Mul on vahetevahel hirm, et kogu elu läheb üle nutitelefonidesse ja facebooki... Paneme naeratavaid nägusid postituste meeldivuse alla facebook´s, kuid kas varsti oskame ise südamest naeratada... Olen kuulnud, kui laps, kes on päevast päeva on nutikas, küsib: "Mis lillelõhn on, et õue minna?" Tema näevat telefonis lilli alati, kui vaid soovib st milleks veel õue minna...
Tuleb kõhe tunne ju... Ehk on see kõhe tunne ainult minus...
Mina ei sooviks, kui mingi robot hakkaks minu eest kõndima või tehes ühe klõpsu, et siis oleks mul nagu kõht täis, sest nägin söögipilte, kui saaksin inimestega suhelda vaid läbi helendava ekraani... Muidugi tehnoloogiliselt oleks see super saavutus, kuid usun millegipärast, et minust ei jääks midagi alles üsna varsti... Masinate võim ja vaim...
Aasta tagasi oli ilus ilm. Selle pildi tegime Hannaga täpselt aasta tagasi hommikul kella 8 paiku Olustvere Lossi tagaaias.
Eestimaal on väga ilusaid hommikuid ja super kenasid inimesi. Kui minna ja olla päriselt Eestimaal ning kohtuda inimestega ikka ja jälle päriselt 😉
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar