Mõnedest saan ka blogida.
Mõned head laksud jäävad vaid minu sisse. Annavad jaksu ja rõõmsat tegutsemismeelt juurde. See on see, mis mulle kõige väärtuslikum.
Kutsusin Liia, Urve ja Vahuri pannkookidele, kuna teadsin, et tulid Sauelt Tartu. Soovisid ka minu näitust näha Salemi kirikus. Näitust ei õnnestunud näha nagu aru sain, kuid selle - eest nägid nad mind enast 😋
Liia käis siin mul külas eelmisel sajandil... Tõsiselt. Oligi aeg külla tulla taas.
Vahur kinkis mulle oma raamatu "Tartu Hiie Kooli kolm koolimaja". Autogrammiga ja puha. Lubasin kunagi oma teise raamatu vastu kinkida, kui valmis saan kunagi.
Noojaa, hea on lubada, kuid... Soovisin jõuluks valmis kirejutada ja sokutada jõuluvana kotti, aga tundub, et ei jõua... Aga vaatan, kõik võib veel olla... Natukene aega veel on jõuludeni... Seda raamatut soovin kindlasti inglise keeles näha. Ise keeldun tõlkida - ma ei ole tõlk. Kuid jätan selle praegu õhku...
Igatahes Vahur süstis raamatust rääkides mulle suure anuse tahet ja soovi ja usku kirjutada ja teha ja välja lasta siiski oma teine raamat... Olen seda küll palju mõelnud ja rääkinudki, kuid tihtilugu on see raamat näinud mulle kuidagi mõtetu... ja suht keeruline trükkida... See mõte ei ole minulik. Tean.
Olen ikkagi veendunud, et järgmine raamat saab olema mul. Ise küsimus on, millal ilmub!!!
Lugege seni mu blogi edasi!
Kindlasti tulevad minult veel paljud uued maalid.
Ja mine tea, millega ma veel üllatan!
Ega ma ise ka ei tea millega võiksin positiivselt loodetavasti üllatada, kuid üllatan päris kindlasti ikka ja jälle. Kõigele vaatamata, mis võib ette tulla...
Mul särts sees! 😉
PS Liiaga näeme juba neljapäeval, 13. septembril teineteise näitusel "Ühine värvirõõm". Haapsalus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar