Praeguseks tean, et minu VDMFK leping, mis on uuesti pikendatud, on kuskil Eestis. Võib - olla isegi Tartumaal, Võnnus või Mellistes.. Igatahes 15. jaanuarist on kohal.
Kuid mitte minu postkastis.
Ei ole saanud ma ühtegi teadet, et mind ootab kuskil postkontoris kiri.
Ei ole saanud ma ka lepingut.
Hea on, et väikese närvikõdiga hakkasin maalimisühingult uurima, kas mulle tuleb ikka uus leping. Olin terve jaanuari juba piilunud päevast päeva postkastigi.
Mul pole ju mingit soovi kunstniku elust - olust loobuda... Vastupidi. Soovin veel paremini ja ägedamat kunstitööd teha...
Saingi head sõnumid ühingu peakontorist: leping saadeti mulle juba 9. jaanuaril ja 15. jaanuaril oli kohal.i
On hea meel, et leping olemas.
Aga ma ei ole lepingut oma silmadega veel näinud. Ma ei saa olla sajaga rõõmus...
Hommikul palusin sõbrannal Maarjal - sest täna ei ole mul isikliku abistajat - helistada Omniva ja küsida, kuhu on jäänud rahvusvaheline saadetis numbriga see ja see. Lubati paari tööpäeva jooksul asjaga tegeleda. Maarja palus, et ehk saab emailitsi minuga suhelda - seda ei olnud Omnivale eriti vaja...
Hea oli, et mõtlesin, et helistades´saab torkida kiiremini.
Kirjutan Omnivale ikkagi.
Nii ei saa, kui eelmine aasta ei saanud ma kolme - nelja saadetist nende kaudu kätte, mida tean ja mis jõudsid minuni teiste posifirmadega.
Eesti Post Omniva võiks rohkem mõelda erivajadustega klientidele, kuigi postiteenused peaksid hästi kättesaadavad kõikidele klientile. Siin ei loe ju, milline on silmade värv näiteks.
Miks ei ole nii nagu vanasti, et kuller toobki liikumispuudega kliendile saadetise koju . Kui klient on seda palunud teade kättesaamise järel. Vanasti oli väga hea. Postipoiss Uno külastas mind pidevalt ja teadeteta - kõik ju postikas teadsid, kes olen ja vajan abi liikumisel. Kõige parem oli see aeg, kui postikas oli me omas majas ning juhataja Valve ise tõi tähtsad saadetised koju.
Kullerilt ma ei tahakski roose. Tahaksin tähtsaid kirju.
Kaotame jah väikesed kohad - et koondame kõik ühte kohta ja hoiame kokku, teeme töö kvaliteedimaks... Ja siis hakkame jälle päid valutama, et puudega inimestele ei ole teenused kättesaadavad või kuulutavad raha valesti nagu see näide https://tervist24.ohtuleht.ee/939174/puudega-lapse-nordinud-ema-kus-riigis-ma-elan-ema-sai-kohtult-riielda-et-ei-kasuta-lapse-pensioni-labipaistvalt?fbclid=IwAR1IXd1ynUrRllxkGLrpSy7rdqlu9eQ805H7Av-9hgcI8DGPyLuY0q1_8A0 , http://naistekas.delfi.ee/elu/probleemlood/kohus-selgitab-miks-downi-sundroomiga-lapse-ema-pahandada-sai-eestkostetava-vara-tuleb-hoida-eraldi-ning-kasutada-uksnes-tema-ulalpidamiseks?id=85204947&fbclid=IwAR3laOxeip9HnnZdrBypm5_Q1eOhO7KH40OXErPukS1XIB_byS4dIqVC23Y
Miski on meil Eestis väga viltu ikka.
Mina vajan küll paljusid igapäevaseid teenuseid täpselt samamoodi, kui IAT või näiteks transpordi teenust, kuid mitte üksnes arstil käimiseks... Nohjaa, praegu ei aita mind ka isikliku abistaja teenustki, sest ma lihtsalt ei tea, kuhu peaksin kirjale, kus sees leping allkirjastamiseks, järgi minema.
Mind häirib järjest rohkem, et helistage ja helistage... Mõnedele ei ole see ligipääs asjaajamisele.
Muide, Melliste postipunktis ei ole e - aadreassitki, on vaid Omniva üld klienditelefon. Vähemasti mina sain sellise vastuse, kui nädal tagasi uurisin, kas saan kirjutada, kas mulle on kirja tulnud...
Absurd kuubis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar