Olen rahul iseendaga.
Maarja laulis super hästi.
Maalid panime jälle läbisegi. Mul jäid suured maalid koju. Ei mahtunud autosse...
Kolmapäeva õhtu kohe saabudes Sotsiaalmajja.
Reklaam oli hea viimasel minutil. Isegi ajalehes.
Kohtusin taas ühe Tiiaga, keda nägi esmakordselt, kuid meil oli lahe ja asjalik vestlus.
https://online.le.ee/2018/09/13/galerii-haapsalu-sotsiaalmajas-avati-kahe-invakunstniku-imeline-naitus/
Kõik on nagu..., kuid mind isiklikult häirib juba nt sõna "invakunstrnik" - noo ma ei tea... Seda lugedes jättis mu süda lööke vahele. Päriselt ka. Olen lihtsalt kunstnik, kes juhtumisi maalib jala abil ja nii see on ja jääb... Aga kas kunstis on miskit inva - kahtlen sügavalt... Värvirõõm on värvirõõm, siin ei saa olla ei õiget ega valet, et tervet ega haiget... Kuna nähakse kõikide silmadega, et ei mina ega kõik teised kunstnikud on head omanäolised kunstnikud, ja siin nagu nähtavad füüsilised erivajadused eriti ei loe.. Kui palju võib olla kunstnike, kelle puuet ja haigusi ei nähta silmaga ning ometi meie jaoks on nad tavalised kunstnikud . Miks siis füüsiliste puudega on erilisemad kunstnikud... Kõik oleme erilised ja tavalised
Tänapäeval ei kasutada eriti enam sõna "inva"... Tajun , et lugu on kiiresti kirjutatud. Vb emotsionaalses tuhinas. Aga kõike ma nii avamisel rääkinudki nagu lehes on,
Päris ausalt, olen veidi palju kurb ja pettunudki... Mõistan suurepäraselt, et ajakirjanik Urmas soovis aind head. Kuid...
Jõudsin koju, ning siis tehti veel ettepanek abielluda, täiesti lambist 😁😁😁 Favebookis... Paar sõna oleme kunagi ammu vahetanud... Oi jummal, mul lõbus hetke!!! Mida veel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar