Avatud Lava kasvas sujuvalt ajurünnakuks. Meie kahe koos Hannaga ajurünnakuks, kuidas häirivalt ja edukalt ja õnnelikult edasi, et ise mitte olla häiritud, et meid ei võeta tõsiselt psühhodraamaga - grupijuhtidena - nõustajatena.
Jah, meid võetakse tõsiselt kunstis.
Mul võetakse maale hoopis tõsisemalt, kui mind enast. See on see, mis tunnen täna ja praegu.
Maarja ju laulab...
Kunsti loomises oleme nii tegijad, kuid kui soovime öelda psühhodraama ja Avatud Lava kaudu, et iseenda arendamine ja üleüldse elu - olu kunst, suurim kunst. siis ei huvita see väga kedagi. Kas see on see, et me tõrjume inimesi eemale oma erivajadustega või on nende hirm iseendaga ikka ja jälle töötada... On ju raskem töö. Ja veel raha saamata...Oma hoiakuid muuta... Silmaringi iseendas laieneda... Ja nii edasi.
Me ei saa olla mitte erivajadustega.
Mina ei oleks küll erivajadusteta mina ise. Mulle meeldib olla mina ise. See on minu õnn.
Jah, vahel on kuradi raske jääda iseendaks. Sest väga tihti tunnen siiski, et erivajaduste pärast on kohutavalt ja tohutult keeruline ja raske on iseend tõestada muuski peale maalimise ja kirjutamise. Neid tegemised on vist palju kergemine vastuvõetamad
Aga olla rahva ees - siis on vist appi, ta ju erivajadustega või teda ei saa tõsiselt võtta. Pealegi, kui ta räägib veel pidevalt positiivselt ja õnnest, see pole ju see, mida võib temaga arutada.
Nö tavainimesed ei suuda tulla vist meie gruppi. On vist eelarvamus.
Erivajadustega inimeste juurde ka hästi ei pääse. Ollakse sageli harjutud, et nende asju ajavad ja tundeid lahenevad üldiselt teised, kes neist normaalsemad.
Mis ja miks on siin maailmas viltu???
Koolitajad on ilusad ja graatsilised. Me Maarjaga ei ole seda... Kuigi selles ma väga kindel jälle pole, et seda ei ole. Me oleme omamoodi kenad ja graatlised. Võtke või jätke.
Minul on jälle tunne, et mina siia maailma lihtsalt ei sobi.
Ma ei teagi, kas oleks Avatud Lava teisiti ja inimeste rohkemat läinud, kui oleksime Tartus teinud... Peaaegu oleksime teinudki... Kuid selleski kahtlen.
Jube raske on päris uusi ja võõramaid inimesi kutsuda Avatud Lavale. Oma töö tuppa.
Seekord oli reklaam suht hea.
Omad inimesed elasid kaugemalt kaasa. See tegi hea tunde. Et päris asjatult ettevalmistustööd ei teinud.
Psühhodraama ajaloost rääkides Hannale jäid taas iseendale kõlama paar märksõna, milles taaskord kinni võtta
ja minna püstipäi julgesti edasi. Unistades hästi suuresti.
Alla anda oleks kõige kergem.
Seda me Maarjaga ei tee. Ei anna alla. Häirivalt, kuid siiski loodetavasti ja usutavasti õnnelikult iseendaks jäädes.
Mina sooviks psühhodraamat iga hinna eest jätkuvalt edasi õppida. Seda võimalust olen oodanud varsti üheksa aastat... Asi on lihtsalt mu kõne - häälduspuudes, isegi mitte muudes erivajadustes, mis mul on, mõnede jaoks. Et hakkan teiste õppimis ja arengut häirima... Mind häirib jälle see, kuidas saab üleüldse nõnna mõelda.
Me kohtume ja kohtudes anname alati üksteistele midagi juurde, milles midagi õppida, et enda silmaringi avardada. Nii lihtne peaks see olema. Me ise teeme oma elu - olu oluliselt häirivamaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar