Minu elamine täna

 Roosa sein.


Mu voodi on kitsas kahele kassile - Bongo lõi Pätu minema ja  magas ise paar tundi ta kohal. Nägin Pätut esmakordselt omas voodis pea patjal magamas...












Sai aknad pestud. Jälle riputatud akna ette lemmikkardin, mille tegi kunagi mulle Anita. Lilleaedki sai korrastatud. Mul on kokku 21 taime  lillepotti. Jõulukatkused  õitsevad hoogasti. Oli aeg, kui oli kaks korda rohkem lilli mu botaanikaaias.

Pildid Kristilt.

Minu kelmikas hing

 Baurofis. Seinavärvi valimis. Arvake, mis värvi tuleb mu tagatuba - magamis ja maalimisnurk? Kahte värvi...

Ühte seina tuleb tapeet, mida täna hinge ei jäänud... Paar jäid silma küll, kuid mitte hinge... Võib - olla luban endale hoopis seksika pilttapeedi voodi taha😋😉

Vaatan.
Mõtlen.

Kes mind keelab omaenda toas teha, mida mu kelmikus soovib...

Nansy ütles, et ta nägi täna 20 - aastast Tiiat, kas ma ise tunnen sellist Tiiat...

Eh, vahel küsin tõesti, kui vana ma päriselt olen... Aus vastust - ma ei tea. Mulle tundub järjest sagedamini, et inimesed varjuvad oma vanuse taha ega taha sellepärast miskipärast lasta endas rõõmul lendleta - nii on mugavamgi ja kergem murelikku näoga ringi käia... Ma ei tea. Mina lihtsalt olen selline. Tunnen ise ka suht tihti, et kõik on kuidagi kergesti olema ning vallatusi peangi tegema ja ütlema... Samas tean, et olen parimates aastates, kel on ka probleeme ja muresid, kes nutab ka vaheteevahel...Hetkel tunnen iseend hästi. On jällegi minu möllu aeg... Naudin seda! Kuradile, see aastate arvutamine ja omaenda piiramine, see , mis on ID-l! Hahaha, 20-aastaselt mõtlesin, et appi, olen vana... Nüüd tunnen, et olen noorem kui kunagi varem. Ma ei mõtle sellele väga tihti.
Mul on lihtsalt hea ja mõnus olla!
Olen täpselt nii vana nagu välja näen ja tundun!
Numbridega pole pistmist. Numbreid ma ka ei häbene... Seesugune ongi mu vanus...

Facebookis öeldi meie kohta: "Kaks teletupsut" - armas ju. Kevadet otsisime Maarjaga. Nokitsesime veel projekti.

Oli töine laupäev.
Kelmikalt.

Pildid Nansylt.

Hommikul ma ei mõelnudki veel, et õhtuks on elamine remondi hullumaja ja tagatuba päris tapeedita... Mõtlesin, et alustan maalimisnurgast ja liigun tasakesi üle toa...
Mul tegelikult ei ole ju veel värve ega tapeedigi ostetud... Kes mind hästi tunnevad, need teavad, et tapeedivalimisega läheb  mul kuid, sest ma ei leia seda õiget... 😋 ja kui leiangi, siis käin sada korda vaatamas ja mõtlen - mõtlen...

Nüüd pean kiirostu nagu tegema - kaks võimalust , kas õnnestub või ei õnnestu...

Viie aasta tagust apsakat ma ei korda, et lasen kellegil teisel oma tuppa  tapeedi valida, mis kisendab kõvasti, et võta mind maha... Tookord võtsingi, või õigemini tapeet ise otsustas kolme  päevaga, et ta ei jää seinale... - ta ei olnud minu oma.
Viis aastat tagasi oli asine Kass Bongo nr 1. Täna oli tähtis käpp Kass Bongo nr 2. Aga Kass Pätu hoidis möllust eemale, vahepeal oli kadunudki tühja kappi.

 Minu kõige armsamal tapeedil sai aeg otsa... Tundsin aja otsa saamist juba mõnda aega... Juba sellepärast, et tapeedil oli Jänksi jälg, ainuke koht, kus Jänks suutis  närida korralikult, oli minu voodi taga olevasse tapeet...


Tapeedi lugu.
Kaks aastat hilisin Bauhofis käies.
Siis sai vist natu üle aasta seinas olla, kui pandi mitte minu tapeet... Siis ostsin teistkorda täpselt samasuguse tapeedi, sest lihtsalt minu tapeedil ei olnud mu juures aeg täis saanud... Mõni ei mõistnud , miks nii teen, mõni naeris... Aga minu jaoks tapeet elas mu toas - ja rohkem mul ei olnudki vaja.

Ühele maalile sain idee just omalt tapeedilt.

Kui täna Viktoria ja Nansy maha kiskusid, siis mina omaette jätsin tänades tapeetiga hüvasti... Tegi mulle palju rõõmu.
Selline võib olla ka ühe tapeedi lugu, kui oskad südamega asju näha...

 Viktoria oli super tubli. Ta lihtsalt oli südamega asja juures. Ma nagu ei palunudki... Viktoria tahtis ise aidata... Aitäh talle selle abi eest.

Pildid tegi Nansy.

"Vesi kukub!!!"

... hädaldas väike Kristiina wc-s olles.
Mina olin tema ema Viktoriaga tagatoas, tõmbasime tapeedi seinalt.
Pesumasin pesis pesu.
Jooksime vaatama, mis ja kuhu kukub.
Pesumasin äravoolu toru oli lahti tulnud wc-poti toru küljest... Vesi voolas... Vesi "kukkuski" põrandale.

Alo 112 sai jällegi ülikiiresti appi tulla.
Õnneks oli hästi lähedal tööl.

Üldse oli tänane hommik hullumeelne.
Asjad kukkusid ja läksid katki.
Kassid ja lapsed tegid möllu.

Mina ja Viktoria jäime ellu!
Lõpuks. 😀

Projekti taotlus on peaaegu valmis saatmiseks KOPi tähtajaks. Loodetavasti hinndakse positiivseks ja rahastakse. Siis on mul ja MTÜ TM Loovusel kergem korraldada IAT päeva, mis on pühendatud teemuse 20 aastapäevale mu  oma Kastre vallas.
Isikliku abistaja teenus on minu elus mänginud olulist rolli. Andnud mulle jätkuvalt võimaluse olla see, kes ma olen ja kes ma tegelikult usutavasti olengi... Ma ei kujuta täna oma elu teisiti ettegi...

Veel on paar päeva aega projekti taotluse kallal nokitseda...

Suht keeruline aga on asjalikku asja emotsioonideta mitte ilukirjanduslikult kirjutada nii, et on äratuntav südamest  tulnud ametlikum tekst...

Õnneks nüüd on jälle pisut rohkem aega õhtuti raamatut kirjutada.  Sinna saan panna kõik oma emotsioonid. See meeldib  mulle super hästi.

Projekti kirjutamisele mõeldes  olen/oleme Maarjaga rahul...

Salasoovid ja salamõtted

täna ühele noormehele ühest noormehest😊

27 aasta eest sündis üks pisi hiiglane, kelle sai Silver ja kes on mindki palju õpetanud tema enda teadmata. 😉 Täna ajas kaugel maal omi asju, kuid minulgi oli päris sünnipäevapidu. 😍 On olnud rõõm olla poja mampsiks, kuigi vahetevahel mõtlen,  et lähen hallikski (selle vastu aitab küll juustevärvimine!!!)... See on (olnud) üks parim tunne ja elamisviis. Silverile olen tänulik, et ta on tubli ja hea.

Las salasoovid, mida soovisin küünlaid puhkudes Silverile saladuseks, muidu ei oleks nad salasoovid.

Kristi tegi video ja pildid.

Aitäh, minu inimesed,

kes te olete öelnud mulle häid ja vapustavaid sõnu  "Iseolemise" eest 😍

Minagi olen uhke teie üle, kes te olete minu üle uhked!

 Niinii, vahva ja armas on sedagi teada, et minu endised isiklikud abistajadki vaatasid mind telekas ning elavad siiralt kaasa minu tegemistele. Nii nagu mina neile...

Me üheskoos oleme teinud HÜPE.
Iseendas ja iseendale.
Üksteises ja üksteisele.
Ja mitte üks uks ei jää suletuks, kui oskame suurelt ja siiralt unistada.

Mina usun sedasi.

Siiani olen kuulnud ainult ühte pettunud kommi (see on magus komm) : Miks mind oli telekas vaid kolm minutit ja miks olin väga igav ja miks ma ei seisnud telekas pea peal - ma pidavalt seds suutma. 😂😋
Need MIKSID tulid minu oma lapselt.
Lubasin järgmine kord telekas rohkem möllu teha... Aga emale lapse miksid ei lõpe kah mitte iial!!


Pilt tehtud 5 aastat tagasi Sargvere mõisas näituse avamisel.Leidsin...

Õhtune nokitsemine...

... tegi tuju heaks.
Päev just ei möödunud selliselt nagu olin planeeritud. Pooled asjad tegemata. Kuigi ei ole hullu. Homme ja ülehomme ka päev. Midagi paanilist ei jäänud tegemata. Lihtsalt väsitav on päeva ümber mängida vahel...
Aga õhtul sai nokitsetud köögis ja dshusiruumis. Arvan, et sellist  tibilikku köögi ei ole minu elus olnud.

Oma maalide pildid  on nüüd mul endal seinal. Üks neist "Hingekeel", millega mul eriline side armsade hingedega...
Teine on "Väga elus"...  

Kolm tooli said uued karvkatte ühest talvemantlijuppidest.

 Ainult Tuhkatriinu kuldkingad puuduvad  toolide all. Need ju tantsisin katki Olustvere lossis 😂 Peaks muretsema uued kuldkingad... ja kaotada ikka lossitrepil, mitte tantsupõrandal...

                                                       Nansy  käed aitasid nokitseda.

Lõpuks sai iseenda kallal nokitsetud...  Pärast päeva on mõnus dshusi all käia...


Selliseid hubaseid õhtuid on mul  viimasel ajal harva olnud ning just sellisid õhtuid vahel igatsen... 

Iseolemine ehk ole ise

https://etv.err.ee/917574/iseolemine

Niisiis, vaatasime romantiliselt "Iseolemist".  Hanna istus köögiaknalaual, minu selja taga varjus nagu isikliku abistajale kohane... Olen Maarja ja Viktoria, süles Kristiina, keskel.  Väike Silver ja Caroliina mängisid. Markel tegi pildi teleka vaatajatest.

Viis - kuus küünlat põlesid.



Ma ei mäletagi, mil viimati nii mõnusasti ja romantiliselt sai telekat vaadatud.

Saate oli armas.

Mulle meeldis, et olin veidi tagaplaanis. Oma sees soovisingi, et seekord oleks rohkem Maarjat kui mind... Mind on niigi igalpool päris piisavalt... Seekord ega ma suurt ei rääkinudki.  Seegi meeldis mulle.

Iseend mulle jätkuvalt ei meeldi vaadata - olen lihtsalt jube. Ei tegu ega nägu. Ausalt ka. Võimalik, et ma ei ole ikka harjunud ekraanilt vaatama. Peegelpilt on hoopis muud! Teisalt, võiks elavat pildi rohkem olla, siis näeks, kuidas end füüsiliselt olla ja ehk harjuksin iseendaga äragi...

Väga - väga palju oli vahele jäetud. Loogiline ka. Terve päev võtteid ei mahu paarikümne minuti.

Olen nüüd paari tunni jooksul saanud viis - kuuskümmend vastukaja saadele. Kõik väga positiivsed. Marguski saadejuhina on oma osa saanud heade sõnadega.

Kui pärast saadest küsisin, mida ma pildi juurde facebookis kirjutan, siis vastas Hanna kavalalt, et ole ise ja otsusta ise... Jumalas hea soovitus, kuigi mõtlesin, et vaatasime üksmeeles ja võiks lõpetada õhtu ka rõõmsas kooskõlas.  
Nüüd siia kirjutan küll ise oma mõtteid.

Kui natu saate apsakatest silmanurgast vaadata, siis oli paar apsakat oli sattunud saatesse... Ei olnud, et maalimisühing on ülemaailmne, kuigi seda ütlesin mitmel korral.

 Olen rõõmus ja tänulik, kui keegi hakkab täna pärast saadet otsima ja leidma õnne enda sees ja naeratab siis iseendale - sellest saab maailm parem 😍

Täna oli üldse külalisrohke pühapäev. Sellist on mul harva.
Käisid Alo ja Pille poistega.
WC-pott sai ilusti kõvasti põranda külge. Pesumasin sai ka  tagasi wc ja dshussiruumi, mitu aastat oli nagu toas. Mulle hakkas see pinda käima, kuigi ruumi poolest oli wc - dshussiruum suurem...


Kas mul on elujulgust...
Ma ei tea. Ei ole nii mõelnud.
Elada on mõnus ja kena.
Olla ise.

Kui toredaks pühapäev saab....

... kui lendan sõbrana sõpradele külla läbi etv telekanali 😍

Täna kummitab mind kõige suurema sõbra laul 😀

Aitäh, tüdrukud ja poisid, kes peate mind omaks semuks ja olete kas või läbi etv telekanali täna kell 19.30 minuga. Ja ka Maarjaga ja mitme teiste vahva inimesega.
Sõprade ring on suur ja lai.
See ongi ISEOLEMINE.

Tean, et minu juurde tullakse telekat vaatama.  Kui keegi on veel, kes soovib üheskoos telekat vaadata, tule aga mulle päriselt külla.
Ja tähistame esimese maali sündi 13 aastat tagasi.

Usun, et oleks papa minu üle vägagi uhke. Tegelikult ta ongi usutavasti uhke, ükskõik, kus ta hing ei viibiks...

Kuigi papa ei saanud oma eluajal iseendaga hästi läbi, oli ta siiski hea hing ja vahvalt hea papa. Mis sest, et sageli ajas oma joomisega mul südame täis... Aga see oli tema valik, kas ta tegelikult tahtiski seda - seda ei saa ma enam ealeski teada...

Viimased sõnumid, mis papa mulle jättis,  on, et ta on minu üle uhke - tütar saab kõikega ikka hakkama - ja kõik ongi ok.😍

Täna olen tänulik, et võin sellise papa tütar, kellelt olen pärinud natu arvatavasti joonistamisoskuse ja ande.


PS Minu hingesugulane oli ja on Äpu 😊💕

10 minutit 23. märtsil 2006-st tänaseni

... Ja kogu elu muutus...
Ostsin esimesed kaks lõuendit ja õlivärvid - Pille hirmutamisel, et jätab mind ööseks Zeppelini, kui ma ei osta kohemaid maalimistarbeid. 😍😂
Need 10 minutit enne Kaagvere bussi on olnud tagant järele mõeldes mu elu ühed tähtsamad paljude tähtsade minutide seas. Kõik mu head ja ägedad otsused on tulnud välk - pauk, kuigi enne kiiret otsust väga aeglast kahtlemist ja mõtlemist... Muide, mõtlen juba 13 + aastat, kas oskan joonistada ja maalida ja kas olen üleüldse loov inimene..
Pillele olen tänulik aga - vahel on vaja tagant lükkamist ja  sõnugi... Tookord olin pisut pahanegi, kuid rohkem iseendale, kuigi ma ei tunnistanud seda siis. Mul ei olnud põhjust, miks mitte proovida... See ei olnud põhjus, et öelda "ma ei oska maalida ja punkt" kõikidele, sh iseendale. 

Täna õhtul sain teada, et Laekveres on mu näitus üleval. Simunast läks näitus Laekverre. Seegi oli Mary sõnul kiire otsus. Hästi hea ajastus minu jaoks tähistada 13 aastast maalija algusest... 😉

Täna sain tehtud üllatav laupäev. Käisin linnas. Nansyga esimest korda.  Ta isikliku abistajana sai super hästi hakkama. Sain hunniku rohelisi nõusid, mis on mu nõrkus. 😂
Käisin ka Raadil. Papal oleks homme sünniaastapäev.
Südames on rahu.
Elu on hea.

Okasroosikest mängisin...

... ning hetkel saan kasutada parema jala kolme varvast 😋

Ei midagi hullu.
Tööõnnetus vaid.
Hakkasin väikest lauda värvima. Mul mõte, et võõban hallile oma maalimis akrüül roosat ka. Ehk siis saab lõpuks pisi ateljeenurk minulikult õrn, kus mõnus maalida... Nagu alati pigistasin värvi tuubist taldrekukillule... ja varbad puudutasid kuidagi valesti killuserva.
Haava nagu ei olnudki. Ei näinud. Kuid põrand oli veretäppe täis.
Külm vesi aitas natukene...
Lõpuks kutsusin naabrinaise Viktoria appi plaastrit panema varvastele. Lihtsalt närvi ajas veretäppide tilkumine.

Naersime Viktoriaga, et küll pulmadeks paranen.
Huvitav, kelle pulmadeks ja kaua pean pulmi ootama...
Mul vaja homme juba nõud pesta -  mul  ei ole aega haavatud olla...

Lauake ja kapike said täpselt sellised nagu ettekujutasin...

Praegu vaatasin  filmi "Vaikuse muusika" Andrea Bocellist...
Panin mõtlema... 

Armastus on kõige - kõige...

Ja nii see on...

Kevad saabub

paarikümmend minuti pärast.
Nii armas on mõelda, et pime aeg läheb valgeks ajaks. Kuigi usun, et minu sees  polnudki sel talv eriti ei olnudki halli või pimedus... On olnud hoopis kuidagi soojad vikerkaarevärvilised tunded. Mis sest, et vahetevahel ei ole olnud mõni asi ja hetk nii nagu soovisin. Lõppkokkuvõttes oli ilus talv.  Hingeliselt soe ja lootuserikas talv. Talv möödus kiiresti...
Isegi elektriarved püsisid normaalsed. Mul pole talviti tõesti selliseid normaalseid arveid olnudki. Olid küll suve arvedest mitu korda suuremad, kuid arvestades, et elektiküte on, siis ei midagi üle mõistuse. Arvatavasti tagatoa uus kolmekordne aken aitas ka kaasa sooja hoidmisele. See aken sai pandud üleeelmine jõuluaeg...

Täna sai nokitseda Maarjaga projekti kallal. Usun, et saab hea projekt, Vastasel juhul ei kirjutaks  ma projekti, kui mina ise ei usuks oma töösse.

Ja IAT päev tuleb 13. juulil.
Sellest lähemalt lähipäevil.

Ai, unustasin Elva kirjutada - ootakse  isiklikult minult näitusepakkumist. On juba rääkitud...

Laekvere  Rahva Majja saab näitus varsti, kas kuu lõpus või kuu alguses.

KEVAD ONGI KÄES. 😉

 Palju tegemisi on sel kevadel. Vähemasti minul. See meeldib mulle. Siis tunnen, et elan.
Mul on vastupidi, kui pole miskit toimetada ega teha, siis vajun masenka. Kui ma ei jaksa enam, võtan aja maha. Kuid puhkust on omamoodi tegutsemine.
Ja loodan, et liblikadki hakkavad kõhus ja õhus tiirlema ja lendama. See on päris hea  tunne. Mäletan seda tunnet küll iga kevad.
Annab  elurõõmuenergiat juurde.
Seda vajan.
Väärin.

Soovin kõikidele liblikalist kevadet!!! 

Minule saadeti Simuna ajaleht. Muusik Andruse poolt...

Hullumeelselt äge laupäev ehk elus juhtub tõesti igasugusi asju

Mina ei läinudki hulluks.
Hommikupoolikul tundsin küll, et lähen otsekohe hulluks! Olin väga  endast väljas, kuid tulin endasse tagasi. Naersin.
Kujutage, et üks kass jookseb wc - poti kummuli. Ilmvõimatu nagu... Aga nägin sellest pildi hommikul. Kass Bongo jooksis justnimelt inimeste kakapoti pool kummuli. Tal oli peal metsik jooksutuur.
Õnneks Alo 112 tormas umbes kolmveerand tunniga kohale ja pani poti tagasi. Helistasin kiiresti Pillele, et vajan kiiresti ja hädasti Alo abi. Pille omakorda helistas Alole. Pääserühm toimis suurepäraselt.  😉 Alguses oli viha ja jahmatus, siis Pille ütles, et Bongo saada lammutustöödele - see ajas mind naerma.
Tõsi wc - pott kiigus juba enne. Seda Alo teadis ning plaanis Pillega koos tulla järgmine nädalavahetusel... Lihtsalt täna juhtus see, mida keegi ei ootanud! Siiski tulevad Alo ja Pille ka järgmine nädalavahetuski, siis saab pott veel kõvemini ja ilusamini põranda külge.
Elus juhtub tõesti igasugusi ootamatuid asju!

See olevat põrandaküte ja wc-potide viga, et aeg - ajalt liim või mis iganes poti alla pannakse, sulab lihtsalt ära... Olen seda kuulnud mitmelt poolt... Poltidega saaks ka poti põrandale kinnitada, kuid ei tea enam keegi vist, kust täpselt elektrijuhtmed on põrandal all... Usun, et mingi seadmega ehk saaks uurida, kuid kas tasub... Liimi aeg - ajalt juurde ja ok...
Näebki aeg - ajalt Pillet ja Alot, on põhjust siia tulla 😋

 Õhtupoole mängisime Diana - temalt pildid - Maarjaga.

Kass Bongo julges ka meie sekka tulla lõpuks. Paar kolm tundi oli peidus. Häbenes oma tegu. Pahandasin kõvasti.

Mäng oli minu jaoks puhkus. Ma ei mõelnud millegile muule. Võiks ka nii mõelda, et suured inimesed ja muud teha ei ole või...
Elugi on hea ja paras mäng! Kes oskab, võidab omaenda oskustega ja teadmistega ja andega  iseendagi.

Mängus natuke teised reeglid...

Täna  jäin mina  mängus taas ülekaalu nagu oma sünnal... Kuigi ma ei pingutanud selle nimel üldse...

Oma jalgadega tehtud kaunikene ning armsadest asjadest

Vahelduseks lõuendile värvisin kapp - riiulit ja taburetti. Sattusin hoogu!!! Koristamisega kokku kulus aega neli tundi, Ainult. Natuke aitas küll ka Silver. Kapi keerada näiteks... Silver klõpsustas ka piltegi.

 Seda kapi olen tahetud mitmel korral ära visata. Palju on küsitud, miks hoian sellist rämpsu kodus... Vana ja väsinud kapikene...
Jah on vana. Aga temas on kuidagi vastupidavust valamu kõrval nõuderesti all. Ta on nagu mulle loodud. Kuigi ta oli kunagi hoopis lasteaia öökapp. Piret tõi ta minule. Teised ülejäänud kapid läksid juba siis - ehk 13 aastat tagasi prügimäele. Minu kapp on paaril korral üle värvitud...
Praegugi köögi remondi ajal mõtlesin ka, et viskan õue... Õnneks ei olnud kohe võimalik viia õue. Lõkeplatsile.
Nii seisis kapikene nurgas. Vaikimisi karjus mulle vastu, miks teed nii, sul läheb mind veel vaja... Tegelikult päriselt ka - mul polegi köögis nõuderestile nii mugavalt kohta, kui tema peal ja kartulikorvile, kui tema all. Uus kapp - aga tal ei oleks minu lugulaulu ja ma ei oskaks öelda hetkel, kas leiaksin sellise kapikese, mis naerataks kohe mulle, et ongi päris minu oma... 

 Mul ei ole mööblitükk lihtsalt üks hingetu asi. Enam ei suuda ma nii mõelda... Asjadel on mul teine tähendus, kui lihtsalt asi. Mul peab nendega hea olla.
Loomulikult on mul majapidamises palju neid asju, mida tunnetan, et nad pole päris minu asjad. Nendega ei seo mind mitte miski. Neid vajan täpselt nii kaua, kuni saan uue oma asja ja veel rohkem on hea meel siis, kui asi saab õigesse paika.
Näiteks laelamp ei ole saanud minu omaks. Ta meeldib, kuid tegelikult ei ole see niisugune laelamp, millest unistasin ja unistan siiani... Ta pole lihtsalt minu valitud - ehk sellepärastki ei ole saanud päris minu omaks. Kuigi on minu. Annab valgustki. Kuigi see mingi hea lugulaul puudub ja jääbki vist puuduma...

Täna vaatasin kapikest. Otsustasin, et pean ta ise üle värvima. Mööblit polnud ma ise tõesti enne värvnud.  Ikka on keegi kärmelt värvinud ja ongi olnud hästi. Aga täna tundsin, et soovin ise värvida.
Minu kapp.
Minu kodu.
Minu armastus kogu asjade sees.

Tulemusena olen rahul.
Kapp lõi taas särama.
Minagi säran. Mul õnnestus järjekordselt teha, mida olen ennem palju mõelnud proovida teha, kuid pole julgenud teha.
On küll hoopis teistsugusem parem tunne.
Oma jalgadega tehtud on kaunikene!

 Siis, kui kapp kuivas, ja mul oli hea hoog sees, otsustasinm, et värvin ka taburetid ja tooli ise, Täna jõudsin ühe tabureti värvida. Muide, neil on kõige pigem lugulaul...
Kuna nägin pildi tegemist silmanurgast, siis näitasin nalja pärast keeldki. Tehke järgi!!! 

Usun, et sel kevadel saab lõppude lõpuks kodtst unistuste kodu, kuhu saan panna rohkem oma jalatööd kui kunagi varem ja oma hinge, et kõik mu pesa elaks. Tõenäoliselt unistustegi kodu või pesa ei saa ka iial valmis, sest siis sel juhul, kui saaks valmis, kaoks mõte unistada... Ja see oleks juba jube,,,

Projekti...

... 20 aastat tagasi oli kirjutada naljategu. Kuigi närv oli siis siiski sees.
Minu esimene projekt + eelarve oli A4 pikk.

Täna tuleb kirjutada lehekülgi, et teha hea projekt. Kuid närv  on ikkagi sees.

Samas kuidagi mõnus oli järgmisele projektile otsa vaadata.
Üle mitme aasta.

Olén tundnud mõnda aega, et pean midagi kohe palju muutma enda elu - olus. Sest juba päris kaua tunnen, et seisan paigal. Kuigi koguaeg liigun ja tegutsen. Paljud imetlevad mind aimamata, et minu hing on tegelikult päris rahutu rutiinist. Igatsen midagi päris uut, enneolematut, mida pole veel teinud või mis viiks mind edasi. Mul on küll suured unistused, kuid kui jätkub päevast päeva üks ja seesama, siis ei jõuagi ma kunagi või jõuan liiga hilja nendeni.
Julgust tuleb võtta.
Muutsin totaalselt oma songsi.  See väikene muutus sellest, millest unistan jätkuvalt - olla lihtsalt mina ise, kuid olla kuidagi veel kenam, särtsakam ja parem mina ise. Olla üllatusrohke nii iseendale kui ka teisele.
Ma ei  mõtle tõsiselt oma vanusele. Aeg on aeg. Aega ei saa mitte kuidagi teisiti liikuma panna. Vahel mõtlen, et minutid, tunnid, päevad ja aastad on kokkulepe kes - teab - kellega. Ja on , et on ajalised kokkuleped - muidu oleks kõik kaoses... Arvan nii. Arvan samas ka, et ei tohi olla nii range enda suhtes ja mõelda ühel ilusal päeval, et issakene olengi nüüd vana ja punkt.
Usun, et vanust tunnetab inimese süda ja hing, näitab silmadesära.

Kell on palju. Pisut väsimus peal.
Ei jaksa pikemalt kirjutada. Päeval olid rõõmud ja mured läbisegi...
Õhtul oli väikene kodune spaa ja ilusalong. Hästi õdus ja romamtikaline. Küünlad põlesid ka köögis uutel riiulitel. Oli nalja ja naeru, ja kõike, mis hea tunde juurde käib.

Mina enne muutust...




On olnud jälle hetked, mille eest võin tänulik olla.