Käisin kiiruga Prismas. Oligi kõik. Autoga edasi - tagasi.
Maja ees Silver küll natuke lollitas - lükkas lumehunniku ja kohe jooksuga tuppa.
Jäin mõtlema, miks viimastel aastatel ei õnnestu kas või jalutada metsa vahel ei talviti ega suviti. Vanasti - oh, kas 5... 10... 20 aastat tagasi ongi juba nagu kauge minevik - sai koguaeg jala (ratastoolis) käia näiteks Vana - Kastre bussile ja tagasi jne. Jõudsin jalutada ja kõike muud teha. Tolle aja mu isiklikud abistajaid nägid tegelikult rohkem vaeva - aga lume ja külmamöll meeldis neile ka. Vahel tegime lumesõdagi nagu lapsed... Nii hea oli argimured unustada korrakski!
Sellist hetke igatsen praegugi.
Kui saaks tohutu mõttetu kiirust maha võtta ja olla lihtsalt hetkes ning tajuda, kui hea on ikka olla siin maailmas väike täpp...
See pilt on ammu - ammu tehtud. Arvan, et Erika (või mõni teine tüdruk) klõpsustas. Õhtu otsa mõtlesin, et kuskil peavad talvised pildid olema. Üles leidsin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar