Üleeile täitus mu unistus - näha Pärnu muuli. Usun, et tegime omamoodi legendigi. Läksime liivast ja kõrkjatest läbi ratastool esi ja tagurpidi. Epp tõmbas ja Age lükkas ning vastupidi.
Oli natuke hullumeelselt.
Päris muulile ma siiski veel seekord ei läinud. Selleks ehk vajan tugevat meest, kes mind kätel kannaks...
Olin lilleneiu 😉
Mina hoidsin lilli muulile minnes. Oli vastutusrikas ülesanne.
Soovisime muulilt lilled vette visata. Karelile.
Epuga
Agega
'
Lilliad saidki merre.
Karelile.
Üks väike ütles tädidele, et ei tohi prügi vette visata...
Armas ju.
Loodame, et ta vanemad seletasid talle, miks vahel vaja lilli merre visata...
Sõitsime laevaga Pärnu jõel. See oli mõnus. Meiega oli tegelikult kaasas veel väikene neiu Emma.
Laevapoisid olid hästi abivalmid. Aitasid tõsta ratastooli.
Aga eile õhtuse bussi noor bussijuht seevastu ei julgenud mind aidata sületeenusega öeldes, et nii vastutusrikast tõstmist ta ei julge teha. Muidu oli ta siiski sõbralik ja abivalmis. Bussis oli aga külm, eriti eile. Ometi naudisin kokku 5 tundi sõidu ja omi häid mõtteid. Seda aegagi oli mulle väga tarvis.
Helenaga kohtusin ka. Ta tuli bussile vastu ja saatis ära, tõstis bussile. See on tal ammu selge. Ja siis nägin Helena kodumaja ning Pärnu advendi kirikut. Armas maja. Väljaspoolt näib nagu elumaja. Siis käisime kohvikus, kus oli jäätis otsas.
Pärnu rannas.
Praegu olen punane. Kuigi päevitasin kokku paar - kolm tundi... Üldse mitte kaua...
Valge randa minnes leidsin värava merele .
Andropoffi villa.
Omaette vaatamisväärtus.
Koidula park.
Kui bussilt istusin Viive autosse, siis lagunes mu king. Oi, mu naeruplahvatus!!!
Mina olen nüüd energialakse täis. Suudan jälle.
Aitäh, mu kallid Age, Epp ja Helena võrratude päevade eest!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar