Töine suvepäev Lihulast aiamaani

 Käisin Lihulas. Maalide järgi. Alles nüüd. Maalid pakkituna ootasid peaaegu kaks kuud.
Minuga olid kaasas väike Silver ja Hanna.  

Lihula raamatukogus nägin Tiidu korvide näitust. Tiidu ema tekkide näitust. Ja Ulvi šokolaadipaberite näitust. Kokku kolme suurepärast näitust. Juba nende pärast tasus ise mul kohale minna just täna.

Viisin Ulvile Laagna lasteaed - kooli  šokolaadiümbrise - olin veendunud, et sellist tal vaevalt kogus on. Ei olnud. Sain ise Laagna lasteaiast - koolist kaks šokolaadi käies lastega kohtumas eelmisel sügisel.

Silver mängis raamatukogu lastenurgas kokamist.

Veel käisime Sakste Majas kohvi ja mahla joomas, koogi söömas. Seal maikuus me Kristi ja Johanniga ööbisime. 

Tiirutasime Age pooltki läbi. Üllatasin teda - mina jälle Pärnumaal. Ei ole ju paha olla pooleteist jooksul  teist korda Pärnumaal!!

Kuigi Lihula sõit tuli kuidagi kiiresti ja ootamatultki, kuigi teadsin juuni algusest, et näitus tuleb ära tuua...

See ongi tegelikult minu töö - maalimine, näituste tegemine ja koju toomine. Mul siiralt kurb meel, kui arvatakse teisiti, et see on ratastoolis istumine ja lihtsalt lõbu... Kindlasti mitte ei ole see  nii. Juba mõtlemine, kuidas maalid jälle näituselt kätte saata, on töö...

Koju jõudes jäime Hannaga õue passima. Tõime pesu nöörilt ära ja ... ühtäkki otsutasime , et lähme aiamaad vaatama. Pilt oli jahmatavalt nukker - kuivanude kõrte plats, mitte põmugi aiamaa... Siis tegime natuke korrastus.  Sai parem küll.Kuigi kõik kuivanud. Maasikadele ja pihlakapuule sai vett pandud. Usutavasti on sellest vähe abi. Endal sai süda rahulikumaks.

Aiamaal olime ligi 23-ni. Hästi mõnus õhtu oli. Sääski oli, kuid tühja kah...

Pildi tegime, siis kui aiamaa enam - vähem mingigi ilmega...

Kuuvarjutust ei näinud. Kuudki polnud näha. Ehk see oligi see kuuvarjutus, sest kuud lihtsalt polnud... 😁

 Istusime maja ees kaua . Vahtisiime taeva poole.

Ägedalt mõnus päev oli 27. juuli.