Jah on vana. Aga temas on kuidagi vastupidavust valamu kõrval nõuderesti all. Ta on nagu mulle loodud. Kuigi ta oli kunagi hoopis lasteaia öökapp. Piret tõi ta minule. Teised ülejäänud kapid läksid juba siis - ehk 13 aastat tagasi prügimäele. Minu kapp on paaril korral üle värvitud...
Praegugi köögi remondi ajal mõtlesin ka, et viskan õue... Õnneks ei olnud kohe võimalik viia õue. Lõkeplatsile.
Nii seisis kapikene nurgas. Vaikimisi karjus mulle vastu, miks teed nii, sul läheb mind veel vaja... Tegelikult päriselt ka - mul polegi köögis nõuderestile nii mugavalt kohta, kui tema peal ja kartulikorvile, kui tema all. Uus kapp - aga tal ei oleks minu lugulaulu ja ma ei oskaks öelda hetkel, kas leiaksin sellise kapikese, mis naerataks kohe mulle, et ongi päris minu oma...
Loomulikult on mul majapidamises palju neid asju, mida tunnetan, et nad pole päris minu asjad. Nendega ei seo mind mitte miski. Neid vajan täpselt nii kaua, kuni saan uue oma asja ja veel rohkem on hea meel siis, kui asi saab õigesse paika.
Näiteks laelamp ei ole saanud minu omaks. Ta meeldib, kuid tegelikult ei ole see niisugune laelamp, millest unistasin ja unistan siiani... Ta pole lihtsalt minu valitud - ehk sellepärastki ei ole saanud päris minu omaks. Kuigi on minu. Annab valgustki. Kuigi see mingi hea lugulaul puudub ja jääbki vist puuduma...
Täna vaatasin kapikest. Otsustasin, et pean ta ise üle värvima. Mööblit polnud ma ise tõesti enne värvnud. Ikka on keegi kärmelt värvinud ja ongi olnud hästi. Aga täna tundsin, et soovin ise värvida.
Minu kapp.
Minu kodu.
Minu armastus kogu asjade sees.
Tulemusena olen rahul.
Kapp lõi taas särama.
Minagi säran. Mul õnnestus järjekordselt teha, mida olen ennem palju mõelnud proovida teha, kuid pole julgenud teha.
On küll hoopis teistsugusem parem tunne.
Oma jalgadega tehtud on kaunikene!
Kuna nägin pildi tegemist silmanurgast, siis näitasin nalja pärast keeldki. Tehke järgi!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar