Isad ja vanaisad, jagage ja andke turvaliselt armastust!
Mõtlen oma papale, mida ta mulle andis... Tean antud ja mida aeg edasi, seda rohkem väärtustan seda vähest, mida papa püüdis anda siiralt ja turvaliselt. Kõikidele jamadele vaatamata, mis oli temaga seotud... Käepigistused, mis tulid temalt väga erilistel hetkedel. Mu sünnipäevadel. Uusaastaöödel. Ja üksainus käepigistus mu jalgadele sünnitusmajas, kui me noorem tütar oli sündinud... Siis ei mõistnud väga hästi neid käepigistusi... Nüüd on neil hoopis teistsugune tähendus. Neis oli armastus, mida papa jaksas jagada.
Ma ei oska öelda, kas mäletaksin papat rohkem, kui ta oleks mulle jätnud suure varanduse... Seda ta ei jätnud... Jättis kaks albumit, mille piltidel ei tunne ma pooli inimesi ja vanad kirjad ja ka püksirihma, kella, noa... ja tooli, mille peal ta istus köögiakna juures... Kogu lugu! Ka see sõnapaar "kogu lugu" on tema oma, ta kasutas seda hästi palju.
Käepigistused... 😊💕
Papa oli väga isepäine ja mõnes mõttes alla andja iseendale - mul oli temaga ikka raske tihti - kuid millegipärast usun, et armastamast ta ei lakkanud eales... Aga olen tänulik, et sain niiviisi õppida nii heast kui halvast...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar