Leidsime koha istuda minu maja ees. Hoidsime aega kokku. Kristjan näppas kohtumisaja meiega oma tööajast ja me soovisime kuulda võimalikult palju .
Üheskoos mõtlesime, et meil Eestis on igati normaalne ja hea elu. Kui tahame seda näha. Kuigi jah, alati võiks ju parem olla... Minu jaoks oli ja on mõistuse vastane, et päevast päeva sureb igas külas väikelaps ja see olevat neile tavaline. Koolielu on kaootiline. Ei mingit kindlat, ei konkreetseid päevi ega kellaaegu. Keegi ei teadnud kord isegi seda, kellel on kooli võti ja kas lapsi tulebki sel päeval kooli. Eesti lapsed enamus rõõmustaksid selle üle, kuid millegipärast väga paljudel hakkaks igav. See on minu arvamus. Sest arvan siiski, et eesti laps on harjunud õppima.
Aga teemasid jutuks oli veel ja veel. Kristjan oli nõus veel meiega kohtuma, kuid siis soovib piltegi näidata.
Joonistasin Kristjanile tänuks kohtumise eest.
On veidi kurb, et kuulajaid oli vähe. Paar inimest aga ei saanud tulla. Huvi oli küll.
See oligi me MTÜ 12. sünnipäev.
3 kommentaari:
Aitähh toreda pärastlõuna eest ! Küllap jõuame veel sünnipäeva ka tähistada. Aga Humanas šoppamise isu läks küll põhjalikult ära, ja väga pani mõtlema HEATEGEVUSE ja VABATAHTLIKKUSE üle...
Jah, just sama mõtlesin ma ka - kuigi Humanas olen käinud kõige vähem...
AGA mõtlema pani tõesti... Vabatahtlikkuse ja heategevuse üle... Silmaringi ja kogemuste hinna üle... Raha olemasolu üle... Mis on tegelikult rikust...
Postita kommentaar