... meenus taas...
Kunagi, kui ei olnud veel facebooki, suhtlesin mingis veebiportaalis - ei mäleta kus - Tuisutaadiga. Suhtlesime sageli mõnda aega. Tuisutaat teadis, kes mina olen - tuli kogemata välja, sest ei ole ju palju naisi, kes toimetaks jalgadega. Mina teadsin Tuisutaadist ta mõttemaailma. Kes Tuisutaat tegelikult oli, ei tea ma siiani... Ta ise ütles, et ongi Tuisutaat...
Alati, kui nüüd akna taga külm ja lumine, meenub millegipärast Tuisutaat... Soe ja rahulik...
Just külma lumise ilmaga meenub...
Tuisutaadilt jäi mulle ütlus "Naeratusi unne"
Nüüd olen ise seda tuhandeid kordi teistele öelnud...
See on ju nii armas.
Tuisutaat tuli ja oli... ja tuiskas minema, kuid jäi siiski minu sisse...
Alati ei peagi midagi suurt ja erilist olema
või ongi see just midagi suur ja eriline, et pisikesed rõõmud jäävad inimesest inimese sisse...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar