Päeval pakkus Kristel minule kahte teatripiletit. Ta ise ei tahtnud minna, kuid lõpuks olime siiski kahekesi koos Sadamateatris. Sest ma ei leidnud paari tunni jooksul omale teatrisse kaaslast. Kuid Hanna, kes oli mul olemas ning nõus mind viima - tooma, siis otsustasin minna isegi üksi - vaba naine vabal maal, miks mitte minna üksi teatri... Oleks olnud omamoodi eksperimentki, mida olen mõelnudki ennemgi teha... Hanna ise ei soovinud teatrit vaadata...
Hakkasime Hannaga toast autosse minema, kui Kristel saatis sõnumi, et tuleb siiski ise minu kaaslaseks.
Nii me Kristeliga vaatasime koos ooperit "Tulleminek".
Mina olin muideks esmakordselt Sadamateatris edendust vaatamas. Olin käinud kunagi ammu - ammu sõbrannaga, kes seal tookord töötas, Sadamateatris nö lava taga päise päeva ajal... Aga lava ees teatrit vaatasin täna tõesti esimest korda.
Üldse teatris käisin üle mitme aasta. Ma ei mäleta, kuna viimati käisin...
Minu jaoks oli "välk ja pauk" õhtu väga - väga värskendav.
Saan ju nii harva teha välk otsuseid minna kuhugile, kuhu soovin minna. Sageli ei mängi see mitte mingi valemiga välja. See aasta teist korda vist... Samas on super hea tunne olla kuskil väljas kellegiga väljas, kes ei ole isiklik abistaja ... Kes on lihtsalt sõber või sõbranna või kes iganes oma inimene... See on see, mida mina päris sageli siiski taga igatsen, mitte et mul isiklikke abistajate vastu miskit oleks... See on vist inimlik tunne...
Ooperit "Tulleminek" soovitan vaatama minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar