Üheltpoolt tundub see kiri hästi tänapäevane, kuigi tänapäeval postatab selline kiri e-kirjana e-postkasti... Teisalt, on tal ajaloo hõng paljus. Juba see, et siis oli veel NSVL.
Mina olen niisiis pildis olnud üle 30 aasta... Seda kuidagi ainult iseendaks olemise kaudu. Lihtsalt olen olnud pildis nii või naa...
Siis sain tõesti palju kirju. Mitte üks kiri ei ole jäävalt meelde jäänud... Igavesti mäletan 1988 oktoobri päeva, mil üks uksekell muutis kogu mu elu, samm - sammult tegi teoks mu unistused ja andis aastate pärast mulle ellu jäämise karmi kogemuse... Aga ma ei ole olnud hetkekski kahetsenud... See on hoopis teine teema. Aivar ei kirjutanud ühtki kirja. Ta tuli lihtsalt ukse taha nagu ilusas muinasloos...
Märkmik on ka ajakirja Nooruse oma. Selle sain hiljem, kuid kuna ei oska öelda... Arvatavasti kohtudes kunagi taas Sveaga...
Päris esimene kiri mul ilmus Nooruse kirjasõprade veerus paar aastat varem. Sellest on mul siiani sõbranna Katrin...
Saan vist öelda, et mu nooruse ajal mängis suurt olulist rolli NOORUS.😉
2 kommentaari:
Aitäh, Tiia, ilusa mälestuse eest.
Olen Svea tolleaegset tööd puuetega noorte olukorra kajastamisel meenutanud ka oma raamatus "Nooruse lugu" (2017, Petrone Print) peatükis "Puuetega noorte tõde" (lk 154-156). Seal on Sinu, Auli, Meelise, Leino, Mihkel Aitsami jt kohta ka natuke.
Soovin Sulle ikka jaksu, rõõmsat meelt ja ilusat kevadet!
Oi, see on minu jaoks üllatus - aga üllatusi ma armastan. Ma ei teadnud raammatust midagi. Otsin kindlasti üles, kui saan, siis ostan.
Aitäh heade soovide eest ja Sulle seda sama!
Postita kommentaar