... on naeratusi.
Sorteerin eilsest õhtust vanu pabereid, kaustikuid, kirju... Homme saan siiagi panna ühe huvitava ja armsa kirja pildi, see on ajalugu ajakirja NOORUSESTKI... 😉
Ainult ei leia luuletuste kaustikut...
Aga leidsin taas kommipaberi. Alati, kui selle leian, tean täpselt, kellelt ja kuidas selle sain ja mäletan aegagi, kuna selle sain. Kommiga muidugi sain kommipaberi. Paberil ei ole nime ega kuupäeva. Millegipärast siis jätsin alles. Täna läbis mind kommipaber varvaste vahel üle keha soe judin.
Vaatasin aknast taeva.
Naeratasin.
Karel tuli meelde...
Nii vähe ongi vaja, et vahetevahel head ja rõõme, mis on olnud ja mida muidu alati ei tulegi meelde, tulevad taas meelde. Lihtsalt üht kommipaberit.
Panin paberi tagasi paberite vahele. Ei jätnud väga meelde, kuhu või õieti umbes tean ka - aga kunagi kui jälle leian , siis naeratan jälle...
Võib - olla olen lollakas, et hoian igasugust pahna, kuid usun, et alles hoitul on mingi väärtus... Ülikooli ajal kirjutasin konspekte ilukirjas ja igasse ruutu... Praeguseks on arvuti mu jalakirja ära rikkunud. Tõsiselt.
Ja kui suur oli kunagi kirjavahetus... Ümbrikke pildid jne. Minu meelest sellist kirjutamisrõõmu, nagu oli veel 25 aastat tagasi, paberi - pliiatsiga, ei ole enam... Arvutis, emailid ei ole see...
Tähtpäevakaartidki on mul alles...
Arvatavasti kunagi aastate pärast kaovad kõik... Seni, kuni mina olen ja usutavasti kaua kaua veel, on mäletusrõõmud õhus...
Kinkige kallitele ja sõpradele vähemasti üks väike komm südamest esimesel kohtumisel... 💕
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar