esmaspäev, veebruar 04, 2019

Eile Simunas

 ... hästi vahva jälgede jätmine südamedesse. Ehk tore näituse tegemine ja avamine.

Väikeses rahvamaja kohvikus.

Kohvik oli inimesi täis. Paarkümmend inimest. Arvan, et väikese koha kohta päris piisavalt.


 Eile hommikul kartsin korraks küll. et ei jõua näitust õigeks ajaks üles... Siis kohe rahustasin iseend, et kõik läheb jällegi nagu peab hästi. Positiiivsel mõtel on ikka alati mõju. Läkski hästi. Kaks minutit enne 13.00 olid kõik maalid ilusti paigas - näitus valmis.
Mary, Simuna Naisteklubi juhataja,  aitas meid Hannaga. Ta paluski mul Simuna rahvamajja tulla.

 Mul oli hästi hea rääkida. Paljust mu jutust saati kenasti aru Hanna tõlgeta. Daamid kuulasid lihtsalt. Nägin seda nende nägudes.  See oli mulle tõepoolest armas üllatus.
 Laulis Andres. Kohalik super muusik. Kohtumine kestis kolm tundi. Vaheldumisi Andrese muusika ja minu rääkimisega. See kokkumäng tuli kenasti välja, kuigi mina ei teadnud üldse ju, mis mind ees ootab. Nagu alati. Eilne meeldis  väga. Jälle oli suurepärane üritus!!!

Tänud Simuna inimestele! 😍

Käisin külaski. Hanna käis vanemate juurest läbi - nii ma siis sattusingi külla. Hanna ema Maret käis ka näituse avamisel. Oli mõnus jutustada.
 Kõige lõpuks avastas Hanna, et minust on vähe pilte, milledel ma ei istu ratastoolis.
Oli mõnus ja asjalik töine pühapäev mul.

Kommentaare ei ole: