Kristel üllatas külla tulekuga.
Alles eile õhtul tegelikult nutsin peatäie - kopp lõi kõikest ette. Ei jaksanud enam naeratada, tundsin, et olen kuramuse üksi ja nii edasi. Vahel võib ju endki haletseda... Seda enam, kui teada on, et tõelisi sõpru ei ole lähedal - andeks, mu jaoks pole näoraamat ehk facebook tõeline lähedus...
Ja siis hommikul Kristel...
Õhtu oli ilus. Kuidagi sattusime õuegi. Kristel küll proovis esmakordselt proovis trepist käia ratastooliga, ta tütar julgestas ees. Üles tõmmada ei jõudnud. Poolel trepil võttis ta mind sülle ja tuppa me saime. Eks igal inimesel omad nõrkused ja tugevused, millega ma pean mina arvestama. Mulle sobib kõik, peaasi aitajal/abistajal hea ja mugavam on.
Nii käisimegi jõe ääres. Külalised ujusid ka. Mina oma jala pärast ei julgend päris vette minna... Kristel meelitas küll.
Taheti näha ka mu aiamaad. Aiamaal leidsime kaks kuivanud väga küpsenud maasikad. Esimesed maasikad üleüldse oma aiamaad - jess. Jagasime kaks kolmega.
Veel avastasime, et päevalilledki olid päikesele selja keeranud...
Aitäh Kristel nii imevahva õhtu ees.
Mu aiamaale viiv rada ja Pireti päevalilled...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar