Kaks kätt = kaks jalga

Mõlemad - nii parem kui vasak käsi on vajalikud. Vahest ei ole kumma käeline ollakse.

Olen ikka öelnud, et olen paremjalgne. Parem jalg on vajalikum mulle.
Nüüd  on vasak jalg suhteliselt rivist väljas. Põlve pärast. Paistes. Ja olen kätetu. Loe ehk jalutu. Alles nüüd panen tähele, kui palju tegutsen siiski vasaku jalaga.
Muidugi ma ei seista paigal. Arvatavasti rahulik olemine oleks hetkel jalale parem. Kuid ma ei saa mitte toimetada... Kes ikka teeb minu eest?
Abistajaid pole iga minut käepärast. Sõpru ka ei ole... Või noh on, kuid mitte füüsiliselt siin minu juures. Igalühel oma elu ja suvitamine. See on igati normaalne värk.
Pealegi ma ei ole hellik. Ei ole kunagi olnud. Vähemasti mina ise arvan nii. Võib - olla on kellegil testsugune arvamus minust, siis on  see nende arvamus...

Perearst soovitas paar päeva koduravi.

Lähengi määrin paremat jalaga vasakut jalga.

Küll pulmadeks terveks saan! Vahet ei ole, kelle pulmadeks! Enda pulmi ei hakka mina ootama - ma viitsi nii kaua olla ühe toimiva jalaga 😋 Mine tea, kui kaua aega võtab otsustamine, kas tahangi üleüldse veel abielluda, milleks mees... kui tulen kõikega ise toime...😊😉

Hoidke kaht kätt ja kaht jalga!

Eilsele mahtus head ja halba pisut

5. augustil 

pärast jumalateenistust avan  

Tartus Salemi kirikus

"Vabaduse ingli" 

näituse.

Jumalateenistus algab kell 11.00

Laulab Maarja Kaplinski

 

Tartu sõbrad ja tuttavad, head inimesed tulge värvide ja helide rõõmudest osa saama.

See näitus sai lõpuks paika. Kuigi siin see reklaam on vist esimene. Kiriku lehel ma veel ei näinud. Piilusin just. 

Õhtul väike jalutuskäik Kaagvere vahel. Aiamaalgi. 

Päeval kuumasin toas. 

Bongo elab päris hästi. Andsime eile õhtul siiski piima ja inimestele mõeldud  pasteedi. Kuigi oli range keeld... Mõjus hästi. Kass magas öö otsa. Ei ole oksendanud. On pidevalt näljane st tormab kohe külmkappi, kui sealt midagi vaja.

Pätu aga ei saa endiselt süüa või ei taha. Seltskonnaga mõtlesime nippe, kuidas Bongot Pätu krõbinadest eemale tõrjuda. Miski ei aita. Ja Pätu ei julge sööm a hakatagi... 

Ja mu oma vasak põlv on paistes... Ei kujuta ette miks. Mulle piisab igasugustest haigustest... Mis pagana aasta see on ... 

Aga alla ei anna kah.

See poleks siis enam mina, kui peaksin alla andma...  

Kass Bongost

Ta tuli eile koju tagasi. Või õieti, vägisi toodi. Ta viskas trepil pikali - külas  oli hea, miks koju nüüd 😁 Külas sai aknast tänavale hüppada ja traksidega jalutada, uurida ja puurida igasuguseid asju.Ei olnud aega haige  olla ega oksendada...

Arstil käidi ka.
Soolte põletik.
Sai rohud ja ravisöökide ettekirjutuse. Midagi harjumuspärast ei tohi süüa.
Ikka püüab kõike näksida. Mul on küll Pätu söök ära pandud. Aga kus Bongo - öösel käis kuivainete kapis - pannkoogijahu ja makaronid  läksid ka mängu.
Loomulikult oksendas.
Nüüd on kapiukse ees toolidest tabalukud. Ühest toolist nagu tavaliselt on olnud ei piisa enam.
Kass Pätu sõi hommikul salaja. Valvasin ta juures.
Kui Bongo näeb, et Pätu sööb, siis tormab ja ahmib suu krõbinaid täis. Ja on oksendanud sellestki.
Pätu aga ei saa ka aru, miks temalt söök võetud. Veekauss vaid.
Pätu päeval nii vihane, et tahtis lõhkuda mu uusi maalegi. Sai minult mitu head laksu. Hammustas mind jalast.
Bongo vaatas rahulikult me kaklus pealt. Tavaliselt saab  Bongo peapesu...

Rohu võtmisel vajame Bongoga abi. Kaks korda päevas. Siiani appi tulnud mamma. Eks teised saavad aidata, mõned rohu päevad ees...

Kõige normaalsem on Jänks. Askeldab rahulikult omas kodus maisiga, mamma tõi talle,

Loodame, et hullem on möödas.
Aitäh Kristale ja Siimule, kes paar päeva toimetasid Bongoga!

PS traksid muretsen kassile ka. Võib - olla Pätule ka.

Töine suvepäev Lihulast aiamaani

 Käisin Lihulas. Maalide järgi. Alles nüüd. Maalid pakkituna ootasid peaaegu kaks kuud.
Minuga olid kaasas väike Silver ja Hanna.  

Lihula raamatukogus nägin Tiidu korvide näitust. Tiidu ema tekkide näitust. Ja Ulvi šokolaadipaberite näitust. Kokku kolme suurepärast näitust. Juba nende pärast tasus ise mul kohale minna just täna.

Viisin Ulvile Laagna lasteaed - kooli  šokolaadiümbrise - olin veendunud, et sellist tal vaevalt kogus on. Ei olnud. Sain ise Laagna lasteaiast - koolist kaks šokolaadi käies lastega kohtumas eelmisel sügisel.

Silver mängis raamatukogu lastenurgas kokamist.

Veel käisime Sakste Majas kohvi ja mahla joomas, koogi söömas. Seal maikuus me Kristi ja Johanniga ööbisime. 

Tiirutasime Age pooltki läbi. Üllatasin teda - mina jälle Pärnumaal. Ei ole ju paha olla pooleteist jooksul  teist korda Pärnumaal!!

Kuigi Lihula sõit tuli kuidagi kiiresti ja ootamatultki, kuigi teadsin juuni algusest, et näitus tuleb ära tuua...

See ongi tegelikult minu töö - maalimine, näituste tegemine ja koju toomine. Mul siiralt kurb meel, kui arvatakse teisiti, et see on ratastoolis istumine ja lihtsalt lõbu... Kindlasti mitte ei ole see  nii. Juba mõtlemine, kuidas maalid jälle näituselt kätte saata, on töö...

Koju jõudes jäime Hannaga õue passima. Tõime pesu nöörilt ära ja ... ühtäkki otsutasime , et lähme aiamaad vaatama. Pilt oli jahmatavalt nukker - kuivanude kõrte plats, mitte põmugi aiamaa... Siis tegime natuke korrastus.  Sai parem küll.Kuigi kõik kuivanud. Maasikadele ja pihlakapuule sai vett pandud. Usutavasti on sellest vähe abi. Endal sai süda rahulikumaks.

Aiamaal olime ligi 23-ni. Hästi mõnus õhtu oli. Sääski oli, kuid tühja kah...

Pildi tegime, siis kui aiamaa enam - vähem mingigi ilmega...

Kuuvarjutust ei näinud. Kuudki polnud näha. Ehk see oligi see kuuvarjutus, sest kuud lihtsalt polnud... 😁

 Istusime maja ees kaua . Vahtisiime taeva poole.

Ägedalt mõnus päev oli 27. juuli.

Suht korda läinud päev...

 Sain käia jõe ääres.
Mõned minutid.
Sel suvel esimest korda.

Vesi oli jahe. Minu jaoks. Ära harjudes oleks olnud aga normaalne vesi. Ära harjuda väga ei jõudnudki.

Siiski praegu on hea värskem tunne.
Väiksemgi tuulutustki on alati parem,  kui kükitada päevade viisi toas. Arvan, need, kes ei ole seda pidanud ise kogema, ei saagi sellest pisikesest rõõmust ja rahulolust aru... Sest ikka lipatakse päevas mõni hetk õue...Näiteks prügi viima või autosse minnes. Sellele aga tavaliselt ei mõelda... See normaalne elu.  
Mina vajan normaalseks eluks lihtsalt natuke rohkem abi.

Minagi viisin täna pesu nöörile maja taha.

Siiski mõtlen, et kui mina ise ei tahaks enda eest seista, siis ma ei saaks vist eriti kuhugile... Sõpru on küll häid ja palju, kuid enamus on harjunud, et mul on isiklik abistaja - küllap saan ka lihtsade kohtadesse...
Ja saangi.
Ja tavaliselt olengi nagu üksi. Kuigi abistaja on ju ikka ja jälle mu taga ja kõrval.
Mul tõesti ei ütle abistajate kohta miski halba... Nendega lõbus ja asjalik olemine. Kuid reeglis kinni pidada, siis jah - aga see selleks.
Ma ei nutta.
Kuid kuidagi kurvaks võtab see, et näiteks näoraamatus ollakse sõbrad... Internet aga ei aita reaalselt füüsiliselt mind, ei vii lähemale... Järjest rohkem tunnetan, et net viib hästi lähedased sõprussuhted hoopis kaugemale, KUI ei ole reaalseid kohtumisi. Päris koos olemisi.

 Päris koos olemisi võib olla väga vähe - ei peagi palju olema - kuid need on ehtsad ja siirad.
Võimalik, et olen vanamoodne või jonnakalt mõistmatu.
Internet ja arvuti on minule kui abivahend. Toob vajaliku lähemale imelihtsalt. Kui ei asenda päriselt maailma minemist.

Mind loetakse ja jälgitakse internetis/blogiski mitmed ja mitmed, arvatakse, et minust teadakse kõik... Ega ei teada küll. Õnneks. Aga samas, arvan, peaaegu usun, kui ma ei blogiks ega oleks facebookis, siis enamus lugejaid ja jälgijaid õigepea unustaks mind... või meenuksin aeg - ajalt nii jutu jätkuks...

 See väga sügav teema.



 Usun, et see kõik ei ole ainult minu nukrus... Mina saan veel palju õue ja igalpool käia. Aga kui palju on neid, kes ongi vaid toas ning ootavad kedagi...

Tegelikult täna oli hästi kergesti tore ja korda läinud päev.

Kass Bongo elab normaalselt. Loodetavasti. Hommikul rääkisime Kristaga telefonisti, Öösel meeldis Bongole autosõit. Mõnules, mõtles, nurrus. Kuna kliinikus oli järjekord ja öö ravi ka kallim, siis viisid sõbrad Bongo oma koju. Seal hakkas Bongo sööma ja jooma, mitte oksendama - viisakas kass, eks ole.! Noo on väike stimulant!!! Ehmatab meid poolsurnuks ning siis ei olegi nagu häda midagi. Lubati siiski kliinikus läbi käia ja Bongo on homse õhtuni külas jälgimise all. Sest sealt saab tormada arstile, kui vaja... Loodame, et ei ole vaja!

Mis pagana aeg on...

Me peres oksendadakse ja jäetakse haigeks järgemööda...
Nüüd oksendas Kass Bongo hommikust saadik. Päev oli ta õnnetu ja jõuetu.  Praegu sõitis arstile. Suhtlesin dr Kadriga, kes soovitas  kohe minna kliiniku...
Kuigi öö arstiabi kallim , kuid Bongo ikka kallis pereliige. 

Elus ei ole juhuseid.
Just täna tuli ootamatult mu sõbranna Krista mulle külla. Üle pika aja.
Ja Krista ja ta sõpradega saigi Bongo kliiniku minna.
Muidu oleksime pidanud Bongoga homse õhtupoolikuni ootama, kui ma just poleks varemalt mineku võimalust välja mõelnud.

Ei kujuta ette, mis kassil on. Oma meelest on kõik harjumuspärane kassidel...

Eelmine kuu jahmatas Jänks mind poolsurnuks, kuid tal praeguseks pole häda midagi. Õnneks. Hetkeks tegi ta küll paanikat... Jänksile polnud arstigi koheselt vaja.

Hoidke käpasid Kass Bongole 😊

Taaskord mõtlen isiklikest abistajatest ja kõikest muustki...

Varsti kohe riputan igale poole jälle töökuulutuse, sest ma ei ole veel kedagi leidnud järjekordseks heaks isiklikuks abistajaks. Ausalt umbes  poolteist kuud ei ole ma ka pingeliselt otsinudki.
Olin väsinud otsimisest.
Igatsesin puhkust ja suve...

Tegelikult see juuli pole olnud selline nagu lootsin  tulevat...  Teadsin ette juba, et IAT tunde tuleb vähe sel kuul, kuid et nii vähe tunde saab olema - seda ma ei uskunud. Ma ei mäleta sellist juulit aastaid, kui üldse sellist ongi olnud... Väljas pole saanud õieti ollagi v a Pärnu päevad, kuid seal sain toredasti hakkama abistajata... sõpradega...
Ma võin olla väga leplik ja kannatlik, seda loodetavasti olengi, kuid kuskil on minulgi piir ees. Võin olla lõpmatult paindlik tööandja, kuid kuskil on jälle piir ees. Aga kus on ikkagi minu piir  - ma veel ei ole sellest aru saanud. Järelikult lõpliku piirini on veel pikk tee...

Olen aastatega täheldatud, kui miski hakkama saamises on puudu - just lisa käed ja jalad - on kuidagi kõik hakkama saamine  viltu - just hingeliselt ja vaimselt.
Keegi ei pane seda tähele.
Õnneks.
Mul kõik toimib. Ma ju toimin asjadega.
Naeratan alati, et pole hullu, kui tulla - olla ei saa. Nii sõpradega kui abistajatega.
Tegelikult  ei olegi hullu. Saangi hakkama. Olengi ja tegutsengi üksi omaette. Toas. Lihtsalt nukrus on. Nii kena ilmaga ma ei saa toast kaugemale.  Nukralt väsitav... Hoopis tüütum kui talvel külmaga... Külm ei kisugi eriti mind õue, kui lumisel selgel ilmal on omad võlu.
Sel aastal on abiaeg kuidagi hästi nihkes. Talvel oli üks hetk liiast abi, kuigi... Siis oli muidugi hea, kuid...
Eks see on kõik minu enda tehtud... Või isegi mitte tehtud. Niimoodi on sel aastal lihtsalt läinud.

Aasta lõpuni on veel aega.
Loodetavasti saab olema  veel palju põnevat ja võluvat.
Küllap leian ka häid isiklikke abistajadki ikka ja jälle. Mul peab olema siiski mitu isiklikku abistajad korraga, siis on võimalik omaenda tahtmisi ja tegemisi paremini plaanida ja korraldada. Pisiasjugi, milledest algavad suuremad toimetused. 

Aga üks asi hea. Näen eelmiste aastate kuude häid pooligi. Olen ju ennemgi virinat teinud, et see ja too pole hea ja ma ei ole rahul...
Praeguses juulis on samuti palju head ja üllatavaid hetki, mida ei vahetaks mitte millegi vastu...

Käisime Susannil külas ja tuli emme Kristiga mind saatma. 😊 Ammu - ammu ei olnud nii väikest tüdrukut näinud. On armas.

Hästi lahe päev Tabiveres ja Tartuski.

Mängisime hommikul Caroliinaga rongi.

Pärnu...

... oli tõepoolest olemise aeg. Ei mõelnud muredele. Ei rääkinud muredest. Eriti. Lihtsalt olime ja  kulgesime. Minu jaoks tõeline puhkus kaks päeva.


Üleeile täitus mu unistus - näha Pärnu muuli. Usun, et tegime omamoodi legendigi. Läksime liivast ja kõrkjatest läbi ratastool esi ja tagurpidi. Epp tõmbas ja Age lükkas ning vastupidi.
Oli natuke hullumeelselt.

Päris muulile ma siiski veel seekord ei läinud. Selleks ehk vajan tugevat meest, kes mind kätel kannaks...

Olin lilleneiu  😉
Mina hoidsin lilli muulile minnes. Oli vastutusrikas ülesanne.

Soovisime muulilt lilled vette visata.  Karelile.

                                                                     Epuga

                                                                         Agega
'

Lilliad saidki merre.
Karelile.

Üks väike ütles tädidele, et ei tohi prügi vette visata...
Armas ju.

Loodame, et ta vanemad seletasid talle, miks vahel vaja lilli merre visata...







Sõitsime laevaga Pärnu jõel. See oli mõnus.  Meiega oli tegelikult kaasas  veel väikene neiu Emma.
Laevapoisid olid hästi abivalmid.  Aitasid tõsta ratastooli.
Aga eile õhtuse bussi noor bussijuht seevastu ei julgenud mind aidata sületeenusega öeldes, et nii vastutusrikast tõstmist ta ei julge teha. Muidu oli ta siiski sõbralik ja abivalmis. Bussis oli aga külm, eriti eile. Ometi naudisin kokku 5 tundi sõidu ja omi häid mõtteid. Seda aegagi oli mulle väga tarvis.

Helenaga kohtusin ka. Ta tuli bussile vastu ja saatis ära, tõstis bussile. See on tal ammu selge. Ja siis  nägin Helena kodumaja ning Pärnu advendi kirikut. Armas maja. Väljaspoolt näib nagu elumaja. Siis käisime kohvikus, kus oli jäätis otsas.

Pärnu rannas.

Praegu olen  punane. Kuigi päevitasin kokku paar - kolm tundi... Üldse mitte kaua...

Valge randa minnes leidsin värava  merele .

Andropoffi  villa.

Omaette vaatamisväärtus.

Koidula park.












Kui bussilt istusin Viive autosse, siis lagunes mu king. Oi, mu naeruplahvatus!!!

Mina olen nüüd energialakse täis. Suudan jälle.
Aitäh, mu kallid Age, Epp ja Helena võrratude päevade eest!!!

Homme niisiis Pärnu - JESS 😀
Buss väljub hommikul.
Kaks päeva puhkus. Võib - olla lahedamad päevad ees sel suvel. Olen nii elevil ja põnevil... Kõik mured ja probleemid jätan selja taha, küllap saavad nad minutagi hakkama... 😋

Ja mine tea, võib - olla kohtan oma roosigi... kuigi mul on ka sõrmus, kuid see on mitme funktsiooniga, vastavalt vajadusele 😋 Kuskilt pean leidma oma elu õige armastuse.
Ma ei saa ju Kareli antud üleannet eirata. See oli Kareli kolmas soovitus - ülesanne mulle.  Ta soovis mind säravana ja õnnelikuna näha...
Homme aga olengi särav ja õnnelik. Usutavasti. Loodan, naisekas tuleb äge ja lahe. Küllap Karel muigab pilve pealt...

Tänagi olen olnud õnnelik. Ja tänulik. Iseendale ja kogu maailmale, Et mul on võimalust olnud ikka alati uskuda head. Kannatused ja ootused ei ole üldse rasked, kui on usk, lollikindel usk, et viimaks ükskord tuleb rõõm ja hea, mis kaalub kõik pisarad ja südamevalud üles...  Tuleb vaid olla aus ja siiras.  Ainult seda mõistmiseks tuleb palju - palju üle elada ja vahel vanduda kogu saatust ja ... siis kallistada lapsi...

Hoidke end ja nautige suve!
Uskuge armastusesse.

Elu on siiski võluv

Täna elasin.
Jäingi ellu nagu eile uskusin. See eile, et jään ellu homme, ei olnud lubamine. See oli uskumine.
Depreka jälgegi ei ole.

Juhtus palju. Täna. Ühe päeva jooksul.
Põnevalt.
Võluvalt.
Natuke halba.
Mitme kordselt rohkem head.

Nii vahva vaadata, kuidas mu uued väikesed sõbrad - Caroliina ja Kristiina õppivad aitama ja abistama oma emmet ja mindki. Tõmme on kööki. Valamu juurde. Nõusid pesema.
Ma ei tea veel ühtki last, kellele ei meeldiks minu kraanikauss!  😂

Nüüd on uus peavalugi. 😋 Mul vaja hästi piduliku kleidi ja ilusaid kingi... Mul on kaks kuud aega shoppada...   Kapp riideid täis, kuid sealt ei leia ju midagi, mis sobiks pulma selga panna... See igavene naiselik  probleem 😅 Minul eriti...

Rõõm ja mure, halb ja hea käivad ajast aega üheskoos.
See teebki elu võluvaks.
Vist.

Olen tänulik, et ma  ei kao iseendas kauaks.
Siiamaani vähemasti.
Loodan, et edaspidigi on see nii. Vastasel juhul ei oleks mind olemas varsti...

Homme jään ellu...

... täna olen  deprekas...
Seda sõna kasutan enda kohta väga harva.
Seda tunnet ei mäleta ma tõesti ammu...
Ma võiksin ju eitada või valetada iseendale ennekõige, et miskit pole teistmoodi minuga täna  - aga... Olen lihsalt väsinud ja tüdinenud absoluutselt kõigest. Sooviks kuhugile kaugele minna. Üksinda. Siis  oleks hea omaette mõelda, mida üldse eluga peale hakata homme ja ülehoome ja aasta(te) pärast...

Üldiselt on hästi.
Olen vist liiga vähe iseend tähelepanud sel keerukal aastal...

Loodan, et hiljemalt järgmine kolma ja neljapäeval Pärnus saan energialaksu ning leian end taas üles. Muide, sõidan  Pärnu ja tagasi Tartu bussiga. Bussis istudes saangi olla üksinda - seega, seegi tänane suurim soov täitub peagi.
Tüdrukud on Pärnus olemas. Hätta ma kindlasti ei jää.
Nagu vanal heal ajal, kui ei sõidetud autodega iga päev ukse ette mulle.!Autod loomulikult mugavamad ja kiiremad, mida iganes veel, kuid ausalt tunnetan, et mind on kuidagi ära hellitatud ning igatsen vahel, et see poleks nii... Mind paneb muigama küsimused, mida olen mitmelt inimeselt, kuidas ikkagi bussiga saad minna või lähed ja veel üksinda.
Issakene, mis hullu nüüdel ajal saab bussis olla!!!
 Päris vanasti sai sõidetud bussidega nädalas kord paar ikka. Abistajad näiteks ja sõbradki said ilusti hakkama, kuigi oli ehk pisut raskemgi. Aga nalja ja naeru jm oli ka. Eelmine kord sai Kristiga kaks korda bussiga sõidetud.
Suht palju olen sõitnud üksinda punktist A punkti B. Sel juhul peab mul logistika hästi aetud, keegi paneb mind bussile  ja keegi tuleb vastu. Ei muud midagi.

Appike, kirjutades praegu on ka mul enesetunne grammide võrra paremaks läinud.
Kirjutamine on teraapia mulle kindlasti.
Mis sest et kirjutasin hoopis muust, mitte sellest, millest tahtsin. Aga millest tahtsin kirjutada - kes seda enam teab... Mul polnudki konkreetset mõtet. Hakkasin lihtsalt kirjutama...

Kasepuul akna taga on juba kollaseid lehti...

Toimetan edasi...

Homme elan ka. Kindlasti.
Tuleb meeles pidada, et mõõna on vaja, et tulla saaks tõus.
Vahel ununeb see tõdemus.

Minu jaoks tõeliselt hea üllatus

See minu pisikene Lilledega maal leidis uue kodu. Pr Linda juures Armeerikas. 😊

Kui maalisin seda maali, oli nukker õhtu ja mul ka kuidagi kurb olemine... Kaks lihtsat lille... Ise  mõtlesin, et see jääb mul kuhugi riiuli peale tolmuma, sest see on mitte midagi ütlev... Aga mulle siiski tegi maalides rahulolu ja rõõmu... Igatsesin miskit, mida ei ole (veel)... Siis ma ei osanud uneski näha, et mu imelihtsal maalil saab olema uskumatu rõõmus teekond ja saatus.
Paaril näitusel olid Lilled ka, kuigi  igakord kahtlesin, kas panen maali seinale... Kuid igakord meeldis just see maal mõnele inimesele.

Olen tõesti hetkel õnnelik!!!

Kui Aave mulle ütles, et Annela kinkis maali oma sõbrale Lindale Ameerikast, siis lõi küll mul süda kaks takti ette. Tükk aega. Niimoodi ei olnud veel ühegi ostetud maaliga juhtunud. Vähemasti minu teada mitte.

Mõned päevad tagasi ütlesin nagu muuseas oma sõbrannale Maarjale,. et vähemasti maalid võiksid sattuda Ameerika, sest Eestimaa saab varsti näitustega läbi käidud.

Oma unistustega tuleb olla ettevaatlik ja tuleb valmis olla, et unistused täituvad ettearvamatudel viisidel. 😉💕 Või õieti vist siiski - unistada tuleb suurelt ja julgelt 😊😉💕

Head uue koju jõudmist, minu pisikeseed lilled!  
Tooge veel paljudele inimestele kaugel maal rõõme ja naeratusi huulile.

See parim kink ja tasu mu kunstitööle!

Mul on õigus üksi kõigi seas...

... nädalavahetusel lihtsaslt olla ... kuigi lihtsalt olema ma ka ei oska eriti. Ma ei oska lakke vahtida ja jalgu seinale panna... Ühte teist olen omaette siiski teinud ja toimetanud kahe päeva jooksul... See selleks.
Hommikul avastasin selle laulu. Sõnade pärast. Respekt minu lemmik kindlasti pole, välja arvatud mõni laul Diana Klasiga...
Aga sellel laulul on sõnum... vähemasti minu jaoks.

Pärnu...

... see linn on saanud mulle kuidagi eriliselt armsaks. Seal nüüd lendleb kõige armsama sõbra Kareli vaim ja hing (kuid usun siiski, et ta lendleb kõikjal, mitte vaid Pärnus, kuigi seal kõige rohkem)... 😊
Seda, et lähen taas Pärnu selle aasta juuli teisel poolel teadsin aasta tagasi... Nii leppisime aasta tagasi Epu ja Agega kokku... Praegu on kõik peaaegu kokkulepitud, kuid mul endal puudub üks lüli - kellega (st kes mind abistab) ja kuidas lähen. Iga päev on miski muutunud edasi - tagasi. Kuna olen ise sellest tõsiselt tüdinenud, siis otsustasin, et ise kuupäevi ei muuta. Sedasi muutmisega läheb kõikil kolmel tüdrukul kõik sassi. Seda ei ole vaja.

Niisiis, kes soovib tulla 18. ja 19. juulil Pärnu suvitama minuga ja mind veidi abistama Kõik variandid võimalikud, bussidki... Kindlasti käiks mere ääres ja oleksime mõnusasti naiste seltskonnas. Kirjuage mulle  vastukaja   

Aga seesugune sebimine on ammu - ammu mulle väga tuttav. Vahel siiski aegu, kui saan sellestki puhata. See on tõepoolest tohutult väsitav. Saan suurepäraselt aru, et igal inimesel on omad sebimised. Lihtsalt mul on topelt. Sest mina pean arvestama isiklikke abistajatega, sest nad mulle lisa käed ja jalad. Püüan ja olen püüdnud alati ennekõige arvestada abistajatega, sest ikka ja alati neid toetada ja julgustada neil oma elu elama, mõista neid ... Ja siis teatud aja järel jahmatan, kuid kuhu olen kadunud ise ja mis jääb minust järele...Mul on ka omaenda elu.
Praegu ongi vist selline hetk.

Neil hetkedel kaob mu jaks... Õnneks see taastub jaks ruttu. Muidu ma ei suudaks sebida teisi võimalikke lahendusi.

Aitab nuttu laulust!!! 
Kunagi ütles Karelgi mulle, et tegutse ja sa suudad kõike  😊
Suudan seda teha, mida väga soovin. Kui täpselt soovitut ei saagi teha, siis natuke teistmoodi ikka saan teha. Et jään ise rahule.

Kas olen ikka õige inimene...

 Püüan praegu tegeleda oma järgmise raamatuga. Kirjutan suht iga õhtu natuke. Ja näpan ka oma blogiski mõtteid ja paremaid palu. Seepärast püüan blogi läbi lugeda... Tund tagasi leidsin ühe mobiilikõne üleskirjutise oktoobrist 2007. See on nii totter, et copyn ammuse postituse:

- Tere
- Tere
- Kas Tiia Järvpõld
- Jaa
- Kas te olete kunstnik
- Jaa
- Kas te maalite jalaga
- Jaa

- Mina sain ka kaardid. Internetis on igasuguseid kommentaare... Kas te olete ikka õiged inimesed
- Jaa, ikka oleme väga õiged inimesed
- Seda soovisingi teada. Kõige paremat teile
- Teilegi
- Aitäh
- Palun

Vaatasin tükk aega naerdes mobiili :)
Kas suutsin tõesti ühelausega tõestada, et oleme õiged inimesed... Ei, mõistan küll väga hästi, et vahel piisab väga vähesest :) 

Naeran praegugi. 😀 

Kuid ma ei mõista, mida siis mõistsin... Mulle näib, et paar sõna on jäänud kirjutamata... Mul vahetevahel jookseb mõte ette jalast - nüüd jälgin teadlikult, et jalg kirjutades jõuaks mõtele järele...

Kas olen ikka õige inimene?`😏

Või mida üleüldse helistaja mõtles... Maalimisühingu inimesi ehk, sest siis algas just meie kaartide jõulukampaania...  

Siiski, kas ja kuidas olen õige ...  😏😊

Peegelpildi komplimendi päev...

... on täna.

Eile õhtul tuli mõttekild: olen kasvanud üle oma puude. 
Eks see olegi kõige parem ja kenam kompliment iseendale.

Küll on ikka igasugusi päevi olemas!!! Mõni päev nii vahva enda sisse vaatamine... 

Täpselt kuu tagasi...

... saime Haapsalus kontserdil Age ja Merikesega kokku 😉😊

Merikesega kohtusime päriselt esimest korda. Facebookis oleme sõbrad.   On lahe neti tuttavaid ja sõpru päriselt kohada.

Nii mõnus  õhtu ja öö oli Haapsalus ikka! Ma ei kahetse eales, et läksin siiski kaugele kontserdile pärast oppe...

PS Millised kelmikad naeratused 😉💗

Ausalt, leidsin Treimanis TOHUTU SUUUURE männi, mille tüvi mu selja taga - mänd ei mahtunud pildi sisse :D Järgmine kord ronin ta otsa ja lasen helikopterilt pildistada :D :D :D

Tänud!

Tänud minu  kõikidele 88 isiklikkele abistajatele, kes 19 aasta jooksul on olnud ja kes  on minu inimesed!

Tänud ka vanale Mäksa ja uuele Kastre vallale, kes on 19 aastat mõistvalt suhtunud minu IAT-sse!

Tänud mulle endalegi, et jaksan ikka ja jälle rõõmustada ja muretseda IAT pärast ning kõike selle keskel elada oma elu!

Loodan siiralt, et aastate pärastki veel saan öelda tänusõnu neile kõikidele, kes on seotud minu
IAT-ga.

Täna tõesti ei ole vaja mõelda sellele, mis on paha IAT ümber...   Mõtel on ju võim. Mõtleme positiivsemalt, siis on tulemus ka positiivsem.
Rahastamine võiks olla kindlasti igat pidi parem.
Isiklikke abistajate leidmine võiks olla kergem.
IAT võiks rohkem väärtustada.

Et minu vaim ja võhm ei väsiks omaenda elu elamast.

Aasta pärast saab olema loodetavasti suurem pidu, kui 1. juulil 2019 täitub IAT-st 20 aastat.