Pühapäeval mängumaal

Iseolemine ehk hullumeelne samm...

Tuppa on väike filmimeestele valgustide panemiseks.

Mul vaja maja järgmiseks korraks.


Aga täna oli ERRI Iseolemise saate võttepäev.
Mäletate, kuskil jaanuarikuu alguses kirjutasin,  et sain jälle millegiga hakkama... Noo pakkusin Iseolemisele end ja oma sõbrannat Maarjat, kuna nägin reklaami, et saadetegijad otsivad hakkajaid ja inspireerivaid inimesi. Ausalt ka, ma ei mõelnudki, kirjutasin kohe. Maarjalt küsisin, kas on nõus. Välk ja pauk ja tehtud.
Üllatus oli see, et Iiris kirjutas tunni jooksul vastu.
Ja paar kolm nädalat olidki meilegi Maarjagiga ettevalmistustöö. Saade õnnestumisse saime isegi oma panuse panna - see meeldis mulle. Pisikene asjaajamine ja kaasamõtlemine.  

 

Iiris - Iseolemise toimetaja

 

Margus - saatejuht

Iirisega olime kunagi ammu kohtunud. Siis, kui sain rääkida kaasa lähisuhte vägivalla  teemal,  ja sellest ilmus  "Vaikijate hääled". Margus on päriselt veel lahedam, kui teleekraanil. 

Kogu tegijate meeskond oli hästi sõbralik ja rahulik. 

Mul endal oli närvikõdi sees. Mõni etteaste ei tulnud nii kiiresti välja, kui soovisin ja tegelikult teen... Aga mis siis ikka. 

Käisime Pokal, vanas vallamajas, praeguses uues Kastre sotsiaalteenuste keskuses, mis valmis Innovega koostöös. Kohtusime vallavanema Priiduga ja sotstöötajatega. Mina olin üllatuslikult keskuses esimene külaline. Nii äge!!! Vanal majal on nüüd lõpuks kaldteegi, mis on väga normaalselt sõidetav. Siiski oli kuidagi harjumatu vaadata vana maja nii uutmoodi. Endises vallavanema kabinetis on nüüd köök näiteks.

Koosolekute ja volikogu ruumis hakkavad olema tegevused.
Ja tänagi sooviti, et läheksin maalimis õpetama vahel ja kogemusnõustajakski...  Võtan pakkumise hea meelega vastu... Aga vaatap, kuidas see asi hakkab kulgema. Elame - näeme.

Hetkel silmad vajuvad kinni. Oli igati tore ja asjalik päev.
Ja vaarikatordi sõin Pierre´s ka. Mida veel päevalt saab tahta veel...

Ja sain veel Pierres teenindajat insipireeda. Mul oli rahakotist oma taskukalender maha kukkunud ja neiu tõi lauda... Mina kinkisin kalendri talle. Tal oli siiras rõõm. Tuli välja, et ta ka maalib ning mina andsin talle insipiratsiooni. Nii vähe on siis rõõmuks vaja.

Kass Pätu jahukausis kuivainete kapis 😁













Homme saab olema pagana vahva ja põnev päev  - rohkem ei reeta praegu.

13 aastat blogimist

Ja see postitus on nr 3437.

On seda vähe või palju minu lugulaulude hetki - ei oska arvata ma. Küll võin julgesti öelda sama palju või rohkemgi mu lugulaulude hetki on jäänud blogi lugejatele saladusekski.

Mulle meeldib blogida.

Nüüd räägitakse, et blogimine on töö. Küllap see ongi töö. Kuid mina olen võtnud seda, kui rõõmu kirjutamisest.

Ma ei ole blogimisest teeninud...  Ega tõenäoliselt ei hakkagi sellele mõtlema...

Mu suurim tasu on, kui keegi leiab endale siit lugedes midagi positiivset.

Tõsi, kaks super inimest toetavad mu blogi ja nüüd ka juba natuke kodulehte. Margus, Internetiturundusest, kes toetab minu nimelist domeeni ning Martin Visandiveskist, kes vahetevahel aitab kujundada. Olen ju tehniliselt suht jobukene. Mind ei huvita lihtsalt arvuti ja interneti tehniline pool. Ma oskan täpselt nii palju, kui palju igapäevaliselt arvutis vaja läheb.

Vahetevahel olen saanud toredaid kingitusi.

Kohtumised kellegiga päriselt. Siiani on meeles kohtumine Leelo - Maarjaga, kes luges mu blogi Hiinamaal ning siis tuli mulle külla. Ma tõesti ei tea, kas ta loeb mind ehk tänagi. Me kontakt on kadunud aastatega.

Blogimist alustasin lauaarvuti taga. Arvatavasti just nii nagu sellel pildil.
Sellist töölauda igatsen praegugi. Saaks ka läpakaga sellist süsteemi teha, kuid... siis peaksin toad jälle ümber targurpidi keerama... Natu mööbeldama jälle, aga mitte enne, kui suurem remont tuleb jälle... Kui arvutiekraan on laual, siis oleksin sirgem ja ka silmadele parem...

Kaua veel blogin -  kes teab... Lõpetan siis, kui tajun ja tunnetan, et mul ei ole enam midagi öelda ega kirjutada, ja kui elu on muutunud igavaks ja üksluiseks... Kardan, siis ei oleks mina enam mina...
Või siis, kui internet kaoks maamunalt...

Siis oleks meeletult kahju, kui kaoks 13 aastat mu pool ajalugu, mis siin on...

Sünnipäevarallid...

... tänasel külmal pühapäeval 😉

Hästi vahva oli käia kahel tähtsal inimesel õnne ja jaksu soovimas.

Johannil -  väikesel suurel sõbral. Fiksikute mängumaal. Väike suur sõber läheb sügisel juba kooli... Alles Johanni oli 4 aastane, kui mina teda esimest korda nägin.

Ja  mammal, kelle elutarkusest on alati palju õppida  ja kõrva taha panna.
Mamma kodu juurde viival teel meenusid mulle lapsepõlve tuisud sel teel - oli ju see tee minugi kodutee kunagi päris ammu... Elasin mammast natuke maad eemal, kuid alati see tee olnud seotud mammaga... Natuke vähem,  kui terve elu. Siiski tundub terve elu juba. Alati minnes mamma poole tunnen, et lähen ikka koju... Ja see ongi ju nii...

Šokolaadikoogi sain ka.
Täna on  šokolaadikoogi päev.

Hästi mõnus päev 😍

Värviliselt töine laupäevaõhtu heade sõnumidega 😅
 Kass Bongo otsustas külmal talveõhtul ka juua kuuma teed 😅

Tuisutaat...

... meenus taas...

Kunagi, kui ei olnud veel facebooki, suhtlesin mingis veebiportaalis - ei mäleta kus - Tuisutaadiga. Suhtlesime sageli mõnda aega. Tuisutaat teadis, kes mina olen - tuli kogemata välja, sest ei ole ju palju naisi, kes toimetaks jalgadega. Mina teadsin Tuisutaadist ta mõttemaailma. Kes Tuisutaat tegelikult oli, ei tea ma siiani... Ta ise ütles, et ongi Tuisutaat...

Alati, kui nüüd akna taga külm ja lumine, meenub millegipärast Tuisutaat... Soe ja rahulik...
Just külma lumise ilmaga meenub...

Tuisutaadilt jäi mulle ütlus "Naeratusi unne"

Nüüd olen ise seda tuhandeid kordi teistele öelnud...
See on  ju nii armas.

Tuisutaat tuli ja oli... ja tuiskas minema, kuid jäi siiski minu sisse...
Alati ei peagi midagi  suurt ja erilist olema
või ongi see just midagi suur ja eriline, et pisikesed rõõmud jäävad inimesest inimese sisse...

Unistus ei jäägi unistuseks...

Õnneks.

Olin väikeses kirjavahetuses vallavanema Priiduga. Tuleb lihtsalt Mäksa valla kehtiv määrus uuendada ja muuda, siis hakkab kehtima Kastre valla määrus. Selle kokkupanemisse kaasavad mindki.

Praegu soovisid hästi, et mina hakkan kohe ja kiiresti selle aasta IAT raha saama. Sellepärast see väike segadus.

Valdade ühinemise väikesed segadused siiani...

Detsembris kohtudes oli küllap pisikene möödarääkimine.
Mina sain aru, et  uuendavad ja muutavad kohe, kui hakkavad IAT raha arutama. Kuid egas midagi, ootame ja loodame, et paberid saavad  õigepea korda nagu peab. IAT saab uue hoo sisse.
Võib - olla siis saab ka raha juurde - unistame ikka väga suurelt.😊

Unistustel on mitte jääda unistusteks.
Unistustel on kombeks täide minna.
Kas või suure - suure ringiga...

Argiunistustest ehk elust endast

Sain eile õhtul juba teada kahe  unistuse ja soovi tulemused.
Üks meeldib mulle.
Teine väga hästi ei meeldi mulle. Kuigi kõik on siiski hea.

Ühe oma ratastooli saan ära osta 😊 Ostangi. Hind on suhteliselt hea. Vähemasti edaspidi ei pea ma tõestama, kas ja kuidas vajan ratastooli.
Loodetavasti varsti saab olema tuuning... Roosa reklaamiga ratastool näiteks...

Teatud aja pärast ostan ka teisegi ratastooli.



IAT rahastamine Kastre valla poolt jätkub kindlasti sel aastalgi. Rahasumma sama, mis viimastel aastatel. Valla rahast jätkub 500 tunniks aastas. Viimastel aastatel on olnud 1550 - 1600 IAT tundi... Paneb ju mõtlema...
Aga kui oleksin aastas 8760 tundi hooldekodus ja ei oleks ei-keegi...
Mis mind kurvastab on see, et mind jälle ei kaasatud otsustamise juurde, kuigi detsembris, kui kohtusin valla sotsiaalosakonna juhataja Karmeniga  ja vallavanema Priiduga, jäi kokkulepe, et kirjutakse, millal toimub istung, kus arutluseks IAT rahastamine.  Ootasin sellist teadet. Eile õhtul lugesin hoopis lepingut.
Ühelt olin rõõmus.
Teisalt olin kurb. Jällegi jäid unistused lendlema... Raha rahaks, kuid selgitustöö jäi nagu tegemata... Küsimustele vastamata... 
Pole hullu - minu jutt IAT-st on jätkusuutlik ikka ja alati, vähemasti seni, kuni suudan ise elada ja muidugi ise olla teenuse rahastaja.

Eile ei jaksanud argiasjadele mõelda sügavuti.
Eile oli puhkusepai. Oli tore päev.
Ma ei suutnud väga head päeva kuidagi ära rikkuda...

Lõõgastamise maailmas...

 ... täna külmal talvepäeval olin mõnuusasti ujumas ja kuumadel saunalavadel. 😊😍
Kahe Kristi ja lastega möllasime V Spas.

Oli igati super puhkuse pai koos oma väga vahvade inimestega!!!

Mina polnud kuskil ujumas käinud üle aasta. Täna siis tegin topelt tagasi. Suures basseinis täitsa ujusin rõngaga. Üks Kristi ujus mu kõrval. Lõpuks sulitasime beebibasseinis, olime suht väsinud, kuid õnnelikud. Päevaga vägagi rahul.

Pärast sõime  Vapianos.

V Spaa tegelikult võiks mõni asi erivajadustega inimestele ja ka beebidele paremaks teha. Näiteks takistava tõkkest ratastooliga ilusti läbi ei pääse. Kaks korda tõkketoru lihtsalt hoidis mind kinni, mul jalal punane triip... Lõpuks, kui jõudsime järgmise tõkke ette, võttis üks Kristi mind sülle ning teine Kristi ratastooli ja siis jamas ratastooliga, mis jäi ikka tõkke kinni.  Ja alla meesauna ja lõõgastusmaailma võiks olla lift. Mina käisin Kristi sületeenusega sealgi. Aga see olen mina.

Praegu on hea väsimus.

Aitäh Kristidele!!!
Tõesti rõõm, et mul nii vahvad isklikud abistajad ja sõbrad!

Homme iseendaga...

Täna on ülemaailmne kallistamisepäev. Suhtlusvõrgustik ütleb nii...
Jälle!?
Minu meelest alles oli... KUIGI kallistada võib ju iga hetk igal päeval ja igal ööl. Sellest ei pea ka teadustööd tegema, et teada saada, et kallikalli on parim ravim. Hiljuti lugesin kuskilt just seda, et teadlased avastasid, et kallistus on parim ravim... Siis on enamus inimesi ju ise teadlased... Igatahes, mulle tundub see avastus jalgrata leiutamine...

Homme luban endale väikese puhkusepai. Jõuluaeg tõi selleks kinkekaardigi. 😉 Puhkusepai kulub marjaks ära. Aasta on alanud vägagi hästi ja hullumeelselt - peaks kuidagi lõõgastuma ja elu üle järele mõtlema, kuidas edasi lendleda... et mul iseendal ja teistel minu inimestel on rõõm sellest... Ja eelmine aasta ei teinud üht asja mitte ühtegi korda.. Homme siis teen jälle 😉 Tüdrukutega.

Aga praegu kallistan kõiki oma inimesi!

Jäärajal

Eksteem pühapäeva õhtupoolik.
Ootamatult ja üllatuslik sattusin Roiu jäärajale kihutama. 😂😂😂
Hannal oli see mõte ammu ilma minuga jäärajale sõitma ja mind proovile panna. Saigi välk - pauk tehtud.

Äge oli.

Vähemasti jäin ellu 😂😍

Mis on järgmine hullus mul???!!!
Kes seda teaks...

Ikka kunstitööst

Simuna rahvamajas avan näituse "Minu jälg sinu südames" pühapäeval 3. veebruaril kell 13.00.
Sest neil on traditsioon kell 13.00 pühapäevati kohvikus kohtumisi korraldada. Nii lahe, et saan olla arvatavasti üks huvitav kunstnik ja üldse tore inimene, kellega tahetakse kohtuda... 😋

Täna käis mul külas Külli. Rääkisime ka ERM-i näitusest "Julgus elada". Kui kõik hästi läheb, siis saan teha töötoagi näituse raames. Töötuba ootan põnevusega.
Ja seesama näitus rändab kunagi oktoobris - novembris Läti. 

Igati asjalik päev on olnud.

Akna taga talveilm...

Üllatused üllatuste järgi ehk siis sädemed lendlevad...

Tõenäoliselt saab olema mu näitus kunagi sügisel Stockholmis.

Oi, mulle meeldib ikka olla kunstnik ja mänedžer üheaegselt.
Ja unistamistega tuleb minna vahel nii hoogu, et käib plahvatus, kus sädemeid lendavad üle piiride...

3. veebruaril tuleb Simuna Rahvamajja mu näitus. See kuupäev on kindel. Täpsem inf lähipäevil.

Õhtul kontrollisin üht kuupäeva ühel dokumendil. Igaks juhuks. Endale üllatuseks kehtib 2020 aasta veebruarini mu 100  %  vägagi sügav puue ja mu igapäevane tegutsemine või ühiskonnas osalemine on täielikult takistatud.
Appikene!
Mida mina siis teen!!!
Ma rikun vähemasti 90 % Sotsiaalkindlustusameti otsust või kuidas...
Oi, mul on nii lõbus praegu!!! Jällegi lõbus!!!

Aga mul on jälle vaja eriotsust,  kas vajan kahte ratastooli. Seekord püüan teha iseendas kindla otsuse - ostan ratastooli lihtsalt ära. Võin ju osta kaks ratastooligi. Noo, andke andeks, kas ma peaksin tõestama kellegile, et vajan  kahtekümmendkahte kingapaari? Oma mehele... Isegi talle mitte ei pea tõestama, kui ta mul oleks... Õnneks või kahjuks mul ei olegi meest...

Tegelikult ka, et minul on erivajadus ehk puue. Sellest olen isegi kindel.
Aga miks pagan võtku pean lõpmatult tõestama, et ma olen siiski inimene ja elan sajaga ületades takistusi nii hästi või halvasti kui saan?!

Ülla ülla,
ma ei viitsi tõestada enam, et olen elus.
Mul on vaja energiat hoida muuks...

Näituste karussell hakkab taas keerlema...

... sel aastal.
Eile veel ei teadnud absoluutselt  ühestki näitusest peale ERM-is toimuvale näitusele mitte midagi.

Täna juba tean paarist näitusest.
Vägagi lähiajal on minu kunstinäitust Lääne - Virumaal, Simuna Rahvamajas. Veebruari lõpus Rakke Kultuurikeskuses.

Loodetavasti saab see aasta olema minu näitust üle Eesti piiri. Just hetk tagasi sain sellele lootust juurde.

See on see, kui minna unistamistega ja soovidega hoogu 😉
Eile õhtul läksin.

Vana - aastal viimasel veerandil ma ausalt ei suutnud asju ajada ega iseend kuhugile heaga pakkuda. Olin kõikest kuidagi tüdinenud ja väsinud...
 

Eelinfod natukene

Sain teada, juuni algus toimub ERMis rahvusvaheline näituse "Julgus elada" avamine. Avamine nr 2. Eelmine aasta oktoobris oli seesama näitus Tallinnas Salme Kultuurikeskuses.
Kuid kuna näitus jõuab üle Eesti piiri - seda ma tõesti ei tea veel. Kuigi võiksin ju teada, sest siis oleks mul omi näituse plaane hoopis lihtsam teha. Tõenäoliselt ei tea seda ka veel näituse korraldajad isegi. See hämmastab mind veidi. Võib - olla teen kellegile ülekohut, siis andeks, kuid mõtlen, kui nii suur ja tõsine projekt nagu see projekt mulle tundub olema, siis võiksid ajakava paigas olla... Mulle kui kunstnikule meeldiks teada mis ajal kus mu maal(id) on.

Mais on minu ja Maarja seminar "Häirivalt õnnelik" Tartu Rahvaülikoolis.

Juulis aga IAT "Kuldvõtmeke 20" üritus.

Vahepeale jätkub veelgi tegemisi ja toimetusi, mida ma tean juba praegu.

Olete rõõmuga osalema ja kaasamõtlemagi 😍

Mind on värvides...

Hea sõnum jõudis minuni.
Rõõm kukkus mulle kaela! Hästi kerge ja rahulik olla hetkel.
Nüüd tean, et tuleb ollagi  järjekindlalt julge ja enesekindel. Vahel küll näib see mulle endale tobe kangekaelsus ja jonnakus ning tihti ei tea ju ma kuhu see viib... On kartuski, et ehk rikun võib - olla palju enda elus ära. Samas, julgus ja enesekindlus on juba pool võidu.

Loodetavasti  selle aasta novembris - detsembris jõulukampaanias saab olema ka minu ühe ilusa maali motiiv Eestis - Soomes. Ma ei oska  veel öelda, kas kaardina või ...
See ei olegi praegu tähtis... Mina isiklikult ei ole võimeline praegu jõulukaartidele mõtlema, sest kirjutasin see jõul ja vana - aastal ca 45 kaardi. See oli vahva. Palju vahvam, kui  näiteks facebookis hiireklõpsuga soovida soove. Pliistsiga sai panna kaardile oma südamevärve, enda hinge...  Vana aegne?! Nii ma ka ei ütleks, pigem ehk ammu unustatud hea teha rõõmu... Ise sain sõpradelt 8 jõulukaardi. Rõõmusta(si)n nende üle siiralt ja vägagi.

Kunstnikuna olen aga tõeliselt rõõmus.
On midagi uut oodata...
Ma lihtsalt julgesin tasahilju, kuid ausalt, kes ja mis saaks minugi maali valida jõulukaardile... Sest see jõulukampaania ajal jõudis  mitu - mitu korda pettumuse arvamust, et miks jälle ei ole minult ega ühtki Eesti kunstniku sees... Ja  nii mõnigi loobus meie ilusaid kaarte ostmast... Loomulikult nende oma valik. Mul hakkas siiski kurb, et meie VDMFK ei saa nii tähelepanu. Mind kui kunstkuna nähti rohkemgi, kui öeldi, et mul on ju ilusaid ja kihvte maale, millest saaks teha kaarte... VDMFK-ta ei oleks mina aga see kunstnik, kes ma olen. Nii otsustasingi nö peakorteriga veidi sel teemal suhelda.
Ausalt, mul oli ka väike hirm. Kuid arvatavasti käib hirm kunstnikutöö juurde ikka ja jälle.
Tuli vägagi positiivne vastus.
Ma ei uskunud päris mitu tundi.

Ma olen nüüd 99 % kindel, et mu leping VDMFK-ga paari kuu  pärast pikeneb. Olen teinud siiski tööd. Endalegi uskumatult... 1 %  on, miks leping ei peaks pikenema, võib - olla mis iganes - kuid usun, et seda ei juhtu. Närvikõdi on ikkagi, kuni kõik kindel.

Niisiis, vikerkaarevärvilise elu - oluga edasi. 

Ja küsige julgesti minult näitusi ka ja töötube!!!

Kindlasti maalin  ja joonistan palju palju uusi maale/pilte, kuhu peidan end värvides sisse.

Lõpp hea, algus hea

Oli MTÜ TM Loovuse 2018 parimate pidulik koosolemine.
"Pierre" kohvik - restoranis.

"2018 aasta parim arvudega mässaja" on meie super hea raamatupidaja Lea.

Pildil oleme kolm parimat: mina - Lea - Maarja. Pildistas Hanna.

Kahele "2018 aasta parimale taganttorkijale" saavad diplomid kätte toimetatud.
On hästi hea, kui on olemas taganttorkijaid, kes ei tee vaid häid sõnu, mis küll on vahetevahel magusam kui mesi, aga kes ütlevad ausalt ja siirad, millised on meie võimeid ja kuhu me võime jõuda.

TM Loovusel on õnneks oma kunstnik. 😉 Aasta algaski diplomide kirjutamise ja joonistamisega. 

Mulle iseendale tegi see hästi rõõmu ja rahuldust. Alati ei peagi jääma üdini tõsiseks, et öelda väga tõsiseid asju. Saab ka läbi nalja ja naeru ning ongi pisut erilisem. Meeldejäävam.

TM Loovuse on selleks aastaks mitu suuremat üritust ja projekti.
Ja ega eelmine aasta nii halb ka ei olnud. Mõnes mõttes vägagi hea.

Nagu tänagi päev. Hommikul olin vähe meeleheitel, et mina ise ei jõuagi parimate koosolemisele. Ja siis olin ikkagi esimene, kes kohal oli - nagu soovisingi...
Aitäh isikliku abistaja Hannale ja kahele Silverile selle eest!!!

Loodan, et selle aasta päevad saavadki olema minulikud. Natuke närvikõdi alguses, lõpuks võin öelda, et peaaegu kõik sujus ja oligi hea. Alati saab ju paremini - kõige parem jäägu homseks... Mulle meeldib sehkeldus, pabin ja jooksmine mõtteski - ühesõnaga rahulik  rabelemine - siis tunnen end õhtuks värskena ja väsinuna, kuid siis tean, et homme suudan uue hooga.

Täna panin ja riputasin töökuulutust igale poole. Selleks, et saaksin olla õhtust õhtusse värskelt väsinud vajan tublisid ja parimaid isiklikke abistajaid...

Tööpakkumine isikule abistajale

Vajan isikliku abistajat.

Mu rõõm on, kui leiad mind ja isikliku abistaja töö võimalikult kiiresti

Minu leidmiseks ehk isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne,
rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga soovitavalt noorem naine. Kui tunned, et soovid uusi väljakutseid ja kogemusi omaenda ellugi abistades füüsiliselt mind ning unistad veidi rahagi juurde,  siis oled õige inimene.

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või oled minu vari! Olen hästi aktiivne ja tegus naine. Minust lähemalt http://www.tiiajarvpold.ee/

Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.   Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. 
Töö sobib eriti noortele inimestele, üliõpilastele või lisatööks.

Minu leidmise korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi!

Rõõmuga  tööle ootama jäädes,

Tiia

Vahetevahel tuleb selgus ja vastus hoopis hiljem...

... aastate pärastki...

Täna aastate eest oli hetk, mida siis mina ei tahtnud... Kui ma üldse olen olnud tõelises depressioonis, siis olin. Kuid siis ei võinud seda olla. Peaaegu keegi ei tahtnud seda näha... Ma ei rääkinud paar kolm kuud eriti kellegiga...

Täna mõtlen, et kohutavalt valusat hetke oli mulle vaja, et minu oma tugevust veelgi tugevdada ja olla see, kes olen praegu. Siis olin 22  ning mulle näis  vähemasti mind võluv elu on otsas...
Ja järsku oli jälle absoluutselt kõik teistpidi. Võluv elu ootas mind ees.
Ootab praegugi...

Vahel on hea mitte teada, mis saab olema järgmiseks. Lasta elu - olul kulgeda... Kõige raskemal ja  nukramal hetkel... Näidata oma tundeid... Ja hoida sügavas hinges ikka lootust ja usku...

Täna olevat ülemaailmne kallistamispäev. Kallistagem siis!
Mina mäletan üht kallistust tol karmil hetkel. Siirust täis. Ehtsat. Aga tookord oli kallistus ainult siiski unenäos...

Tänane küpsisetort - parem hiljem, kui mitte iial 🙂🙃 Mõte oli vana - aastaööl süüa...

Pistin ka nina korraks välja...

... esmakordselt sel aastal.
Käisin kiiruga Prismas. Oligi kõik.  Autoga edasi - tagasi.
Maja ees Silver küll natuke lollitas - lükkas lumehunniku ja kohe jooksuga tuppa.

Jäin mõtlema, miks viimastel aastatel ei õnnestu kas või jalutada metsa vahel ei talviti ega suviti. Vanasti - oh, kas 5... 10... 20 aastat tagasi ongi  juba nagu kauge minevik - sai koguaeg jala (ratastoolis) käia näiteks Vana - Kastre bussile ja tagasi jne. Jõudsin jalutada ja kõike muud teha. Tolle aja mu isiklikud abistajaid nägid tegelikult rohkem vaeva - aga lume ja külmamöll meeldis neile ka. Vahel tegime lumesõdagi nagu lapsed... Nii hea oli argimured unustada korrakski!

Sellist hetke igatsen praegugi.
Kui saaks tohutu mõttetu kiirust maha võtta ja olla lihtsalt hetkes ning  tajuda, kui hea on ikka olla siin  maailmas väike täpp...
See pilt on ammu  - ammu tehtud. Arvan, et Erika (või mõni teine tüdruk) klõpsustas. Õhtu otsa mõtlesin, et kuskil peavad talvised pildid olema. Üles leidsin.

 

Mis see nüüd oli!!

Telefon. Õhtul 18 paiku.
"Jaa" võtsin vastu.
Jäin kuulama.
Teisel pool vuristati ülikiiresti, et EMORI uuring suitsetamise kohta, aga teie ilmselt ei suitseta, ning sooviti kõike head.
Kõne kestis umbes 10 sekundit.

Olen mitu tundi laginal naernud.
Oli see nüüd ülikiire uuring
või
oli see nüüd super hea nali 😂😂😂

Ma tõesti EI suitseta.
Vesipiipu olen küll proovinud. Paaril korral. Nalja pärast.
Põlevat suitsu olen SÕRMEDE vahel hoidnud - ei ole just minulik...  Praegu jäin mõtlema, et varvaste vahel pole olnud suitsu mitte iial - huvitav miks 😀 Tookord, kui sõrmedega suitsu hoidsin, siis sai lihtsalt väga palju lollitatud ja naljatatud ühe õhtu jooksul.
Kuid kogu elu olen elanud koos suitsetajatega...

Mis te nüüd selle teadmisega peale hakkate, otsustage ise.
Uuring jäi küll paljust ilma...

Iseenda olemisest isiklikle abistajateni

Taas olen mõelnud mitmeid päevi, et on aeg jällegi otsima hakata. On uue aasta kolmas päev ning milline tore ja asjalik aasta saab olema lõpuks, oleneb ennekõige minust endast. Kuid siiski oleneb palju mul ka lisakättest s o isiklikkest abistajatest.  Ma lihtsalt ei tohi ega saa iseend hätta jätta.  Mul on küll hetkel toredad ja tublid isiklikud abistajad, kuid paraku ei ole neil piisavalt aega abistaja tööl. See on mõistetav. Neilgi on ka omad elud ja mitte hätta jäämise soovid. 

Võiks olla kasvõi igakord uus isiklik abistaja  - kuid seegi ei ole hea lahendus. Päris uus inimene igakord - siis kaob kiiresti mul turvatunne, usutavasti. Mõelge nüüd ise, kui teil käiks iga päev võõras külas ja mitte ainult külas, vaid ka toimetaks - mis tunne lõpuks teil tekiks... 

Vanad head isiklikud abistajad, kui nad saavad appi tulla sos - olukordades, on hoopis teine asi. Nad ei ole võõrad. Vastupidi ju.  

 Loodetavasti leian isikliku(d) abistaja(d), kel kindlasti on olla aega tööl kuus 50 - 80 tundi. Ja ta saaks arvestada tööpäeva tundide arvu kõikumisega, sest mina ei vaja päevast päeva võrdselt abitunde. On lühemaid ja pikemaid tööaegu. Kõik on aga vastatikul kokkulepel. Ma olen võimalikult paindlik. Nii paindlik, et see ei hakkaks segama mu elu. See aasta püüan mitte unustada iseend.  

Hea on, et koostöö (seda see minu ja isikliku abistaja töö tegelikult ka on) kestab pisut kauem kui kuu paar. Aga kuu paargi on hea. Viiks edasi nii mind kui ka kedagi, kes soovib olla just minu isiklik abistaja.

Hea on, kui on mitu - mitu isikliku abistajat. Neil nö töögraafik.  Mina aga saan rahulikult toimetada ja tegutseda. Ega ei peaks pabistama, kas saan minna ja olla ja toimetada ja tegutseda või peaks loobuma, ei - millegile alistuma, mis tegelikult üldse ei ole minu enda moodi...

Töökuulutust jagan kindlasti mitmes kohas. Ja õnneks tänasest tean sedagi, et kahte tüdrukut töö huvitab juba, töökuuluseta. Anna - Liisa kaudu... Lootus säilib igaljuhul!

Igaks juhuks riputan siiagi, oma blogi, järjekordselt kuulutuse.

Leia mind, hea isiklik abistaja! 

Mu rõõm on, kui leiad mind ja isikliku abistaja töö võimalikult kiiresti

Minu leidmiseks ehk isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne,
rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga soovitavalt noorem naine. Kui tunned, et soovid uusi väljakutseid ja kogemusi omaenda ellugi abistades füüsiliselt mind ning unistad veidi rahagi juurde,  siis oled õige inimene.

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või oled minu vari! Olen hästi aktiivne ja tegus naine. Minust lähemalt http://www.tiiajarvpold.ee/

Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.   Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. 
Töö sobib eriti noortele inimestele, üliõpilastele või lisatööks.

Tööle ootan Sind loodetavasti jaanuarist 2019

Minu leidmise korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi!

Rõõmuga ootama jäädes,

Tiia

Aasta algas imehästi ja väikeste üllatustega ja...

... ka lühikese õppetunniga MTA-le. Loodan, et midagi panid kõrva taha. Mul oli vaja seoses MTÜ küsimusega maksuametiga suhelda. Kirjutasin. Automaatne vastus, et on kirja kätte saanud ja nemad ei vasta kirjalikult... Helistasid mingi aja pärast. Alguses ametnik ei saanud aru minust üldse.  Kümme korda ütles, et ei kuule ja ei saa aru. Mina ei andnud ka alla, rääkisin juba pikemaid lauseid ja nõudlikuma häälega - saage kord  aru. Proua ametnik jagas miskit ja äkki küsis, kas ma ikka aru saan, kui tema räägib ja kui mina vist ei räägi. Naersin omaette. Ütlen jahjah. Sellest sai aru. Asja kõige tähtsamat ei öelnudki. Kirjutasin uuesti. Nüüd kirja lõpu, et mul on kõne - häälduspuue, võite helistada , kuid ei pruugi aru saada... Siis vastasid kirjalikult.

Selline on siis meie asjaajamistele ligipääs.
Olen juba kaua aega tähelepanud, et paljud asjamehed või ka asjanaised eeldavad, et kõik kliendid kuulevad ja rääkivad - paluvad helistada ainult.
Andke andeks, mõni ei saa selgelt rääkida ja mõni ei saa üldse rääkida. Mõni ei kuule.

Alati peab selgitama ja topelt ajavaru varuma, et asi korda ajada.
Vahel ajab see lihtsalt närvi. Tahaks midagi muuta...
Vahel naerma. Eriti siis,   kui  küsitakse, kas ma ikka aru saan, kui teine räägib.

Vahel ei saa ka aru, mida teine räägib ja siis, kui see küsimus ei ole asjaajamisega seotud. Ausalt ka.

Aga täna lõppes hästi.

Hommikul küsis Ulvi luba, kas võib panna Lihula raamatukogu lehele facebook´is kuuks minu näituse pildi. Nii armas, et näituse hetk hakkab  taas omaelu elama!

Järelikult mu näitus(ed) on kuidagi inimestele hinge jäänud...

Raamatudest kuusepuu on olnud mu maalidele ägedam koht maikuus veel. 

Aga hea, et mina vaid mäletan Lihula mineku viimase minuti närvipinget ja hea, et ma ei loobunud viimasel minutil minemast...

Nüüd on rõõmu - mäletus loodetavasti  paljudel...
Veel sain teada, et Tiidu punutud korv ootab ikka veel mind Lihulas. Seda  korvi tahtsin nii väga endale, korvi nägin siis, kui tõin näituse Lihulast koju. Korv oli Tiidu korvide näitusel. Arvasin ammu, et ollakse ammu unustatud, et korvi tahtsin mina... Nüüd on vaja kunagi Lihula raamatukokku minna suurema autoga ja tuua korv koju... Enne vaja veel mõelda, kuhu elamises korv panna... Aga olen õnnelik.

Veel sain täna ühe hullusega hakkama. Ma ikka suudan olla spontaanne ja teha välk - pauk otsuseid, mis võivad mingil viisil edasi viia. Sellest hiljem. Õigel ajal.

HEAD UUT AASTAT

... soovisin keskööl esimesena kõige armsamale inimesele - iseendale 😉💖 Praegu mõtlen, et kunagi varem ei olegi iseendale soovinudki, vähemasti  ma ei mäleta...
Soovisin kõva selge häälega.
Siis soovisin uut kass Bongole, kes istus uhkelt külmkapi otsas ja vaatas uudishimulikuna ilutulestikku. Kass Pätu pages diivani alla.
Keskööl olin kodus. Vaid enda ja kahe kassi seltsis.  (Ma ei tunne veel sugugi vanapiigana, ausalt ka, kuigi vahel juba tekib see tunne!!!)
Ma ei olnud tegelikult kaunil ööl päris üksi. Natuke enne ja pärast keskööd olin üksi. Oli küll plaan ammust ajast, kuid nagu ikka võivad kõik head plaanid viimasel hetkel liiva joosta...

Ma soovin uueks aastaks kõikidele hetki iseendaga - sest teie/meie olete/ oleme see lootus ja usk, mis saab viia teid edasi, täpselt sinna, kuhu soovite ja tahate. Vahel pisut rutem. Vahel läheb pisut kaua aega, aga jõuab sinna, kuhu unistate/unistame siiralt ja ausalt  😉

Just viimasel ajal räägitakse suht palju igalpool, et iseenda sisse vaatamine on justkui trend... Mina polegi ainus hullukene, kes nii mõtleb ja räägib!!!  Mul on selle üle ainult hea meel. 

Kuulasin presidendi uusaastakõnet.
Jäin mõtlema, kas nõrgemad ongi nõrgemad... Tugevamad võivad täpselt samuti üksinda olla... Mõistsin suurepäraselt, mida president mõtles... Kuid - see, mida mina  edasi mõtlesin  ja olen mõelnud nõrkusest ja tugevusest oleks pikem jutt... Andeks, ma praegu ei viitsi pikemalt kirjutada.

Eelmine aasta jagasin end teiega siin  blogis 255 korda.
Loodan, et see aastagi suudan võluda teid, mu hea blogi jälgijad, oma lugema!!!
Veel loodan ja usun, et kuskil aasta teisel poolel saate lugeda mu uut raamatutki...

IAT tunde tuli 2018 aastal kokku 1605.

Ja loomulikult, suured siirad tänud sadade heade soovide eest selleks aastaks paljudele - paljudele minu inimestele!  

Aasta on nagu pikk hetk. Mida vanemaks saan, seda rohkem mul see tunne on...
2019 on kestnud juba peaaegu 25 tundi ...