Latte´t on alati hea alguses vaadata,  alles lõpuks ära juua.

Täna jäid pooled asjad paraku ära, sest  mõni isikliku abistaja kandidaat lihtsalt loobus kokkuleppitud töövestlusestki saades sõnumi laupäeva hilisõhtul, et ta loobub - egas midagi, see ei ole maailma lõpp ... Ma arvan, et äraütlemisi on  olnud mitmekordi rohkem, kui on isiklikuks abistajaks jäätud...

Kuid kohtusin üle mõne aasta Lauraga, kes on olnud üks mu super isiklik abistaja paljude seas... Ta tuli 2001 mind meikima, appi Vampsile, kui mul raamat ilmus,  ja jäigi mu ellu...  Koos oleme psühhodraama esimese astme lõppetanud... Väga hea on mõni isiklik abistaja mõne konkreetse tegevuse jaokski, kas või üle mitme kuu paar päeva ja kellele meeldib sama asi, mis mullegi... Täna  rõõmustasime - unistused täituvad varem või hiljem, lähemal või kaugemal...  Tuleb vaid uskuda...

Saan olla tõesti õnnelik ja uhke, et minu isiklikkel abistajatel on hästi läinud. Nad tublid ja asjalikud. Tean, et nemad ütlevad minu kohta sama.  Kaasaelamine on vastastikune. 😊💕

Ränduri  pubis Tartus ei olnud ma kolm - neli aastat käinud. Ikka hubane. Teenindus küll aeg luubis. Vähemalt täna tundus mulle nii.










 Täna on pisut nukker päev - 41 aastat tagasi suri minu vana... Ma olen tänulik, et vähese aja jooksul, mil sai mind eluks õpetada, andis vanaema mulle endast parima... Alles mõni päev tagasi sain teada, et on inimesi, kes mäletab, et vanaema oli mu kõrval  ka esimesel koolipäeval... Oli küll. See päev on mul hästi meeles...  Usun, et vanaema, kus ta iganes praegu on, soovitab praegugi vahetevahel, et mõtle oma elu järele ning meenutab, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab... Kui mul raske, siis pruugib talle mõelda, kui lähedal on... Tean, et olen suur... kuid siiski naeratus tuleb alati  näole ja raskus näib vähem raske... Usun, et vana võib olla täna mu üle uhke...