... mida on oodatud kaua kannatlikult ja siis tulebki see kaua oodatud hetk ning möödas see ongi muutes miskit elus...
... mis ei tule iialgi samamoodi ega samade tunnetega tagasi, mida ei tule ka kahetseda...
Nad kõik on minu hetked.
Eelmisel laupäeval kohtusin niisiis jõulumehega. Taas. Seekord lubasin jaanipäevaks raamatut...
Aga teate, millega mina üllatasin ja jahmatasin täna 28 aastat tagasi jõulumeest... Usun, et mõnigi mu sõber nüüd naeratabki enda ette, ja teab täpselt, millega jahmatasin või üllatasin... Oma uue nimega...
Siis oli ka muide neljapäev.
Õues oli külm, kuidagi lumiselt porine... Praeguse Tartu Kaubamaja asemel oli siis linna bussipeatused nö bussijaam, mille taga oli jõululaat ja lillepood, kus sai ostetud kollased nelgid.. Erivärvilised nelgid on siiani omamoodi mu lemmiklilled.
Aga kui palju on muutunud üksnes Tartuski.
Minu omas elus ja minu seeski...
Siiski palju on jäänud mu südames ja mõttetes samaks. Võib - olla saanud sügavama värvi - armastada pisiasjugi ja väikesemaid rõõme siirad, andestada ka siis kui näib see väga raske... Tegelikult viimastel aastatel olen mõistnud, et nii andestada ja armastada on väga kerge, kui suudan südant hoida valla ning lahti lasta ebameeldivast... Iga tunne, iga hetk annab õpetust ja jaksu edasi minna. Olla ise enda moodi...
Viimastel päevadel olen hästi mitmel korral mõelnud, kuhu soovin elus veel jõuda... Kas saangi nii küsida... Sest elu toob ja loob üllatusi, mida ei oska uneski näha... ja ei too midagi, mida ei suuda kanda üle jõu... ega luba olla alla oma võimete... Loomulikult on mul mitmeid soove ja unistusi, millega sooviks iga hinna eest veel tegeleda ja mida tahaks armastusega täide viia. Kuid neid ei olegi lugematul arvul. Unistada ühtedest unistustest tuleb ka järjepidevalt ja kindlalt.
Hommikul jõin kohvi.
Pilk omaenda kalendrisse.
Naeratasin iseendale.
Olen olnud pagana vapper ja ilus...
Edasi sajaga...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar