Tõenäoliselt saab olema mu näitus kunagi sügisel Stockholmis.
Oi, mulle meeldib ikka olla kunstnik ja mänedžer üheaegselt.
Ja unistamistega tuleb minna vahel nii hoogu, et käib plahvatus, kus sädemeid lendavad üle piiride...
3. veebruaril tuleb Simuna Rahvamajja mu näitus. See kuupäev on kindel. Täpsem inf lähipäevil.
Õhtul kontrollisin üht kuupäeva ühel dokumendil. Igaks juhuks. Endale üllatuseks kehtib 2020 aasta veebruarini mu 100 % vägagi sügav puue ja mu igapäevane tegutsemine või ühiskonnas osalemine on täielikult takistatud.
Appikene!
Mida mina siis teen!!!
Ma rikun vähemasti 90 % Sotsiaalkindlustusameti otsust või kuidas...
Oi, mul on nii lõbus praegu!!! Jällegi lõbus!!!
Aga mul on jälle vaja eriotsust, kas vajan kahte ratastooli. Seekord püüan teha iseendas kindla otsuse - ostan ratastooli lihtsalt ära. Võin ju osta kaks ratastooligi. Noo, andke andeks, kas ma peaksin tõestama kellegile, et vajan kahtekümmendkahte kingapaari? Oma mehele... Isegi talle mitte ei pea tõestama, kui ta mul oleks... Õnneks või kahjuks mul ei olegi meest...
Tegelikult ka, et minul on erivajadus ehk puue. Sellest olen isegi kindel.
Aga miks pagan võtku pean lõpmatult tõestama, et ma olen siiski inimene ja elan sajaga ületades takistusi nii hästi või halvasti kui saan?!
Ülla ülla,
ma ei viitsi tõestada enam, et olen elus.
Mul on vaja energiat hoida muuks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar