Laulupidude käimiste meenutus...

Vaatan silmanurgast eilsest tänase hetkeni Tantsu ja Laulupidu telekas... Noh EI ole minu... minu arm... Ei saa seda õiget tunnet kätte... Kõik nagu on , kuid... seda ühisolemise tunnet ei ole... Laulupidu on kaugel... Teleri sees...  Tegelikult tahtsin väga - väga minna seekordki. Olin veel mõni aeg tagasi kahe vahel, kas ostan pileti või mitte... Mul ei oleks kellegiga minna olnud...

Järgmine kord püüan kindlasti minna.

Olen ühel Tantsupeol ja kahel Laulupeol käinud...

2014 aasta Aja puudustusest võtsime Kristiga maksimaalse. Rongkäikuga, selle kõrval Lauluväljakule ja sealt öösel tagasi, enam - vähem Kopli, kus ööbisime. Usun, et Kristi on ainus isiklik abistaja, kes ON nii pika maa ühe päevaga minuga kõndinud... Kuid olime mõlemad üli rahul ja rõõmsad. Mäletan, kui Kristi tööle tulles kuulis, et soovin ka Laulupeole minna, ütlesin ettevaatlikult - kuidas Kristi nägu särama lõi. Ta oli mõelnud, et mind abistades ei saa Laulupeole - kuid meil olid ühised soovid...

Selle Laulupeo tunne on ka mu Laulupeo maalil.
2009 Sandraga ja siis vist lõpuks vahetasime Helenaga ära. Mäletan, et läksime Helenaga läbimärjalt ta ema poole ööbima ja kogu tee laulsime kahekesi tänavatel... Tantsupeol oli mul parim istekoht. Sandra pani mu pepu alla  ratastooli kellegi seljakoti - ülevaade oi millie...