Hetk.
Üks hetk mu elus.
Kolmkümmend aastat tagasi.
14. oktoober 1988. Kell 11.00.
Hästi meeles.
Kuigi siis oli see lihtsalt tavaline ootamatu hetk tavaliste ootamatute hetkede seas. Mul ei olnud aimugi, et see hetk muudab jäävalt mu elu.
Annab aina uusi ja uusi võimalusi ja väljakutseid siiani.
Edaspidigi ikka veel.
Kuigi need on uued ja ka tundmatud ootamatud hetked. Minu enda valik, kas ja kuidas neid hetki vastu võtan.
Elame - näeme 😋😊😉

Kuid too ammune hetk jääb igavesti meelde.

Kas oleksin tahtnud teistsugust hetke...
Teistsugust elu kulgu...
Ei.
Olen täna tänulik, et mul on olnud täpipealt selline elu nagu on olnud. Ausalt. Siiralt.
Nende aastatega olen õppinud palju. Ma usun ainult selles elus, mida olen saanud ise selliseks teha, olen suutnud olla mina ise. Jah, on olnud tohutult raskusi ja pisaraid, on olnud momente, et nüüd ongi kõik läbi, kuid siiski on olnud mu elus rohkem head. Hea on olnud kindlasti ülekaalus.
Halb ja paha on mul tagaplaanis ammu. Mäletan. Ei mõtle iga päev koledadele asjadele ega hirmudele, mis sügaval mu sees alles. Muidu oleksin ammu ilma hullumajas. Kui vaja, siis räägin pisaradeta vägivalla kogemustest ning olen kellegile toeks, kui vaja.


Nüüd arvatakse, et ajan jälle mõistujuttu.
Ei aja.
Sel hetkel kohtusin exiga, siis ma loomulikulr ei aimanud, kes seisab mu ees. Sellist printsi, kes tuleks mu ukse taha,  tõenäoliselt ei ole enam. Ja kui ajaloole mõeldes, siis tänapäeval on juba inimese leidmine kordades kergem - ole nutikas või arvutis, netis.... Siis pidi minema aadresssbüroosse ja küsima kolme kopika eest, kus inimene elab...
Muide, mul oli seljas vist apelsinivärvi kampsun. Kaagvere erikooli tüdruku tehtud. Siis tegid veel kooli tüdrukud ilusat käsitööd, ja vahel ka müügiks... Kuidas see asi täpsemalt võis olla, ma tõesti ei tea. Aga see kampsun oli mitu head aastat mu lemmik.
Ja siis elasin Tartus. Ravila tänaval. Ma ei mõelnudki Kaagveres elamisele.
Elu on  vahest kummaline.

Muidugi olin olnud ennem ka kord armunud. Väga salaja. Eriti sellest ma ei julgenud rääkida. Rohkem unistada  ma ka ei julgenud. Päris tõsiselt. Mind segas mu enda puue.
Puue, millest olen tänaseks üle kasvanud.
Täna ei ole takistusi mul.
On piiratud mõtlemine. Paljudel juhtudel teistel, mitte minul.
Minul on teised hirmud ja eelarvamused praegu. Need ei ole omad erivajadused. Vahel mõtlen ja igatsen küll päriselt veel enda kõrvale kedagi - olen ju parimates aastates ilus ja edukas, sexikas ja vapper -  aga mu suhte nael on väga kõrgel. Tean, mida väärin ja mida tahan - tõelist armastust - minu meelest aga mehed soovivad palju vähem jagada mulle ja ei suudeta ka vastu võtta seda, mida sooviksin pakkuda... Mulle on tähtis ühishingamine, samas vabaduse jätmine teineteisele ja mõistmine poolelt sõnalt või pilgust, siis saab olema kõik muu... Ehk ükskord leian ka kõrge naelaga mehe nagu mina - mine tea, mis head sellest siis veel saab. 😉
Seni olen aga  hakkaja vaba naine vabal maal edasi. Nagu paarkümmend aastat juba. Jätkan oma elukarjääri.
Naeratan.
Unistan hästi suurelt.
Õpin elu armastama ikka rohkem ja rohkem.

Ja ma ei vaeva enam pead mitmeid aastaid sellega, et mõelda sellele, mida muuta ei saa: milline oleks elu meil Aivariga  praegu, kui kõik oleks hoopis teisiti olnud... Sel pole mõtet.
Elu  on edasi läinud.
Elu läheb edasi.
Olen suutnud isegi valule mu sees andestada...

See hetk kolmkümmend aastat tagasi on mänginud väga tähtsat rolli ka minu kui naiseks olemisele. Selleärastki pean seda hetke ikka  meeles...  Ma vähemasti julgen põsemusi anda, kui  mis iganes olukorras seda ette tuleb.  Ma ei karda ega häbene omaenda huuli. Ja seegi on pagana hea tunne, uskuge mind!!