... soovisin keskööl esimesena kõige armsamale inimesele - iseendale 😉💖 Praegu mõtlen, et kunagi varem ei olegi iseendale soovinudki, vähemasti ma ei mäleta...
Soovisin kõva selge häälega.
Siis soovisin uut kass Bongole, kes istus uhkelt külmkapi otsas ja vaatas uudishimulikuna ilutulestikku. Kass Pätu pages diivani alla.
Keskööl olin kodus. Vaid enda ja kahe kassi seltsis. (Ma ei tunne veel sugugi vanapiigana, ausalt ka, kuigi vahel juba tekib see tunne!!!)
Ma ei olnud tegelikult kaunil ööl päris üksi. Natuke enne ja pärast keskööd olin üksi. Oli küll plaan ammust ajast, kuid nagu ikka võivad kõik head plaanid viimasel hetkel liiva joosta...
Ma soovin uueks aastaks kõikidele hetki iseendaga - sest teie/meie olete/ oleme see lootus ja usk, mis saab viia teid edasi, täpselt sinna, kuhu soovite ja tahate. Vahel pisut rutem. Vahel läheb pisut kaua aega, aga jõuab sinna, kuhu unistate/unistame siiralt ja ausalt 😉
Just viimasel ajal räägitakse suht palju igalpool, et iseenda sisse vaatamine on justkui trend... Mina polegi ainus hullukene, kes nii mõtleb ja räägib!!! Mul on selle üle ainult hea meel.
Kuulasin presidendi uusaastakõnet.
Jäin mõtlema, kas nõrgemad ongi nõrgemad... Tugevamad võivad täpselt samuti üksinda olla... Mõistsin suurepäraselt, mida president mõtles... Kuid - see, mida mina edasi mõtlesin ja olen mõelnud nõrkusest ja tugevusest oleks pikem jutt... Andeks, ma praegu ei viitsi pikemalt kirjutada.
Eelmine aasta jagasin end teiega siin blogis 255 korda.
Loodan, et see aastagi suudan võluda teid, mu hea blogi jälgijad, oma lugema!!!
Veel loodan ja usun, et kuskil aasta teisel poolel saate lugeda mu uut raamatutki...
IAT tunde tuli 2018 aastal kokku 1605.
Ja loomulikult, suured siirad tänud sadade heade soovide eest selleks aastaks paljudele - paljudele minu inimestele!
Aasta on nagu pikk hetk. Mida vanemaks saan, seda rohkem mul see tunne on...
2019 on kestnud juba peaaegu 25 tundi ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar