldi osturallid. Käisime küll poodides. Kuid midagi hingele ei jäänud. Või kui, siis käekott aknal, poeuks oli suletud - seega ei olnud mu kott. Lihtne ja loogiline. See oli ainus kaltsukas, mis jäi silma 😂

 Ööbisime minu psühhodraama õpetaja Ruuda imearmsas kodus. Majaukseni oli  39 trepiastet - maja oli nagu väikes kalju peal puude vahel. Tunne oli nagu metsatukas, kuid keset linna. Mõnus oli mõlemal hommikul maja ees kohvi juua. Sellel suvel polnudki mina saanud nii olla...

 Ruuda, kellelt on alati midagi õppida. Nägin esimest korda tema maale. Teadsin, et maalib. Ei olnud aga näinud...  

Kõige suurem sõber Sebe. Hästi tark ja vahva koer Ruudal ja Äkel. Püüdis mu sülle end pidevalt mahutada.😍 Käpapall on ta lemmikmäng.  Sebe meenutas mulle mu Morrut...

Kokaonu😉 Ta kutsuti appi õhtusööki valmistama. On olnud mitmel pool maailmas  restoranides kokk... On majarahva sõber.

Aitas tol õhtul mind trepistki üles.

Praad oli hästi maitsev.

Hea oli see, et hakkasin julgema mõne sõna ka inglise keeleski ütlema. Tavaliselt seda ma ei julge nagu... Ruuda juures oli hea harjutada. Kuid vähe...

 See Eesti Maja armas väike vanaaegne lift 😉Mulle paras. Tegi romantikat nagu ka, töötas kindlat. Üks uuem metroo lift aga ei töötanud... Nii, et ka mujal maailmas võib ette tulla takistusi, mitte vaid Eestimaal... See on ju elu!

Näitus "Värvides o n sõnadki" Eesti Majas.
 Ilus näitus sai.

Mind oodati. Vastuvõtt oli hästi soe.

 Minu jaoks üllatav seegi, kui mitu korda küsiti, kui palju maksab üks või teine maal. Korra käis peas läbi, et appikene nüüd  ostetakse kõik ära - mis siis teen... Jääbki 62 näitust, ei jõuagi sajani... Mõtlesin, kui kaua mul läheks uue näituse maalide maalimiseks 😂😂😂 Samas oli hästi hea meel.  Järelikult mu maalid on väärt, et rippuda...

Üks daam lubas üks päev näitust vaadata kolm - neli tundi rahulikult.

Ka raamatki oli popp.
Imbi luges ööga läbi ja  seega rääkides reklaamis väga toredasti. Mul tuli jälle autogramme kirjutada.

Oleks olnud igati vahva, kui oleks olnud inglise keelne raamatki juba...

                                         Imbiga saigi näituse alguse. See oli vist aasta alguses.

Head sõnad jäävad minusse kõlama. Mind saatma ja toetama.

Spunk on olemas.
Peab lihtsalt otsima...