Nagu vanasti uute kohtumistega... ehk "muret ei ole..."

 Ootasin hommikul 9-st bussi, et linna minna. Seda ma ei olnud teinud mõni hea aasta. Mind on osaliselt autode mugavusega ära hellitatud. 😉😋 Ometi ennevanasti sai ju pidevalt ja pea alati bussidega sõidetud...

Oli mõnus hingada hommikust värsket õhku. Näha taas üle mõne aja hommiku õue - maailma. See on teistmoodi, kui näiteks päevane õue - maailm.

Hea nali on see, et tähtis kohtumine, mille pärast üleüldse sai hommiku vara linna mindud,  on järgmine kuu. Ajasin millegipärast kuu sassi. Kõik muu oli õige: kellaaeg, kuupäev ja koht. Kuu ei olnud õige...  Seesuguseid apsakaid on mul juhtunud üliharva. Eks tegijal juhtub ikka. Lihtsalt kohtumine jäi ära, sest täna polnud 16. september veel...
Täna sai naerda.
Aga kuu aja pärast tuleb mul enda kohaleminemisega taas hakata sebima... See väike ohe mul.

 Siiski tühja linnas käik ei läinud. Hästi kihvte ja soojasid hetki oli. Mõned inimesed said endale raamatud, kes soovisid ja kel oli just täna aega kohtuda minuga.
Üks neist oli Tuulike Hooandjast.  Leidsime mõlemad, et on ikka vahva, et mul raamat sai valmis. Et sai igal juhul kogemusi - seda kindla peale. Ja uusi tuttavaid ja toetajaid. Pealegi, Tuulike lubas raamatut reklaamida...Olgu mis on, kuid olen veendunud, et Hooandjata ei oleks täna mu raamat lugejatel... Oleks mu mõtetes ikka veel... Suurimaks hooandjaks on siiski inimesed sinu ümber, kas  või mingil veebilehel, alles siis raha...
Oli imearmas näha taas Erikat. Bussijaamas Riinat. Ja veel mõnda inimest, keda polnud ammu näinud... või jälle näha...
Kohtasin kiikudes kaht last. Arvatavasti õde - vend. Tüdruk, 3 - 4 aastane: tädil on mure... Ta mõtles mu käsi ja ratastooli. Rääkisin natuke nendega.  Poiss, 7 - 8 aastane, lõpuks: ära vaata nii, tädil ei ole ju muret, vaata kui rõõmus ta on, ta on eriline.  Mul omal läks süda veel soojemaks. See oli tõsiselt armas hetkeline kohtumine.
Lillekimp, mille sain kinkis Tuulike raamatu eest, jäi liftis täiesti võõrale daamile silma. Äkki küsis minult: "Vabandage, kus nii ilusa lillekimpu saite..."

 Sigritiga käisime mööda Tartut vast 10 km . Jalutasime ühest kohas teise. Ausalt, jala käies näeb palju rohkem kui läbi autoakna

 Mööda Tähe tänavalt tulles jäi silma kurvalt ajalooline Kasekese restoran, mida v asti polegi... Seintel vahva kunst...