Olen mõelnud edasi - tagasi kogu juunikuu, et vajan siiski veel suveks isikliku abistajat või isiklikke abistajaid. Ees on juuli ja august - sooviksin ka suve nautida. Praegu on päris hea, kohe mitu uut isikliku abistajat. Kuid kui neil päevil, kui mul vaja on isikliku abistajat või lihtsalt niisama minna tšillima, nt kas või nüüd jaanide aegki, siis - paraku ei ole kedagi. Osaliselt minu enda "süü" ka, et mõtlen rohkem isiklikke abistajatele endile, mitte endale. Ja nii olengi jällegi kõige ilusamal suveajal st jaanideajal olen koduseinte vahel ja suhteliselt omaette nagu paljud pühad olen olnud... Õnneks, praegu ei olegi mul aega logeleda. Raamat tahab kõige viimast lihvimist...
Ma usun siiski, et võiksin rohkem õues olla. Eile olin tegelikult praktiliselt esimest päeva sel kuul mitu tundi õues. Seda tänu ka fotosessioonile. Muidu selleta ei oleks olnud ka. Ja Kristi oli eile taas see, kes päästis mind välja - tuli isikliku abistajana appi. Tunnen ammu, et me Kristiga oleme töösuhtest välja kasvanud. See omakorda, kui paluda olnud super head abistajat kui päästjat, võib hea sõprussuhet rikkuda... Kuid hästi super on see ka, kui on olemas abistajatest sõpru, kes tulevad igatmoodi appi, kui mul SOS olukord.
Mulle on öeldud, et olen egoist... Aga ma peangi mitu korda rohkem iseendale mõtlema. Samm sammult ette päevast päeva. Kas see on egoistlik - ma ei tea. Võib - olla, et on. Võib - olla on see normaalne ja loogiline... Igaühe omaenda otsus minust.
Mina elan oma elu.
Olen nii hea või halb nagu olen.
Seda blogi lugu ärge jagage tööpakkumise pähe, palun. Siin jälle minu mõtted...
Ja usun, et mina ei muutu oluliselt tööandjana ega inimesena...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar