On seda vähe või palju minu lugulaulude hetki - ei oska arvata ma. Küll võin julgesti öelda sama palju või rohkemgi mu lugulaulude hetki on jäänud blogi lugejatele saladusekski.
Mulle meeldib blogida.
Nüüd räägitakse, et blogimine on töö. Küllap see ongi töö. Kuid mina olen võtnud seda, kui rõõmu kirjutamisest.
Ma ei ole blogimisest teeninud... Ega tõenäoliselt ei hakkagi sellele mõtlema...
Mu suurim tasu on, kui keegi leiab endale siit lugedes midagi positiivset.
Tõsi, kaks super inimest toetavad mu blogi ja nüüd ka juba natuke kodulehte. Margus, Internetiturundusest, kes toetab minu nimelist domeeni ning Martin Visandiveskist, kes vahetevahel aitab kujundada. Olen ju tehniliselt suht jobukene. Mind ei huvita lihtsalt arvuti ja interneti tehniline pool. Ma oskan täpselt nii palju, kui palju igapäevaliselt arvutis vaja läheb.
Vahetevahel olen saanud toredaid kingitusi.
Kohtumised kellegiga päriselt. Siiani on meeles kohtumine Leelo - Maarjaga, kes luges mu blogi Hiinamaal ning siis tuli mulle külla. Ma tõesti ei tea, kas ta loeb mind ehk tänagi. Me kontakt on kadunud aastatega.
Blogimist alustasin lauaarvuti taga. Arvatavasti just nii nagu sellel pildil.
Sellist töölauda igatsen praegugi. Saaks ka läpakaga sellist süsteemi teha, kuid... siis peaksin toad jälle ümber targurpidi keerama... Natu mööbeldama jälle, aga mitte enne, kui suurem remont tuleb jälle... Kui arvutiekraan on laual, siis oleksin sirgem ja ka silmadele parem...
Kaua veel blogin - kes teab... Lõpetan siis, kui tajun ja tunnetan, et mul ei ole enam midagi öelda ega kirjutada, ja kui elu on muutunud igavaks ja üksluiseks... Kardan, siis ei oleks mina enam mina...
Või siis, kui internet kaoks maamunalt...
Siis oleks meeletult kahju, kui kaoks 13 aastat mu pool ajalugu, mis siin on...
5 kommentaari:
Väga tubli, Tiia! Jätka samas vaimus! :)
Aitäh, eks ma püüan :)
Blogimisjaksu ka edaspidiseks! Ja ikka elujõudu ning tegutsemisrõõmu!
Olgu sul veel kaua midagi öelda, et see blogi kestaks!
:) :) :)
Postita kommentaar