Olén tundnud mõnda aega, et pean midagi kohe palju muutma enda elu - olus. Sest juba päris kaua tunnen, et seisan paigal. Kuigi koguaeg liigun ja tegutsen. Paljud imetlevad mind aimamata, et minu hing on tegelikult päris rahutu rutiinist. Igatsen midagi päris uut, enneolematut, mida pole veel teinud või mis viiks mind edasi. Mul on küll suured unistused, kuid kui jätkub päevast päeva üks ja seesama, siis ei jõuagi ma kunagi või jõuan liiga hilja nendeni.
Julgust tuleb võtta.
Muutsin totaalselt oma songsi.  See väikene muutus sellest, millest unistan jätkuvalt - olla lihtsalt mina ise, kuid olla kuidagi veel kenam, särtsakam ja parem mina ise. Olla üllatusrohke nii iseendale kui ka teisele.
Ma ei  mõtle tõsiselt oma vanusele. Aeg on aeg. Aega ei saa mitte kuidagi teisiti liikuma panna. Vahel mõtlen, et minutid, tunnid, päevad ja aastad on kokkulepe kes - teab - kellega. Ja on , et on ajalised kokkuleped - muidu oleks kõik kaoses... Arvan nii. Arvan samas ka, et ei tohi olla nii range enda suhtes ja mõelda ühel ilusal päeval, et issakene olengi nüüd vana ja punkt.
Usun, et vanust tunnetab inimese süda ja hing, näitab silmadesära.

Kell on palju. Pisut väsimus peal.
Ei jaksa pikemalt kirjutada. Päeval olid rõõmud ja mured läbisegi...
Õhtul oli väikene kodune spaa ja ilusalong. Hästi õdus ja romamtikaline. Küünlad põlesid ka köögis uutel riiulitel. Oli nalja ja naeru, ja kõike, mis hea tunde juurde käib.

Mina enne muutust...




On olnud jälle hetked, mille eest võin tänulik olla.