See peegel, mis pildil, oli mul kuskil 8 ...9, või kogunisti 10 aastat dšusiruumis. Sain ta sõbranna Kristalt, kui ta kolis ... Peegli saatus oleks siis olnud prügimägi... Mäletan seda peeglit palju kauem Krista pool käies, käisin suht tihti. Krista kodu oli vahepeal mullegi nagu teine kodu. Sai tehtud ńalju. Sai nutetud. Kuna elamine oli tal üsna väike, siis peegel rippus köögiseinal. Oli koguaeg nähtaval.
Nüüd selle aasta varakevadel järsku vahetasin peegli välja. Isegi praegu ei tea miks... Toodi uus ja väga kena peegel - kuid see EI olnud MINU peegel. Püüdsin temaga sõbraks saada - uute asjadega peab ka harjuma, kuni nad omaks saavad - igal asjalgi on oma hingeelu. Võib - olla on see minu kriiks, kuid mina usun nii. Uus peegel ei tahtnud juba seinal püsida... Ma mõtlesin hirmuga, et kui katki kukkub , on mul jälle 7 aastat õnnetut armastust, mida ma ei sooviks enam... Ma ei jaksanud vaadata peeglisse - see oli kuidagi väsitav. Kui keegi oleks ennem mulle öelnud, et peegli vaatamine on väsitav, siis ma oleksin naernud ta välja. Peegli vaatasin aga küll - tagatoa ja esiku peegli, mis andsid ja annavad energiat. Ütle vaid peegelpildile, et oled kallis ja usudki seda. Oledki virk ja kraps.
Täna sai uus peegel tagasi antud andjale. Loodan siiralt, et see peegel leiab õige koha õiges kodu, kus ta hakkab naeratama kellegile vastu.
Aga tean MINU peegel on puru.
Ealeski ei saa tagasi...
Jah, ta oli vanakene... Kuid tugev ja - mis peamine, ta naeratas mulle vastu.
Mul on tunne, juba mitu kuud, nagu puiudub kodus mingi hea tugi ja julgustus, mis oli MINU peegli sees nähtamatult... Ja ometi oli see AINULT üks vana peegel...
Loo moraal: enne, kui uut asja soovida välk ja pauk, mõelge, kui kallis on vana on. Tean, et tänapäeval on hoopis teistsugused suhtumised, et oma elu ära elanud asjad tuleb minema loopida jne. Kindlasti ei saa keegi teine öelda, kas asi on ära elanud või mitte peale asja omaniku. Minu peegel oli täiesti elujõus. Tagant järele saan aru...
Uut peeglit soovin. Kuid ainult, mis naeratab laialt mulle vastu ja esimesel hetkel - siis on MINU peegel. Sellist leida tundub praegu raske...
Otsides peegli pildi, leidsin armsaid pilte veel, mis tehtud Pärnus ühel sügispäeval. Käisin isikliku abistaja Erikaga Karelil külas... Oli vahva õnnelik päev, mis tõi praegugi mulle naeratuse näole...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar