Käisin- nüüd juba eile - Salemi kirikus näitust ülespanemist. Sai jälle väga omamoodi ilus näitus. Salemi kiriku poolt aitasid maale panna Külli ja Diana. Veel olid mul abiks Viive ja Hanna väikese Silveriga.

Aitäh.

Usun, et tulemus saab olema kena ja minulik. Kuigi ausalt alguses jahmatasin üle pika aja, kuidas kartlikult suheldi minuga... EI ütle miskit halba. Saan aru, et taheti parimat. Panin tähele, kui hästi minust aru saati, aga lihtsalt ei saadud aru, et saati tegelikult aru. Nii on  kergem ja lihtsam arusaamisi puudega inimestest mitte muuta või miskit sellist...
Arvan , et juba tänane kogemus oli miskit uut. Kõikidele.
Minulegi.
Kui mõni maal ei ole ikka seal, kus vaja, siis julgen end kehtestada. Ikka vahel meenuvad Oti sõnad Hiiumaalt, et hea õige kunstnik tunnetab oma maale näituse kujundamisel ise. Ott toonitas, et olen väga hea tunnetaja - ta kiitis selle eest mind, kui head kunstniku. Täna meenusid need sõnad jälle.
Ja minu värv on roosa. Kõik, kes vähegi tunnevad mind või on minu kohta natuke uurinud,   teavad mulle meeldib roosa. Ma ei saa aru, miks peaksid  maalide sildid ilmtingimata valge - must tooni olema - jumalas igav. Usun, kui värvid on siia maailma loodud, siis tuleb värve oskuslikult ja  julgelt kasutada vahetevahel.   Mitte olla hallimass. Ja sügavuti mõelda, siis iga värv on isiku eripära jne. Minuga oleks hullu lahti, kui ühel hetkel mulle ei meeldiks enam absoluutselt roosa.
Millalgi tahaks sildid erivärve ja isemoodi, nagu maalid paljude julgede värvidega. Peab leidma õige  näitusekoha, igale poole nii kirju ka ei sobi. Tasakaal ka värvidega peab olema ja jääma.

  Siiski oli tore näituse ülespanek.
Rahule jäime käime kõik. 
Mis mina tahtsin, selle saavutasin.

Lähen määrin veel vasakut jalga. Põlv ja säär on veidi parem, nüüd jalalaba. Tootsi ishias mul nagu.
Kui homme parem ei ole, lähen perearstile.  

Varsti voodi. Ehk tuleb uni.
Muresid ja jamasid on olnud liigagi palju...