Mitmesse päeva võiks mahtuda kogu elu tegemised...

 Minu vastus: täpselt nii paljudesse päevadesse, kui palju päevi elame.

Täna oli isiklikul abistajal  Nansyl viimased töötunnid. Ta oli kuidagi kurb, et ta ei suutnud teha rohkem mu elus, sest mina olin nagu pidur... Mul veidi paha tunne, sest Nansy oli  hea abistaja. Teadsin, et Nansy tahtis rohkem , võib - olla mitme aasta minu  töö ja soovid ära teha... Teisalt, andsin ise endale parima kahe kuuga. Oma kodule. Oma elule. Tundsin, et rohkem ma ei suudaks...  Tegin niigi äkiliselt palju ootamatusi asju, millele olin küll kaua mõelnud, kuid siiski veebrauris veel ei osanud mõeldagi, et juba märtsis hakkan mölluga pihta...  Kindlasti ei saa kodu eales valmis - selles olen ammu aru saanud... Praegu ootan akutrelli ja aknapõskede uuesti tegemist jne. Selleks tulevad appi poisid. Seda tean ammu jõuluajast...
 Isiklik abistaja abistab ju kliendi nii palju, kui palju klient vajab. Mina luban alati oma abistajal endal ka olla veidi loov - see annab tööle  värvi juurde. Teeb usaldust.

Pea 20 aastaga on olnud nüüd 92 isiklikku abistajat. See tähendab, et on  olnud 92 kohtumist ja lahkumist, 92 arvamusi ja asjade panemisi mu kodus, 92  väga erinevat inimest ... Ja mina üksainus olen suutnud jääda  kuidagi iseendaks ning teha  ja hoida oma kodu endalikuna. See on uskumatu... Ka mulle endale. Vahel suht keeruline, kuigi näib mänglevat kerge. On mulle nagu proovikivi, kas suudan jääda iseendakski.
Ja igal isiklikul abistajal on olnud oma hea oskus. Täpselt ühesugusi abistajaid ei ole ega saagi iialgi olla. Ainus asi on olnud neil täpselt ühine - olla minu isiklik abistaja...

Tihti pean mahutama ühte tundi kümme asja, mida isikliku abistaja abiga teha... Ma ei kujuta ette, et rohkem mahuks... Ja kui mahutaksin rohkem asju ühte tundi, siis tekiks mul tunne, kas järgmisel  hetkel saaks  elu otsa - kui kõik saaks ühtäkki otsa...