Mardipäeval

 ... olid kõik asjad koos - nii rõõmud kui mured. Mitmed väikesed rõõmud tasakaalustavad suuremaid jamasid, mis mulle eriti ei meeldi, kuid siiski pean nendegagi kuidagi hakkama saama. Küll saan ka nagu ikka ja alati.

Hommikul ärgates nägin aknal jõulukaktusel õit. Roosat. Minu jõulukaktused ei ole päris palju aastaid õitsenud.
Õhtul pildistades Hannaga püüdsime õiepungi kokku lugeda. Mul läks sasss. Neid oli palju - palju.

Siis kuulsin häid uudiseid.

 Õhtul - kell oli juba 22 läbi - helises telefon.
- Kas Tiia?
- Jaa
- Kas teete laste sünnipäevi ka?
- Eeee...
- Kas teil on hobuste kasvatus?
Vaatasime Hannaga hämmastanud teineteisele otsa.
- Ei ole.
- Kas olete ikka Põltsamaal?
- Ei. Tartumaal
Mingi segane ohe. Kõne lõppenud.
Me toas olijad naersime. Mina naersin täna esimest korda südamest.
Mõistatuseks jäi kõikidele, miks eeldati laste sünnipäevi hobustega ja kui kuuldi ei, siis oldi hääletoonis veel pahane, et mis mõttes ei...

Või on see mingi uus mardisandite kohale tulek? Helistamisega? 

 Dzungel poolenisti köögiaknal. See taim on tohutult suureks kasvanud. Kristilt sain kolm pool aastat tagasi pisike seemne, õieti neli - viis, kuid üks läks kasvama. Põnev, vahel tüütu taim, kuid siiski armas.