... jäi täna töötoast mõtlemiseks... Vähemasti minule endale... Olen aga siiski veendunud, et on olemas vaid PÄRIS kunst , mis on kas parem või halvem, kuid mida loovad siiski päris inimesed. Ei oleks üldse vaja mõelda, kuidas kunsti tehakse - käega või jalaga või suuga... Tulemused loevad.
See tuletab meelde, et minult on küsitud, kas olen PÄRIS inimene...
Tule taevas appi, kuidas vastada, et ei, olen vale inimene või mitte päris...
ERMi töötuba ei olnud mu parim. Ise ei ole ma rahul.
Kõik nagu oli. Midagi jäi puudu.
Lapsi oli. Kuid vähe. ERMis oli ka väga vähe rahvas. Praegu mõtlen, et maalimiseks oli piisavalt palju rahvast, sest ruum - vaba põrand väike... Maarja ja Anu kuulamiseks oli kurvalt vähe inimesi.
Kunagi ei tea, mis hakkab töötoas juhtuma, kuid siiralt öeldes ootasin korraldajatelt rohkemalt ja täpsemalt. Oli siiski suur ja võimas ERM - uskusin, et minusse jääb miskit võrratut kauaks. Aga arvatavasti see töötuba suurenisti ununeb peagi või jääb meelde hea õppetunnina, mida mina ise saaksin paremini teha ja teistmoodi soovida.
Suur aitäh autojuht Ülole, kes sõidutas mind ERMi ja koju tagasi. Kellega nägime üksteist täna esimest korda, kuid mul oli küll tunne, et kauem, et näiteks ratastooli oskas väga hästi lükkada, trepist allagi... Eilne väike paanika, kuidas saan minna, lahenes Mariliisi abiga. Tegelikult olid veel mõned tagavara võimalused... Kristigi ütles, et minemata sa ei tohi jätta - sellele ma üldse ei mõelnud, et ei lähegi, kuid see hoolimine oli armas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar